Kaader Noam Chomsky ja Michel Focaulti telearutelust "õiglus versus võim". Pilt: YouTube'i ekraanitõmmis

Tänane “virgunute” ideoloogiline majakas Michel Foucault on järjekordne kuulus Prantsuse filosoof, kes läheb ajalukku pedofiilist vägistajana, vahendab The Times.

Prantsusmaal on 1984. aastal 57-aasta vanuses surnud Foucault’ kaasharitlase Guy Sormani paljastuste tõttu riigi intellektuaalide seas vallandunud torm. Sorman kirjeldab, kuidas maailma progressiusulise üldsuse üks mõjukamaid ideolooge kasutas 1960. aastate lõpus Tuneesias elades seksuaalselt ära kohalikke väikeseid araabia lapsi, vahendab The Times.

Tänaseks 77-aastane Sorman käis 1969. aasta lihavõttepühade ajal koos sõpradega Foucault’l Tuneesias Tunise lähedal asuvas Sidi Bou Said külas külas. Eelmisel nädalal The Sunday Timesile antud intervjuus jagas ta oma mälestusi: “Väikesed lapsed jooksid Foucault’ järel ja hüüdsid “kuidas oleks minuga, võta mind, võta mind”. 

“Need lapsed olid kaheksa, üheksa, kümne aastased. Foucault viskas neile raha ja ütles “kohtume kella kümnest õhtul tavalises kohas”. “Tavaliseks kohaks” osutus kohalik surnuaed: “Ta astus hauakivide peal väikeste poistega seksuaalvahekorda. Küsimust, mida lapsed sellest arvasid, ei esitatud.” 

Sormani sõnul ei oleks Foucault midagi sellist Prantsusmaal julgenud teha ja võrdles filosoofi impressionistist maalikunstniku Paul Gauguiniga, kes käis seksuaalselt läbi maalimodellideks olevate noorte Tahiiti tüdrukutega ja kirjanik Andre Gidega, kes kasutas seksuaalselt ära Aafrika poisse. “Selles kõiges on koloniaalne dimensioon, valge imperialism.” 

Sormani sõnul tunneb ta ennast süüdi, et ta ei andnud toona Foucault’d, kelle käitumist ta nimetas “nurjatuks” ja “moraalselt väga koledaks”, politseile üles või ei rääkinud sellest ajakirjanikele. 

Samas tema sõnul olid Foucault’ kalduvused Prantsusmaa ajakirjandusele juba toona teada. “Tollel reisil käisid meiega kaasas ajakirjanikud ja sündmustel oli palju tunnistajaid, kuid mitte keegi ei kirjutanud sellest lugusid viisil, nagu seda täna tehakse. Foucault oli toona filosoofide kuningas. Ta on Prantsusmaal nagu meie jumalus.”

Foucault, kes on inimestele jäänud meelde tema kaubamärgiks saanud kõrge kaelusega polode, kiilaspea ja prillidega, kes oli kirurgi poeg, oli üks esimene 20. sajandi haritlasest superstaar. Teda mäletatakse nii tema vastuoluliste vanglate, hulluse ja seksuaalsuse analüüside kui ka 1977. aastal 13-aastaste lastega seksi seadustamist sooviva petitsiooni allkirjastamisega.

Tema kõige kuulsamas biograafias, James Milleri 1993. aastal ilmunud “Michel Foucault’ kannatused” (The Passion of Michel Foucault) kirjeldatakse, kuidas filosoof tundis erilist huvi Ameerika homoseksuaalide sado-maso saunade vastu. Foucault oli üks esimestest avalikult omasooihar avaliku elu tegelane ja ta suri AIDSi. Raamatus tema Tuneesia kuritegudest siiski ei räägita.

Foucault on maailma kõige tsiteeritum õpetlane, teda seostatakse Ameerikas võimust võtnud identiteedipoliitikaga ja tema fännide seast leiab näiteks mustanahalise levimuusiku MC Hammeri. Antropoloog Daniel Miller kirjutab ajakirjas The Critic: “See on pea ainuüksi Foucault, kellele on tänaste ülikoolide aktivistlike uuringute osakonnad rajanud oma vundamendi. Kõige lihtsamalt kirjeldades on Foucault kuulus Prantsuse professor, kes annab tõsiseltvõetavuse valdkondadele, millel pole ei selgeid akadeemilisi standardeid ega traditsioone.” 

