Riiklikku väärikust on raske õpetada ja sellest on raske aru saada, kui riikliku mõtlemise vundamendina pole välja kujunenud isiklikku väärikust ja seda toetavat kultuuri. Nii mõjubki Euroopa hüvede otsas rippuv president iseseisvuse ja sõltumatuse ideaalist lähtuvate nõuete valguses groteskina ja oma ameti paroodiana, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

Hiljuti vahendasime meie portaalis kõnekat tõsiasja, et Kersti Kaljulaid on Eesti Vabariigi presidendi ametis olles saanud Euroopa Liidu kontrollikojast kolme aasta vältel märkimisväärseid lahkumishüvitisi.

Presidendi majandushuvide deklaratsioonist tuli ilmsiks, et mullu teenis ta presidendiametis 85 500 eurot, kuid sai sellele lisaks ka Euroopa Kontrollikojast 107 000 eurot lahkumishüvitist. Ent vähe sellest. Eelmisel aastal laekus Euroopa Kontrollikojast presidendi pangakontole 140 631 ning 2017. aastal 138 024 eurot. Seega on Kaljulaidi kaukasse tänaseks kokku potsatanud ligi 386 000 eurot. 

See on fakt, mida Eestis peaaegu mitte keegi kommenteerida ei võta. Mõnikord manatakse ette harjumatult püha nägu ja räägitakse teiste inimeste rahakotis sobramise sobimatusest, reeglina vaikitakse aga presidendi suhe Euroopa Kontrollikojaga lihtsalt maha ja tehakse nägu, nagu poleks faktis, et meie riigipea saab presidendi palgaga võrreldes kolme aasta jooksul Euroopa Liidult kuus ligi poole rohkem hüvitist, mitte midagi imelikku ega imeks pandavat. 

Olgu öeldud, et Objektiiv ei sori teiste inimeste rahakottides, vaid sedastab ja toob võimalikult selgesõnaliselt esile elementaarse printsiibi, mis peaks kõikide kõrgete riigiteenistujate ja eelkõige vabariigi presidendi puhul olema ilmsemast ilmsem: ametikoha institutsiooni elementaarne väärikus nõuab, et selle täitja ei saaks hüvesid teistelt riikidelt või muudelt poliitilistelt ühendustelt.

Vastasel juhul võime ette kujutada, et huvide konfliktis Eesti Vabariigi ja hüvede pakkuja vahel võib ametikoha täitjat vallata kiusatus asetada Eesti Vabariigi huvid teisele kohale – eriti sellisel juhul, kui hüved kolmandatelt osapooltelt ületavad märkimisväärselt riigiteenistuja ametist saadava tulu. 

See on nii elementaarne iseseisvust ja sõltumatust austava riigi teenimisega kaasas käiv põhimõte, et teatavas mõttes oleks seda suisa piinlik meelde tuletada, kui Kersti Kaljulaid seda nii avalikult, päevselgelt ja omakasupüüdlikult ei rikuks. 

Kaljulaiu käitumisest, aga ka kodumaise nomenklatuuri ja ajakirjanduse vaikimisest, vaatab vastu iseseisva riigi ideele sobimatu väärikuse defitsiit.

Riiklikku väärikust on raske õpetada ja sellest on isegi raske aru saada, kui riikliku mõtlemise alusena pole välja kujunenud isiklikku väärikust ja seda toetavat kultuuri. Nii mõjubki Euroopa hüvede otsas rippuv president iseseisvuse ja sõltumatuse ideaalist lähtuvate nõuete valguses groteskina ja oma ameti paroodiana. 

Veelgi grotesksemaks, osaliselt ka traagilisemaks, muutub olukord aga siis, kui sellest ei saa aru ei tema ise ega teda ümbritsev pseudoeliit.   

Kui sõltumatuse aluseks olevat väärikust muud moodi selgeks teha ei suudeta, siis oleks vaja kirjutada seadusesse sisse ühemõtteliselt arusaadav nõue, et kõrgematel riigiteenistujatel on keelatud teistelt riikidelt ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt hüvitusi ja rahaliselt hinnatavaid hüvesid vastu võtta. 

Kurb öelda, aga ilma seadusliku formulatsioonita võib sedasorti elementaarse riikliku iseseisvuse tõsiseltvõetavuse, ent ka isikliku väärikuse aluseks olev tagasihoidlik nõue tervel riigil ja tema ladvikul kogemata ära ununeda.