Ettevõtja ja filosoof Brivael Le Pogam tõdeb, et progressiusu ja naisõigusluse taga olev filosoofia selle prantsuse teooria vormis õigustab pedofiiliat ning sellisena kujutab tsivilisatsioonile hukatuslikku lahendust.
1977. aastal ilmus Prantsusmaa suurtes päevalehtedes Le Monde ja Libération petitsioon, milles kutsuti üles dekriminaliseerima täiskasvanute ja 13-aastaste laste seksuaalne läbikäimine. Vaadatagu allkirju.* Foucault. Derrida. Sartre. Beauvoir. Barthes. Deleuze. Guattari. Lyotard. Soller.
Tegemist oli Prantsusmaa vaimuaristokraatiaga selle täielisel kujul. Need on samad inimesed, kes koloniseerisid oma õpetusega hiljem Yale'i ja Berkeley'i. Nad andsid allkirja tekstile, milles väidetakse, et laps on võimeline andma [suguühteks] nõusoleku.
See pole anekdoot. See on tõestus.
Mõni aeg tagasi ma kirjutasin, et prantsuse teooria toetub ainsale teesile: tõde pole olemas, on ainult võimusuhted. Mulle öeldi, et selline pilt on karikatuurne, et need inimesed on selleks liiga sügavad, et neid saaks taandada ühe loosungi alla. Hea küll. Vaatame siis, mida selline sügavus selle äärmustes kaasa toob.
Kui iga reegel on ainult peidetud võimutsemine, siis lapsepõlve kaitsvad keelud on ainult võimuvorm, nagu iga teine. Kui iga tõde on konstruktsioon, siis seda on samuti süütus. Kui iga iga iha väärib teist iha, sest ükski seadus pole õiguspärane, siis pole mitte mingisugust põhjust kaitsta kõige põhimõttelisemat piiri, mille tsivilisatsioon on eales paika sättinud. Need inimesed ei andnud osutatud petitsioonile allkirja eirates enda filosoofiat. Nad andsid allkirja just põhjusel, et nende filosoofia on niisugune. Petitsioon oli süsteemi loogiline kokkuvõte. Neil jagus lihtsalt jultumust panna see mustvalgelt kirja enne kui nende Ameerika Ühendriikide pärijad õppisid samasugust loogikat pakkima märksa ettevaatlikumasse sõnavarasse.
Seda meest (Foucault) õpetatakse tänaseni ülikoolides. Ta on mõtleja, keda austusega tsiteeritakse konverentsidel. Mees, kes 1977. aastal arvas, et seadus kaitseb lapsi natukene liiga palju.
Mõtete üle tuleb mõista kohut selle järele, mida need teevad võimalikuks. Mõte, mis jõudes selle täiuseni, ei oska selgitada, miks lapsi ei tohi puutuda, pole ülev mõte. See on surma mõte. Tsivilisatsioon, mis selliseid mõtteid lugupidamisega õpetab, on samuti ülevusest kaugel. See on kaassüüdlane.
Süütust pole võimalik dekonstrueerida. Süütust peab kaitsma. See on enam-vähem ainukene asi, milles mitte kellelgi ei ole õigust läbi kukkuda.
*Petitsioonile allkirja andnud Prantsusmaa "vaimuaristokraatia" nimekiri
- Louis Aragon
- Francis Ponge
- Roland Barthes
- Simone de Beauvoir
- Judith Belladona
- Docteur Michel Bon (psychosociologue)
- Bertrand Boulin
- Jean-Louis Bory
- François Châtelet
- Patrice Chéreau
- Jean-Pierre Colin
- Copi
- Michel Cressole
- Gilles Deleuze
- Fanny Deleuze
- Bernard Dort
- Françoise d'Eaubonne
- Docteur Maurice Eme (psychiatre)
- Jean-Pierre Faye
- Docteur Pierrette Garrou (psychiatre)
- Philippe Gavi
- Docteur Pierre-Edmond Gay (psychanalyste)
- Docteur Claire Gellman (psychologue)
- Docteur Robert Gellman (psychiatre)
- André Glucksmann
- Félix Guattari
- Daniel Guérin
- Pierre Guyotat
- Pierre Hahn
- Jean-Luc Henning (ka Hennig)
- Christian Hennion
- Jacques Henric
- Guy Hocquenghem
- Docteur Bernard Kouchner
- Françoise Laborie
- Madeleine Laïk
- Jack Lang
- Georges Lapassade
- Raymond Lepoutre
- Michel Leyris (mõnes kirjapildis Leiris)
- Jean-François Lyotard
- Dionys Mascolo
- Gabriel Matzneff (petitsiooni teksti autor)
- Catherine Millet
- Vincent Monteil
- Docteur Bernard Muldworf (psychiatre)
- Négrepont
- Marc Pierret
- Anne Querrien
- Griselidis Real
- François Régnault
- Claude Revault d'Allonnes
- Olivier Revault d'Allonnes
- Christiane Rochefort
- Gilles Sandier
- Pierre Samuel
- Jean-Paul Sartre
- René Schérer
- Philippe Sollers
- Gérard Soulier
- Victoria Thérame
- Marie Rhonon (or similar spelling)
- Catherine Valabrègue
- Docteur Gérard Vallès (psychiatre)
- Hélène Vedrines
- Jean-Marie Vincent
- Jean-Michel Wilhelm
- Danielle Sallel Nave (or similar)
- Alain Cuny
Foucault' teistest "kangelastegudest" saab lugeda siit.
Tõlkis Karol Kallas