Miller kirjutab, et 1980. aastate Ameerikas “foukauldiinid” (Foucauldians), millise nime all filosoofi akadeemilisi järgjaid teatakse, “tegid Foucault’st midagi kaitsepühaku laadset … kelle autoriteedile nad rutiinselt toetusid kui oli vaja akadeemilises mõistes õigustada ja põhjendada oma progressistlikku poliitikavoolu.”  

Sorman, kelle sulest on ilmunud hulgaliselt raamatuid, avaldas esmalt oma väited Foucault’ kohta käesoleval kuul ilmunud teoses “Minu mõttetuste sõnastik” (My Dictionary of Bullshit) ja kordas neid hilisõhtuses jutusaates. Saatejuht oli kui puuga pähe saanud: “Te räägite Foucault’st, kes teie kinnitusel oli pedofiil, kuid inimesed tavaliselt teda sellena ei mäleta.”

Sormani avalikustamine tuleb halval ajal Ühendkuningriigi Foucault’ ekspertide jaoks, kes said just valmis viimase köite neljaosalisest, esimest korda inglise keeles ilmunud, “Seksuaalsuse ajaloost”. [Eesti keeles on ilmunud Avatud Eesti Raamatu sarjas ja kirjastuses Valgus üllitatud seeria esimene raamat, mille tõlkijaks on Indrek Koff.]

Cambridge’i Ülikooli ajaloolise geograafia lektori Phil Howelli sõnul võib Sormani paljastustel kuulsa filosoofi retseptsioonile olla suur mõju: “Foucault oli huvitatud seksuaalsusest ja ta kirjutas sellest, kuid laste kuritarvitamine on hoopis midagi muud.”

Sormani jaoks on Foucault’ käitumine iseloomulik paljusid just Prantsuse intellektuaale tabanud haigusele, mille nakkuse võib viia tagasi Voltaireni. “Tema [Voltaire’i] jaoks kehtis kaks moraaliseadustikku. Üks ja ebamoraalne oli eliidi ning teine, mis pidi olema karmide piirangutega, tavainimeste jaoks.”

Ta jätkab: “Prantsusmaa ei ole tänaseni demokraatlik riik, meil oli revolutsioon, me kuulutasime välja vabariigi, kuid tänaseni on meil haritlaskonna näol olemas oma aristokraatia ja sellel on eriline staatus, kus kõik on lubatud. Kuid nüüd äkki on maailm muutumas.”

Foucault pole sugugi esimene Prantsusmaa kuulsus, kes peale 1968. aastat toimunud tudengite mässu hakkasid lapsi seksuaalselt ära kasutama ja kelle teod tänaseks on avalikkuse ette kistud ning kriminaaluurimise alla sattunud.

Mineviku koorma kergendamine algas 2016. aastal kui tuntud telesaatejuht Flavie Flament avaldas raamatu, milles süüdistab maailmakuulsat fotograafi David Hamiltoni enda vägistamises ajal kui ta oli 13 aastane. “Selles vanuses lutsutasin ma alles oma pöialt,” rääkis ta peale raamatu ilmumist ajakirjanikele. Hamilton sooritas mõned päevad peale intervjuu ilmumist enesetapu.

Aasta tagasi kirjutas kirjastaja Vanessa Springora, kuidas ta noore teismelisena sattus 1980. aastatel kuulsa novellisti Gabriel Matzneffi, kes oli toona pisut üle 50 aasta vana, küüsi. Matzneff isegi ei varjanud oma pedofiiliat, ta kiitles sellega telesaadetes ja võitis pedofiiliateemaliste raamatutega mitmeid kirjandusauhindu.

