Foto: krisrobin/Bigstockphoto.com

Seoses USA alaliste sõjaväebaaside rajamisega Eesti territooriumile on tõsiseks probleemiks temaatilise avaliku arutelu puudumine, millest ei näi olevat huvitatud ei parteid, ametkonnad ega ka meedia, leiab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.

Sel nädalal teatas valitsus kaitsekoostöö kokkulepe allkirjastamisest Ameerika Ühendriikidega. Leping hakkab reguleerima Eestis viibivate USA relvajõudude liikmete, nende pereliikmete ja lepinglaste õiguslikku staatust. Põhimõtteliselt on tegu uue baaside lepinguga, mis paneb paika põhimõtted USA sõjaväebaaside asutamiseks ja tegutsemiseks Eesti territooriumil.

Objektiivi toimetus ei soovi väljendada ühist hinnangut selle kohta, kas USA alaliste sõjaväebaaside rajamine Eesti Vabariigi territooriumile on mõistlik lahendus või mitte. Küll aga tahame juhtida tähelepanu mitmetele probleemidele seonduvalt protsessiga, mille tulemusena seisame uue baaside lepingu ajastu lävepakul.

Esiteks on tähelepanuväärne, et enne Eesti liitumist NATOga 2004. aastal kinnitasid liitumisläbirääkimiste eestvedajad, et Eesti saamisega NATO liikmeks ei kaasne USA sõjaväebaaside rajamist Eesti territooriumile.

Juba 2002. aastal lükkas Harri Tiido Eesti toonase suursaadikuna NATO juures ühemõtteliselt ümber väited, nagu oleks Eesti NATOga liitumise tagamõtteks USA alalise militaarse kohaloleku kehtestamine Venemaa külje all. “Ameeriklased ei ole tulemas,” ütles Tiido intervjuus Soome ajalehele Iltalehti ja lisas, et “neile isegi ei meeldiks siia baase rajada.” Täpselt sama kinnitas 2002. aastal ka NATOga liitumisläbirääkimisi vedanud, alates 2003. aastast Eesti suursaadikuna USAs töötanud ja hiljem Eesti esindajana NATO juures tegutsenud Jüri Luik, toonitades selgesõnaliselt, et NATO baase Eestisse ei tule.

Nüüd, ligi 15 aastat hiljem ei taha võimuringkonnad neid kinnitusi enam meelde tuletada ega neist midagi kuulda. Olgugi et julgeolekupoliitiline olukord on muutunud, ei ole selles midagi ettenägematut ega üllatavat ehk sellist, mis peaks toonased kinnitused tühistama.

Teiseks meenub ilmekalt, kuidas juba aastaid tagasi muutus võimuringkondade retoorika seoses USA sõjaväeosade Eestisse paigutamisega, kui sai üha ilmsemaks, et eelnevalt osutatud algsetest kinnitustest on taganetud. Retoorika, mille kohaselt USA baase Eestisse ei rajata, muutus retoorikaks, mille kohaselt on USA sõjaväeüksuste Eestis viibimine üksnes ajutise iseloomuga. Nüüdseks on taas retoorika muutunud – avalikes avaldustes kinnitatakse, et USA relvajõud jäävad Eestisse teadmata perioodiks (vt nt siit ja siit).

Niisugune käitumine ei ärata usaldust, sest sellest nähtub muudeski küsimustes sageli ilmnenud muster, mille kohaselt räägitakse avalikkusele poliitiliste ambitsioonide ja plaanide kohta ühte juttu, samal ajal kui reaalsed sihid ja eesmärgid, mida viiakse ellu samm-sammult ja avalikkuse eest varjatult, on sootuks teistsugused. Rahva suhtes oleks aus mitte niisugust võimu usaldusväärsust õõnestavat topeltmängu mängida ning rääkida asjadest nii, nagu need on.

Küsimuse üle, millised on USA sõjaväebaaside Eestisse rajamisega kaasnevad võimalused ja ohud, ei ole toimunud praktiliselt mitte mingisugust sisulist avalikku arutelu.

Kolmandaks on tähelepanuväärne, et küsimuse üle, millised on USA sõjaväebaaside Eestisse rajamisega kaasnevad võimalused ja ohud, ei ole toimunud praktiliselt mitte mingisugust sisulist avalikku arutelu. Sümptomaatiliselt ei ole avalikkusele teada ka olulised asjaolud, mis võimaldaks üldse sisulist arutelu pidada.

Nüüdki, kui valitsus teatas USAga baaside lepingu allkirjastamisest, ei ole avalikkusele esitatud lepingu teksti, mis omakorda tähendab, et kodanikkond ei saa end sellega kurssi viia, seisukohta kujundada ega ka oma seisukoha väljendamise teel avalikku arutelu pidada. Samal ajal on tegu sedavõrd kaaluka poliitilise otsusega, mis vaieldamatult eeldaks põhjalikku avalikku arutelu.

