Sundvaktsineerimist peale surudes on kaitseväe ning politsei- ja piirivalve ameti juhtkond pöördunud oma enda inimeste vastu, andes neile ja laiemalt ühiskonnale üheselt mõistetava sõnumi, et peamine instants, mille vastu teenistujatel ja kodanikel tuleb vaktsiiniterrori juurutamisel seista, on mitte väline surve, vaid meie enda maa valitsus ja jõustruktuuride juhtkond, leiab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Hiljuti saatsid Eesti kahe olulisema jõustruktuuri juhid sisuliselt samal ajal oma alluvatele kirja, milles nõutakse kõikide organisatsiooni töötajate vaktsineerimist.

4000 teenistujaga kaitsevägi ei tee ühtegi erandit ning kõik teenistujad peavad kaitseväe juhataja Martin Heremi korraldusel esitama 13. septembriks vaktsineerimiskuuri lõpetamise, kuuriga alustamise või haiguse läbipõdemise tõendi. "Teenistujad, kes ei ole esitanud nõutud tähtajaks vaktsineerimise tõendit, vabastatakse ametikohalt vaktsineerimistõendi esitamist nõudva käsu täitmata jätmise tõttu," kirjutab Herem teenistujatele saadetud kirjas.

Samasisulise nõudmisega esines ka politsei- ja piirivalveameti juht Elmar Vaher, kes nõudis töötajate vaktsineerimist ja ähvardas vaktsiinist keeldujad lahti lasta. Kuigi PPA töötajatest on vaktsineeritud suisa 4000, ei saa Vaheri sõnul olla selle tulemusega rahul ning töökohast ilmajäämise ähvardusel sunnitakse ka ülejäänud 800 PPA töötajat end vaktsineerima.

Veel aasta tagasi oleks riigi jõuametites teostatavast võimalikust sundvaktsineerimisest hoiatavaid kodanikke kutsutud vandenõuteoreetikuteks ja lamemaalasteks, kuid aasta hiljem seisavad ligi kümme tuhat kaitseväe ja politsei teenistujat silmitsi otsusega, kas lasta endale süstida eksperimentaalseid preparaate, mille kaugmõjudest pole keegi teadlik ning mille võimalike komplikatsioonide eest ei vastuta mitte keegi, peale nende endi, või kaotada töö ja sissetulek. Kiirus, millega oleme jõudnud düstoopiasse, kus inimese suurimaks ohuallikaks ja vaenlaseks on saanud tema enda truudusevande all kaitstav riik, on hämmastav ja alarmeeriv.

Sama rahutukstegev on ka Vaheri ja Heremi kergekäelisus, millega ollakse valmis heitma Eesti riigile miljoneid maksnud kõrgkvalifitseeritud sõjaväelaste ja politseinike aastatepikkune ekspertiis aia taha või eeldama, et Eesti riigi jõustruktuuride töötajad on valmis de facto sunni ees murduma.

Mõlemad variandid on väga halvad. Kas Herem ja Vaher on teoreetiliseltki kaalunud võimalust, et kaitseväe ja politsei teenistuja, kes on valmis enda veendumuste vastaselt alluma asutusesisesele ebaõiglasele sunnile, võib kriitilises olukorras alluda ka põhiseadusliku korra vastasele või kriminaalse kontingendi suunast lähtuvale sunnile? Kas Heremi poolt mainitud ohuanalüüsis on hetkekski tõstatatud varianti, et riigile on potentsiaalselt väga ohtlik heita põllule oma enda riigis ja selle kaitseväes pettunud korraliku väljaõppega sõjaväelasi? Need riskifaktorid peaksid üles kaaluma jõustruktuuride sisese sunni abil kehtestatava turvalisuse ja nakkusohutuse hüved – seda eelkõige olukorras, kus COVID-19 ei kujuta tervetele ja heas vormis noorematele inimestele erilist ohtu ning igapäevaselt kasvavale teabehulgale tuginedes võib juba praegu väita, et kasutusel olevatest vaktsiinidest pole viiruse leviku peatamiseks ja nn karjaimmuunsuse tekkeks ultimatiivset abi loota.

Kes kaitseb riiki, mis lahterdab oma kodanikke vaktsiiniapartheidi käigus õigeteks ja valedeks, A- ja B-klassi inimesteks, ning mille jõustruktuurid sunnivad oma teenistujaid töö ja elatise kadumise hinnaga osalema ravimikatsetes?

Kõike seda silmas pidades mõjub eriliselt küüniliselt Heremi kaitseväe teenistujatele saadetud kirja lõpp, kus kinnitatakse, et vaktsineerimine on jätkuvalt vabatahtlik ja kedagi ei kohustata end vaktsineerima. Järgmises lauses aga tõdeb Herem, et vaktsineerimine on vajalik kaitseväes teenistuse jätkamiseks. Vähemalt niipalju võiks kaitseväe ja PPA juhtidel leiduda ausust, et tunnistada sundvaktsineerimise olemasolu ja mitte pugeda võltside keeleliste konstruktsioonide taha.

Kõige tõsisemaks ohuks Vaheri ja Heremi käitumises võib pidada asjaolu, et vajadusel sunnitakse Eesti sise- ja välisturvalisuse eest hoolitsevaid teenistujaid oma töökoha ähvardusel ja paljude nende veendumuste vastaselt manustama eksperimentaalseid vaktsiine, millega kaasnevate võimalike tüsistuste korral mitte ükski instants, kaasa arvatud kaitsevägi ja politsei ise, rääkimata riigist või ravimifirmadest, mingit vastutust ei võta.

Sundvaktsineerimist peale surudes on kaitseväe ning politsei- ja piirivalve ameti juhtkond pöördunud oma enda inimeste vastu, andes nii neile kui ka laiemalt ühiskonnale üheselt mõistetava sõnumi, et peamine instants, mille vastu teenistujatel ja kodanikel tuleb vaktsiiniterrori juurutamisel seista, on mitte väline surve, vaid meie enda maa valitsus ja jõustruktuuride juhtkond.

Kui see pole potentsiaalne oht, mida asutusesiseste ohuhinnangute prioriteetide hierarhias esile tõsta, siis mis see veel oleks? Sellega võrreldes on vaktsineerimisest saadud hüved, isegi juhul, kui keegi peaks uskuma täielikult vaktsiinide tõhususse, lapsemäng, mille saavutamise nimel ei saa mitte mingil juhul maha mängida riigi kaitsestruktuuride põhilist sotsiaalset kapitali – kodanike ja teenistujate usaldust, millele rajaneb kaitsetahe.

Kes kaitseb aga riiki, mis lahterdab oma kodanikke vaktsiiniapartheidi käigus õigeteks ja valedeks, A- ja B-klassi inimesteks, ning mille jõustruktuurid sunnivad oma teenistujaid töö ja elatise kadumise hinnaga osalema ravimikatsetes?