Kuni presidendi ja justiitsministri suust pole kõlanud vabandamist proua Malle Pärna ees, Pärnitsalt pole auhinda käest ära võetud ning avalikkusele pole selgitatud, miks Eesti rahvale näkku sülitati, süvendades paljudes võõrandumist ja usaldamatust oma riigi põhiseaduslike institutsioonide vastu, tuleb konservatiividel justiitsministri ja presidendi vastu üles näidata nõusolematust ja protesti, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

“Mina sain närvišoki, millest ma pole siiani päriselt toibunud, – mitte ainult sellepärast, et selles jäleduses oli minu nimi ja minu pilt, vaid sellepärast, et ma poleks iial uskunud, et ükski inimene võiks midagi nii jäledat oma loomingu pähe avaldada.”

Nii kommenteerib Objektiivi kolumnis näitleja, ema ja vanaema, proua Malle Pärn esimest korda avalikkuse ees presidendi ja justiitsministri poolt enne taasiseseisvumispäeva riikliku autasuga pärjatud Mikk Pärnitsa rõvedusi, millega viimane proua Pärna isiku ühes oma kirjatükis üle valab. 

Ma poleks iial uskunud, et üks inimene võiks midagi nii jäledat oma loomingu pähe avaldada, ma sain šoki, millest ma pole siiani päriselt toibunud, see oli verbaalvägistamine – minu nime ja pildiga…

Need sõnad kirjeldavad ühe väärika proua tundeid ja üleelamisi peale seda kui ta luges Pärnitsa seestunud ja deemonlikku üllitist, mille selle autor on tänaseks Patreoni keskkonnast eemaldanud. Riikliku (vägivallaennetaja!) autasuga justiitsministeeriumi kaitsva tiiva all pärjatud ja presidendi laia naeratuse saatel õnnitletud rõvetseja käib aga tänini ausa näoga ringi. Ei Kaljulaid, justiitsministeeriumi vastutavad ametnikud ega auhinnakomitee pole poole sõnagagi paljudele siirastele patriootidele sügava haava hinge löönud ja proua Pärna närvišokini viinud skandaali kommenteerinud.

Justiitsminister Raivo Aegi vabandused kuuluvad žanrisse “mina olin puu otsas, kui pauk käis”, hoolimata sellest, et samal ajal kui püssirohusuits veel õhku mattis, oli Aeg barbikleiti riietunud skandalisti kätt surumas. Tema allkiri ilutseb tänini ilmselt Pärnitsa seina kaunistaval ja riikliku õnnistuse saanud vägivallaennetaja diplomil. 

President Kaljulaid peab aga ennast kõigele vaatamata eesti rahva suureks moraalseks autoriteediks, kes ilma igasuguste siseheitlusteta, laia naeratuse saatel astub riigikogu trepist üles, nagu õiglased muistsel ‘aal. Eesti Vabariigi seadusandliku koja kõnepuldis leiab ta enesel olevat veel küllaga sotsiaalset kapitali moraliseerimaks seadusandliku koja liikmete üle, nagu Eesti riigikorraldus poleks põhiseaduse esimeses paragrahvis määratletud mitte iseseiseva ja sõltumatu demokraatliku vabariigina, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, vaid presidentaalse demokraatia või suisa monarhiana.  

Lihtsate konservatiivsete inimeste, tõsi, kohati põhjendamatult tahumatute, netikommentaaride pärast krokodillipisaraid valav ja “onuheino” silte vasakule ja paremale loopiv liberaalne üldsus koos kõikide Eesti peamiste meediamajadega on vait nagu kuldid rukkis. Naiskolleegi jalaga peksvast teatrijuhist sai sajaaastase Eesti kaerajaani koreograaf ja keeleteadlast Sirje Kiini verbaalselt vigastanud ning proua Pärna suunalise psühhiaatrilist diagnoosi vääriva jälkuse autorist riiklikult tunnustatud “vägivallaennetaja”. Kui vaikus rebeneb, siis selleks, et liberaalse meedia veergudel barbikleidis rõvetsejale ja tema riiklikele kaitsjatele pidada hoopis kaitsekõnesid roosas. Naiskolleegi jalaga tümitanud teatrijuhi kolleeg Eero Epner kirjutas aastapäevad tagasi analoogilises olukorras, kuidas nõrgema närvikavaga kunstiinimesed puhkesid romantilise lõkketule ääres nutma, vaadates pealt konservatiivide tõusu riigivõimu juurde. Sõnad said otsa. Nii traagiline oli. Presidendil endal pole aga peale kõike seda raskust jutlustada, kuidas naistevastane vägivald kujutab endast Eestis tõsist probleemi.

Selline silmakirjalikkuse triumf ja erapoolikus tingib iga enesest lugupidava konservatiivi leppimatu vastuolu ja usaldamatuse presidendi ja meedia suunal. Ideoloogilise koloniaalvõimu esindajaks muundunud presidendi kõnele reageerisid riigikogus ainuõigel viisil neli EKRE fraktsiooni saadikut – Jaak Valge, Kert KingoUrmas Reitelmann ja Uno Kaskpeit –, kes sammusid demonstratiivselt tema kõne ajal saalist välja. Suur tänu teile sirgeselgse käitumise eest!

Konservatiivid ei tohi lasta taasiseseisvumise päevaga seotud pretsedenditutel sündmustel unustusse vajuda. Fakt, et riiklik autasu anti presidendi poolt konkreetsete inimese aadressil avalikult rõvetseva ja Eesti riiki ja rahvast alavääristavale skandalistile, peab saama avalikkuse ees selge ja ühemõttelise hukkamõistu osaliseks.

Kuni presidendi ja justiitsministri suust pole kõlanud vabandamist proua Malle Pärna ees, Pärnitsalt pole auhinda käest ära võetud ning avalikkusele pole selgitatud, miks Eesti rahvale näkku sülitati, süvendades paljudes võõrandumist ja usaldamatust oma riigi põhiseaduslike institutsioonide vastu, tuleb konservatiividel justiitsministri ja presidendi vastu üles näidata nõusolematust ja protesti.

Pärnitsa kaasuse puhul pole tegu ühekordse sündmusega, vaid pahaendelise ja revolutsioonilise mustriga, mille juurutamine ühiskonnas võtab vaid hoogu, kui juhtivatel kohtadel olevad konservatiivsed poliitikud, Eesti seadusandliku koja liikmed ja laiem patriootide üldsus sellele piisava otsustavusega vastu ei hakka ega oma leppimatust üles ei näita.