Kui Matzneffi pedofiilia sai teatavaks, olid ilmunud ka endise Prantsusmaa välisministri Bernard Kouchneri tütre Camille Kouchneri memuaarid, milles ta kirjutab, kuidas tema kasuisa Olivier Duhamel, kes oli üks tuntumatest haritlastest ja poliitikakommentaatoritest, kasutas teda ja tema venda, kui nad olid 13 ja 14 aastased, ema teadmisel seksuaalselt ära. Kahe viimase vasakintellektuaali laste seksuaalsest kuritarvitamisest on kirjutanud ka Objektiiv.

Matzneff ega Duhamel pole tänaseni süüdistusi omaks võtnud ja neile pole ka esitatud süüdistusi.

Soixante huitards [kuuekümnekaheksandikud] on võtnud sisse kaitsepositsioonid. Filosoof ja endine haridusminister Luc Ferry leiab, et tema kaasaegsetel tuleb anda vastust paljude asjade eest. Ta kirjutas Figaros: “Inimesed on ära unustanud, et 1968. aasta mõtlemine soosis pedofiiliat. Kõigil täiskasvanutel oli õigus, isegi kohustus, nii nagu nad arutlesid,  äratada üles seksuaalsus, mida kodanlased varjasid.”

Kirjeldatud süüdistuste tõttu on Prantsusmaa parlamendis arutamisel seaduseelnõu, mis kriminaliseeriks iga seksuaalsuhte alla 15 aastasega. Täna peab vägistamise ohvriks sattunud laps kohtus tõestama, et tegu oli vägivallaga.

Eelmisel nädalal esitati viidatud seaduseelnõule nõndanimetatud “Romeo ja Julia” parandusettepanek, mis vabastaks karistusest samaealised noored. Parandusettepaneku kohaselt ei oleks seksuaalsuhe alla 15 aastasega karistatav kui kahe “peategelase” vanusevahe on alla viie aasta.

Seaduseelnõu üheks eestkõnelejaks on saanud Prantsusmaa president Emmanuel Macron, mis omakorda on käivitanud arutelu, kuidas Emmanuel ja tema naine Brigitte oleksid jäänud sellise seaduse hammasrataste vahele kui nende suhe 1990. aastatel algas. Emmanuel oli toona 15-aastane õpilane ja Brigitte 40-aastane abielus kooliõpetaja.

Sorman siiski leiab, et Foucault’ ei peaks “tühistama”. “Ma austan väga tema tööd. Ma ei kutsu mitte kedagi tema raamatuid põletama, vaid temast aru saama ja kuidas tema ja mõned teised filosoofid kasutasid oma teooriaid enda kirgede ning ihade õigustamiseks. Ta arvas, et tema filosoofilised argumendid annavad talle loa teha kõike, mida ta soovis.”

Orientalist Peeter Espak kirjutab ühes sotsiaalvõrgustikus käesolevat artiklit kommenteerides, kuidas antud paljastus võiks puudutada Eesti vasakäärmuslikku haritlaskonda.

“Ei saa mainimata jätta, et tegu on kaasaegse vasakäärmusluse ja radikaalsete vägivallalainete selgelt domineeriva vaimse isaga, kelle ideestikul ja maailmavaatel põhineb kogu kaasaegse läänemaailma – eriti Eesti – “vasakintellektuaalide” enesetunnetus ja maailmapilt. … Ehk canceldamiskultuuri [tühistamiskultuuri] esindajad ei taha canceldamiskultuuri vaimset juhti canceldada! Kuid Foucault canceldamine tähendaks kaasaegsele vasakäärmuslusele ja vasakpoolsele humanitaarteadusele täpselt sama, mida tähendaks Jeesuse canceldamine kristlikele kirikutele,” kirjutab Espak.

“Võtta ära Foucault – ja vasakradikaalidel ning vasakintellektuaalidel (koos vastavat ideoloogiat misjoneerivate vasakradikaalsete insitituutidega) puuduks igasugune alus olemasoluks – sest Püha Isa, Pühast Isast lähtuvad pühad autorid ja jumalik dogmaatika oleks tükkideks rebitud ja igaveseks kadunud. Cancel Foucault!

Toimetas Karol Kallas