Foto: sotsiaalminister Tanel Kiik. Sotsiaalministeerium (Facebook)

Nii opositsiooni kui ka liberaalse meedia täielik ükskõiksus asjaolu suhtes, et sotsiaalminister Tanel Kiik suure tõenäosusega valetas avalikkusele tema juhitavas ministeeriumis jätkuvalt aset leidva teadliku ja tahtliku seaduserikkumise õigustamiseks, nagu oleks riigikontroll selle heaks kiitnud, annab taaskord tunnistust karjuvatest topeltstandarditest, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

25. juulil avaldas Postimees uudisloo pealkirjaga “Millega Kiik riigikontrolli meelt muutis?” Loo sisu haakub pealkirjaga ja osutab, et sotsiaalminister Tanel Kiige sõnul taganes riigikontroll temalt saadud selgituste tulemusel seisukohast, et sotsiaalministeeriumi kaudu Eesti LGBT Ühingu, Eesti Inimõiguste Keskuse ja MTÜ Oma Tuba nn soolise võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste edendamise projektide rahastamine hasartmängumaksust laekunud rahast on seadusevastane.

Kiige väitel selgitasid nad riigikontrollile, et ministeeriumi väljakuulutatud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise eesmärke kandvad prioriteedid on eelmainitud valdkondadega seotud ning seega on projektid seaduspärased,” seisab viidatud Postimehe uudises, kus on ühtlasi selgesõnaliselt kirjas, et “Kiige sõnul suutis ta oma selgitustega riigikontrolli rahuldada.” 

Juba samal laupäevasel päeval oli aga riigikontroll sunnitud saatma Postimehele vastulause, kus toodi välja, et kõnealuses uudises väidetu oli täielikult vale. Nimelt ei ole riigikontroll antud küsimuses vähimalgi määral oma seisukohta muutnud. Riigikontrolli hinnang oli ühemõtteline:

“Riigikontroll saab anda vastuse nii pealkirjas toodud küsimusele “Millega Kiik riigikontrolli meelt muutis?” kui ka loo tekstis toodud küsimusele “Kuidas ümberveenmine toimus?”, millest kummalegi Postimehe artiklis aga tegelikult vastust pole. Ei saagi olla, sest minister Tanel Kiik ei ole Riigikontrolli meelt millegagi muutnud. Samuti ei ole Riigikontroll aktsepteerinud Sotsiaalministeeriumi ja ministri arusaama, et vaidlusaluste projektide rahastamine oli kooskõlas hasartmängumaksu seadusega. Seega on artiklis jäetud mulje, nagu oleks Riigikontroll oma seisukohti muutnud, täielikult eksitav.”

Eelnevalt osutatut silmas pidades tuleb küsida, kuidas sai niisugune valeuudis sündida. Selleks paistab olevat kaks peamist võimalust.

Esimene võimalus seisneb selles, et Postimehe uudise koostanud reporter Meinhard Pulk valetas, nagu oleks sotsiaalminister Tanel Kiik öelnud, et riigikontroll on oma seisukohta muutnud. See pole aga tõenäoline, sest isegi algaja ajakirjanik ei saa endale niisugust ebaprofessionaalsust lubada – olgugi, et raskelt ebaprofessionaalne on ka riigikontrolli seisukohamuutusest uudise koostamine ilma riigikontrollilt kommentaari küsimata. 

Tunduvalt tõenäolisem on seega teine võimalus – see, et riigikontrolli poolt oma seisukohtadest taganemise kohta valetas hoopis minister Kiik. Kusjuures mitte süütus pisiasjas, vaid selleks, et õigustada tema juhitava ministeeriumi teadlikku, tahtlikku, pikka aega väldanud ja jätkuvat seaduserikkumist, millega kanaliseeritakse sadu tuhandeid eurosid riigieelarvelisi rahalisi vahendeid ilma seadusliku aluseta ministeeriumi endiste ametnikega seotud ühingutele radikaalfeministliku, homoseksualistliku ja sooideoloogilise propaganda- ja lobitöö tegemiseks.

Mis on lubatud ühele, pole lubatud teisele, sest erinevate isikute suhtes kehtivad täiesti erinevad standardid.

Niisiis on õhus tõsine kahtlus, et minister on tõsises küsimuses avalikkusele valetanud. Ometi ei tunne ei opositsioon ega ka liberaalne meedia selle vastu vähimatki huvi. Kõnealuse valeuudise avaldamisest Postimehes ja selle riigikontrolli poolt ümberlükkamisest on möödas juba rohkem kui kümme päeva, aga mitte ükski väljaanne – ei ERR, ei Postimees, ei Delfi – ei ole tõstatanud küsimust sellest, kas minister on valetanud ja kui on, siis kas ta ei peaks mitte tagasi astuma. Samuti ei ole ainuski opositsiooni esindaja probleemist välja teinud.

Võrrelge seda vaikust kisaga, mida kuulsime, kui opositsioon süüdistas EKRE esindajana ministriametis olnud Kert Kingot valetamises ja nõudis tema tagasiastumist ning meedia võimendas neid sõnumeid kuidas aga jaksas. Kontrast on seda kõnekam, et kui Kingo juhtumis oli tegu tühise küsimusega (küsimusega sellest, kas ta oli või ei olnud tema nõunikuks palgatud isikuga eelnevalt seda küsimust arutanud), siis antud juhtumi puhul käib jutt kahtlusest, et Kiik on valetanud riigikontrolli seisukohamuutmise kohta, et õigustada tema juhitava ministeeriumi jätkuvat teadlikku seaduserikkumist.

Paraku ei tule sellist laussilmakirjalikkust peegeldavad juhtumid enam pea kellelegi üllatusena. Selline ongi räbal olukord Eesti poliitilises ja ajakirjanduslikus kultuuris.

Mis on lubatud ühele, pole lubatud teisele, sest erinevate isikute suhtes kehtivad täiesti erinevad standardid. Kui asjad on nii, pole aga vähimatki põhjust näha liberaalses meedias ühiskonna valvekoera, sest sedavõrd valikulise tähelepanuga koera ei saa valvurina usaldada. Just samuti on opositsiooni mure ausa riigivalitsemise pärast läbinähtavalt teeseldud.