Ultimatiivselt on Eesti riigi pikaks perspektiiviks eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. See peaks olema ka iga koalitsioonilepingu sihiks. Kõik eemärgid, mida koalitsioonileping endale täitmiseks seab, peavad olema hinnatud põhiseaduse perspektiivis, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

Pärast Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa koalitsioonilepingu avalikustamist eelmise nädala laupäeval hakkas Reformierakonna ja sotside suust kõlama kriitika, mille ühiseks jooneks oli koalitsioonileppe süüdistamine visioonipuuduses. Koalitsioonileppel puuduvat pikk plaan.

Eriti kriitilised on riigikogu valimiste kaks suurimat põrujat: sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200. “Valitsuse uuel kolmerattalisel sõidukil on ainult kaks käiku, tühi- ja tagasikäik,” tituleerib Postimees kahes eelnevas “kolmerattalises sõidukis” ministritoolil istunud Jevgeni Ossinovski kommentaari koalitsioonileppele. 

“Mitte ühtegi suurt põhimõttelist pikalt ette vaatavat reformi. […] Ei mingit põhimõttelist valmisolekut tervet süsteemi muuta. Tammume paigal halvasti töötavat süsteemi peenhäälestades,” kommenteerib Eesti 200 juht Kristina Kallas. 

“Kus on tuleviku jaoks vajalikud reformid? Kiirpilk koalitsioonileppele näitab, et IKE valitsusel puudub igasugune tahtmine tegeleda Eesti jaoks oluliste tulevikuprobleemidega,” hüüatab riigikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Keit Pentus-Rosimannus. Samas suunas tulistavaid remarke on leidunud ka teiste reformierakondlaste sõnavõttudes. 

Kriitikat hinnates tasub heita pilk eelnevate valitsuste pikkadele plaanidele või pigem nende puudumisele. Eriti kummaline on jälgida, kuidas Eesti riigiaparatuuri üle kümne aasta politiseerinud ja liberaalse agenda registreid peenhäälestanud Reformierakond tuleb äkitselt lagedale vajadusega esitada Eestile pikka perspektiivi. 

Taavi Rõivase valitsusest mäletame peamiselt seda, et ainus pikk perspektiiv Eestile seisnes järskude aktsiisitõusude all ägava majanduse kahjustamise põhjendamises infantiilsete lubadustega teha Eestist uus põhjamaa. 

Kui aga riigikassasse hakkas sotsialistliku majanduspoliitika tulemusel tekkima sadade miljonite suurune eelarveauk aktsiiside alalaekumise tõttu ning Põhjamaad, eriti Rootsi aga osaliselt ka Soome, kogusid kuulsust mitte ainult arutult kõrgete maksude ja ideoloogilise diktatuuri mõõtmed välja arendanud kohustusliku poliitilise korrektsuse, vaid ka märatsevate immigrantide, põlevate autode, lõhkevate granaatide ja brutaalsete vägistamiste maana, kukkus õõnes “pikk perspektiiv” kolinal kokku.

Tühjuses ja mõttetuses pikkade perspektiivide ja kaugeleulatuvate plaanide otsingul on Reformierakonda ületanud ehk vaid IRLi läbikukkunud esimees Margus Tsahkna, kes suutis kalli meediaprojektiga Isamaa 2.0 demonstreerida, et poliitiline PR-tööstus vajab aeg-ajalt tuumakaid mõtteid ning nende puudumisel ei õnnestu isegi mitte konsensust manipuleerivatel gurudel päris suvalist põhku ja kõlu rahvale maha müüa.   

Need halenaljakad näited tõestavad ainult seda, et püüdes originaalitseda, pole pika plaani esitajad suutnud pöörduda kõige lihtsama ja ilmsema dokumendi poole, mis peaks igale poliitikule olema tema tegevuse aluseks. 

Kuidas oleks, kui loeks uuesti meie põhiseadust ja mõtleks taaskord, mida on Eesti riigi alusdokumendil kosta meie riigi pika plaani kohta?       

Eesti riigi pikast perspektiivist räägib põhiseaduse preambul selgelt ja väga tabavalt. Kellelgi pole vajadust oma piiratud ettekujutust appi kutsudes uusi ja pahatihti totraid PR-plaane teha, kui me oleme üheskoos võtnud kõikumatus usus ja vankumatus tahtes nõuks kindlustada ja arendada riiki, “mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.”

Need on ilusad ja väärikad sõnad, mis peaksid erakondade tagatoa liigselt innukad avalike suhete visionäärid maha rahustama ja maa peale tooma. 

Ultimatiivselt on Eesti riigi pikaks perspektiiviks eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Nii lihte see asi ongi ja just see peaks olema iga koalitsioonilepingu sihiks. Kõik eemärgid, mida koalitsioonileping endale täitmiseks seab, peavad olema hinnatud selles perspektiivis: kas nad aitavad eesti rahvuse ja kultuuri säilimisele kaasa või lõhuvad nad riiki, mis on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele. 

Koalitsioonilepingute ja päevapoliitika hindamine tuleb tagasi viia põhiseaduslike kriteeriumiteni ning avalike suhete firmade ja ideoloogiliste survegruppide fantaasiamaailm hindamise protsessist välja lülitada. Ainult nii on lootust, et koalitsioonilepingud, isegi paratamatu poliitilise kompromissina, hakkavad teenima Eesti riigi üldist hüve.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!