Meditsiinisüsteemi suutmatuse eest täita oma ühiskondlikke ülesandeid ei vastuta mitte vaktsineerimata inimesed, nagu väidab minister Tanel Kiik, vaid meditsiinisüsteemi juhid, eesotsas Kiige endaga, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Eilsel terviseameti pressikonverentsil näitas tervise- ja tööminister Tanel Kiik vaktsineerimata inimestele näpuga, öeldes et just nemad on praeguseks kujunenud tõsises tervishoiukriisis süüdi. „Oleme [haiglate – toim.] ülekoormuse ohus ja tõsises tervisekriisis pelgalt seetõttu, et see 30 protsendi täiskasvanutest ei ole veel kaitsesüstimiseni jõudnud," rääkis Kiik talle omase robotlikult kalgi häälega.
Sellise väitega on võimatu nõustuda, sest see ei vasta tõele. Esiteks on väide vale, kuna vaktsineerimata inimeste hulka kuulub ka väga palju juba koroonahaiguse läbipõdenud ja seeläbi vaktsineeritutest paremagi immuunsuse omandanud inimesi. Teiseks on see vale, kuna haiglatele põhjustavad koormust sugugi mitte kõik inimesed, vaid ülekaalukalt just vanemaealised inimesed (valdav osa noortest ja keskealistest põeb haigust kergelt). Kolmandaks on see vale, kuna haiglaid koormavad ka paljud vaktsineeritud inimesed ning just samuti on vaktsineeritud inimesed viiruse levitajateks (eksitavalt nakkusohutustõendiks nimetatud vaktsiinipassiga on olnud seda eriti mugav teha). Rääkimata sellest, et paljud inimesed saavad nakkuse alles haiglas. Põhjuseid, miks Kiige väide ei vasta tõele, on veelgi.
Reaalselt on Eestis koroonaviirusega seonduvalt vaid üks tõsine probleem, milleks on tervishoiusüsteemi suutmatus saada hakkama viirustehooajal ootuspärase koormusega – koormusega, mis ei saa poolteist aastat pärast Sars-CoV-2 saabumist tulla enam kellelegi ootamatu üllatusena. Ehk kui otsida isikuid, kes on kujunenud olukorras süüdi, siis on nendeks mitte vaktsineerimata inimesed, vaid need, kes vastutavad meditsiinisüsteemi valmisoleku eest tulla toime ülesannetega, mida süsteem peab ühiskonnas täitma ja mille eest makstakse selle süsteemi juhtidele maksumaksjate taskust suurt palka.
Pidades silmas, et meditsiinisüsteem kuulub sotsiaalministeeriumi haldusalasse, mille eest vastutab minister Kiik ise, ei tarvitse tal süüdlasi otsides vaadata kaugemale lähimast peeglist. Külmlao kobarkäkk on vaid õrn peegeldus sellest katastroofist, milleni Tanel Kiige „juhtimine" meid viinud on. Seda enam on Kiige poolt näpuga vaktsineerimata inimestele näitamine häbematu. Enesel ei näe ta mingit süüd ning oma tööga mittehakkamasaamisest hoolimata keeldub ta jäärapäiseltametist ametist tagasi astumast. Küll aga püüab ta eneseõigustuslikult näidata süüdlastena inimesi, kes lihtsalt kasutavad oma põhiseaduslikku õigust otsustada ise selle üle, milliseid aineid lasta endasse süstida, milliseid mitte.
Küsimusi selle kohta, miks ei suuda meditsiinisüsteem täita oma ühiskondlikke kohustusi, kuhjub aina rohkem ja neid küsimusi ei tohi peljata küsida, sest meditsiinisüsteem pole mingi „püha lehm", mida ei või kritiseerida.
Teatavasti teenisid suured haiglad 2020. aastal miljonitesse ulatuvaid kasumeid (nt PERHi kontserni kasum kasvas eelmisel aastal üle kahe korra, ulatudes koguni 4,1 miljoni euroni), aga sellest hoolimata ei taheta õdedele ja sanitaridele maksta keskmistki palka. Õdede alatasustamine on probleemiks olnud juba palju aastaid, ilma et meditsiinisüsteemi juhid oleks sellele lahenduse leidnud. Olukorras, kus koroonapatsientidel mähkmeid vahetavatele sanitaridele ei maksta töötunni eest kümmetki eurot, pole üllatav, et meditsiinisüsteemi võimekus on madal ja et keskmisest patsientide-rohkema olukorraga ei saada hakkama. Küsimuseks jääb, miks ei kasutata hiiglaslikke kasumeid personali paremini tasustamiseks ja juurde palkamiseks.
Lisaks eelnevale tuleb esitada veel mitmed küsimused. Näiteks, miks ei kaasata praeguse kriisi ületamiseks ulatuslikumalt erahaiglaid, mis on valmis hoolitsema nii plaanilise ravi kui ka koroonapatsientide eest, ent muidugi vaid eeldusel, et nad saavad osa seni haigekassa kaudu vaid suurtele haiglatele suunatud rahast? Kas ei ole siin mitte tegu olukorraga, kus suured haiglad hoiavad erahaiglaid eemale, et neile soodsasse väljakujunenud rahastusskeemi ei tekiks mõrasid?
Samuti tuleb küsida, miks takistab valitsus arstidel välja kirjutamast retsepte aastakümneid turul olnud ja end ohutuna tõestanud ravimitele, mille kasutamisega on paljud arstid teistes riikides vähendanud koroonaviirusega nakatunud patsientide haiglaravile jõudmise tõenäosust kaugelt rohkem kui 50 protsendi ulatuses. Jääb mulje, nagu ei oldakski sellest huvitatud, et inimesed saaks end kodus terveks ravida, haiglaravile jõudmata ja seega haiglatele koormust tekitamata. Valitsus pole korraldanud isegiühtegi üleriigilist kampaaniat, millega antaks inimestele juhiseid, kuidas nt C- ja D-vitamiinide ning tsingi ja kvertsetiini regulaarse manustamisega oma loomulikku immuunsüsteemi tugevdada ning seeläbi parandada valmisolekut ka koroonaviirusega hakkama saamiseks ilma haiglaravi vajaduseta.
Küsimusi on palju, vastuseid vähe. Vähe on tegelikult ka küsijaid, sest peavoolumeedia ei taha neile küsimustele vastuseid nõuda. Olgu sellega kuidas on, igal juhul on minister Kiigest häbematu kujutada vaktsineerimata inimesi süüdlastena selles, et meditsiinisüsteem ei saa oma ülesannetega hakkama. Meditsiinisüsteemi suutmatuse eest täita oma ülesandeid ja kanda ühiskondlikku vastutust ei vastuta mitte vaktsineerimata inimesed, vaid süsteemi juhid – nii haiglates, terviseametis kui ka valitsuses.