Neljandaks võib paraku karta, et isegi kui oluline info oleks avalikkusele kättesaadav, ei saaks sisulisele ja asjalikule avalikule arutelule loota. Ideoloogilise diktatuuri kliima kontekstis aina ahtamaks jääva sõnavabaduse raamides ei söanda asjatundlikud inimesed enam nii selles kui ka muudes tundlikes küsimustes n-ö poliitilisele peavoolule vastanduvaid seisukohti väljendada.

Kõik parlamendiparteid käivad koos kõigi peavoolu meediaväljaannetega antud küsimuses ühte sammu ega püüagi sisulist ühiskondlikku arutelu algatada.

Arvata võib, et isegi argumenteeritud kahtluse väljendamine USA sõjaväebaaside Eestisse rajamise või selle konkreetsete tingimuste suhtes tembeldataks venemeelsuse, Kremlile kasulikuks idioodiks olemise või otseselt Putini käsilasena tegutsemise ilminguks. Niisugune olukord on seda kahetsusväärsem, et Objektiivi toimetusele on teada mitmed kaitseväes tegutsevad ja teised nii ametkondlikesse kui ka akadeemilistesse ringkondadesse kuuluvad kompetentsed isikud, kes ei ole sugugi veendunud, et USA raskerelvastuse kuhjamine Eesti territooriumile Venemaa piiri äärde on ühemõtteliselt hea plaan. Isegi kindral Ants Laaneots on öelnud avalikult, et “USA üksuse paigutamine Eestisse tähendaks piltlikult öeldes pullile punase rätiku nina alla panekut koos sellele järgneva võimaliku reaktsiooniga.” Niisuguseid hoiatusi ei tohi võtta kergekäeliselt.

Viiendaks on märkimisväärne asjaolu, et kõik parlamendiparteid käivad koos kõigi peavoolu meediaväljaannetega antud küsimuses ühte sammu ega püüagi ühiskondlikku arutelu algatada. Valitseb suhtumine, et justkui ei olekski siin millegi üle arutada, sest kõik toimuv on iseenesest mõistetav. Samal ajal piisab pilguheidust teisele poole Soome lahte mõistmaks, et tee, mille Eesti poliitiline juhtkond on valinud, ei ole ainuvõimalik ning et ka teistsuguse tee põhjendamiseks leidub terve rida argumente. Kas need argumendid on veenvad või mitte, see peakski olema temaatilise avaliku arutelu keskne küsimus.

Kuuendaks võib peatuda tõsiasjal, et kuigi Eesti on põhiseaduse kohaselt demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, ei ole peetud vajalikuks küsimust USA sõjaväebaaside rajamisest Eestis küsimuse kaalukusest hoolimata rahvahääletusele panna. Tõsi, puudub põhjus kahelda, et rahvahääletusel leiaks uus baaside leping ilmselt toetust. Aga nii kaalukate otsuste langetamine rahva osalusel ja mitte kitsa parteilis-ametkondliku kildkonna poolt oleks end demokraatlikuks pidavas riigis oluline mitte ainult otsuse tulemuse, vaid ka selleni jõudmise protsessi seisukohast.

Lootus näha Eestis ükskõik millises olulises küsimuses kultuurset ja argumenteeritud avalikku arutelu on praktiliselt kadunud. Paradoksaalselt oleme sellise olukorrani jõudnud “avatud ühiskonna” loosungi all.

Lõpetuseks tasuks ühiskondliku diskussiooni raames peatuda kainelt ja rahulikult ka küsimusel sellest, kui tõenäoline see reaalselt on, et USA hakkaks sõdima Venemaa kui maailma kõige suurema tuumariigiga Baltikumi pärast, mille kumulatiivne siseriiklik kogutoodang on väiksem kui ühe lääne rahvusvahelise suurkorporatsiooni poolaasta käive. Kui temaatiline arutlus peaks viima järelduseni, et see tõenäosus on kaheldav, siis tasuks omakorda mõelda ka küsimusele sellest, millised muud huvid võiks Eesti riikliku iseseisvuse kaitsmise kaalutluste kõrval USA sõjaväebaaside Eesti territooriumile paigutamiseks eksisteerida. Ei saa ju välistada, et sellised sammud lähtuvad pigem USA geopoliitilistest ambitsioonidest kui Eesti iseseisvuse kaitsmise taotlusest.

Eesti kaitsepoliitiliste sõlmküsimuste lahtimõtestamiseks ja nende osas arukate otsuste langetamiseks oleks kriitilise tähtsusega, et need saaks avaliku arutelu käigus spetsialiste kaasates rahulikult, ilma hüsteeria ja häbimärgistamiseta ning nii Eesti, USA kui ka Venemaa perspektiivist nähtuna läbi mõeldud. Vaadates seda, kuidas Eesti kaitsepoliitikat (niivõrd, kui sellest üldse saab eraldiseisva nähtusena rääkida) teostatakse, on pehmelt öeldes põhjust murelikkuseks. Lootus näha Eestis ükskõik millises olulises küsimuses kultuurset ja argumenteeritud avalikku arutelu on aga praktiliselt kadunud. Paradoksaalselt oleme sellise olukorrani jõudnud “avatud ühiskonna” loosungi all.