Pidades silmas, et valitsus on andnud teada sõnavabaduse mahasurumise plaanist nn vaenukõne kriminaliseerimise kattevarjus ja samal ajal kehtestanud selle vastu meeleavalduste korraldamise keelu, oleme jõudnud olukorda, kus sõnavabaduse säilitamise eest seismine võib kodanikele päädida nende kurjategijaks tembeldamise ja vanglasse saatmisega, osutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Teisipäeval kinnitas valitsus uued, homme kehtima hakkavad piirangud. Kui eelnevalt olid juba keelatud avalikud jumalateenistused, mille tõttu nõuab valitsus teist aastat järjest kirikutes ülestõusmispühade tähistamise ärajätmist, siis nüüd kehtestati veel terve rida piiranguid, mille hulka kuulub ka ettekirjutus, et avalikke kogunemisi tohib korraldada vaid kuni 10-liikmelistes gruppides. Praktiliselt tähendab see, et koroonaviiruse leviku pidurdamise ettekäändel on poliitilised meeleavaldused vähemalt kuuks ajaks, aga võimalik et kauemaks keelatud.
Tegu on väga problemaatilise olukorraga, kuna teatavasti valmistab valitsus samal ajal ette nn vaenukõne kriminaliseerimist ehk karistusseadustiku muutmist viisil, mis võimaldaks Eestis inimesi pelgalt nende poliitiliselt ebakorrektseks arvatud seisukohtade avaliku väljaütlemise eest vangi panna – isegi kui nende väljaütlemistega ei ole põhjustatud ei kahju ega ka reaalset ohtu kellegi elule, tervisele või varale. Kõike seda tehakse kuulekalt Euroopa Liidu keskvõimu nõudmise tõttu, ilma vähimagi reaalse ühiskondliku vajaduseta.
Kui valitsus ei taha, et teda võiks täiesti põhjendatult diktaatorlikuks nimetada, tuleks poliitiliste meeleavalduste korraldamise keeld viivitamatult tühistada.
Niimoodi käivad asjad mitte demokraatlikes õigusriikides, vaid diktaatorlikes režiimides. Seega, kui valitsus ei taha, et teda võiks täiesti põhjendatult diktaatorlikuks nimetada, tuleks poliitiliste meeleavalduste korraldamise keeld viivitamatult tühistada.
Mitte ainult selle pärast, et poliitilised meeleavaldused toimuvad välitingimustes, kus viiruse leviku oht on väga väike, vaid peamiselt seetõttu, et riigivõimu kuritarvitamise vastu avalikult protesti väljendamise õigus on õigusriigi seisukohast üks kõige olulisemaid kodanike põhiõigusi üldse, mida võib piirata vaid äärmusliku vajaduse korral.
Kui valitsus leiab kõigest hoolimata, et viiruse leviku oht ongi äärmuslik oht, nagu näiteks sõda, mis õigustab poliitiliste meeleavalduste praktilist ärakeelamist ja et seega ei peeta võimalikuks poliitiliste meeleavalduste keeldu tühistada, siis tuleks vähemasti anda avalikkusele ühemõtteline kinnitus, et kuni kõnealune piirang kehtib, külmutatakse nn vaenukõne kriminaliseerimise projekt täielikult ehk sellega edasi liikumiseks ei astuta ühtegi sammu.
Vastasel juhul pannakse kodanikud keerulisse olukorda, kus ühelt poolt on neil moraalne kohus sõnavabaduse kui vaba ühiskonna seisukohast ühe kõige olulisema õiguse mahasurumise vastu avalikult protesti väljendada, aga teiselt poolt ähvardab neid sedasi toimides kriminaalkaristus. Sätestab ju karistusseadustik paragrahvis 265 lõige 1, et keelatud avaliku koosoleku korraldamise või sellisel koosolekul osalemise üleskutse eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Aga kui valitsus asub kõigest hoolimata sõnavabadust maha suruma, kasutades ära tema enda poolt kehtestatud meeleavalduste korraldamise keeldu, siis tuleb korraldada võimalikult suur meeleavaldus keelust hoolimata, näidates üles kodanikuallumatust. Sest sõnavabaduse säilitamine on hierarhiliselt palju olulisem kui valitsuse meelevaldsetest ja vägagi küsitava põhjendatusega keeldudest kinnipidamine.
Karm tõsiasi on aga see, et 2021. aasta kevadeks oleme reaalselt jõudnud olukorda, kus mitte ainult sõnavabaduse kasutamine, vaid ka rahumeelselt sõnavabaduse säilitamise eest seismine võib kodanikele lõppeda kurjategijaks saamise ja vanglakaristusega. Kui selline ongi meie uus normaalsus, siis on see kõike muud kui normaalne.
Päisefoto: ronstik/Bigstockphoto.com