Tuntud Prantsusmaa vasakintellektuaal ja telenägu Olivier Duhamel pidi loobuma oma ametikohtadest, kui said avalikuks tema möödaniku vägistamise- ja intsestiepisoodid.
Prantsusmaa vasakpoolseid on saatnud laste seksuaalne ärakasutamine alates 1970. aastatest ja tegemist on Prantsusmaa ühiskonna avaliku saladusega, mida kuni 1990. aastateni ei peetud isegi probleemiks, mis oleks mõne olulise inimese karjääri ohustanud. Märkimisväärselt oli pedofiilia levinud Prantsusmaa pahemkirjanike ja -poliitikute seas, vahendab uudistekanal ReMix.
70-aastane Duhamel on Prantsusmaal tuntud intellektuaal, kes kuni tagasiastumiseni juhtis mainekat Pariisi Poliitikauuringute Instituuti (Institut d'études politiques de Paris, mida tuntakse ka SciencesPO nime all). Samuti oli ta populaarne raadiohääl ja telekanalite "rääkiv pea".
Küsimustele, mis ta oma süüdistustega alles nüüd lagedale tuli, vastas advokaadiametit pidav Camille Kouchner, et tema ema Évelyne Pisier oli Duhameli seksuaalkuritegude avalikustamise vastu. Nimelt Duhamel oli Pisieri teine abikaasa. Camille ja "Victori" isa Bernard Kouchner oli samuti teadlik, et Duhamel kasutab tema alaealist poega seksuaalselt ära, kuid perekond ei tahtnud seda avalikustada, kuna pidasid Duhamelist lugu.
Duhameli pedofiilia ja intsest tõusis päevakorda tänu Camille Kouchneri raamatu "La Familia Grande" (Suur pere) ilmumisele. Camille'i isa on Bernard Kouchner, kes on üks Piirideta Arstide vabaühenduse asutajatest, mõjukas Prantsusmaa Sotsialistliku Partei poliitik ja välisminister ning vabaühenduste aktivist. Camille Kouchner kirjutab oma raamatus, et Duhamel kasutas seksuaalselt ära tema kaksikvenda, kes on raamatus saanud varjunimeks "Victor". Õe juttu on kinnitanud ka "Victor" ise, kes avaldas sellekohas4e pöördumise päevalehes Le Monde. Prokuratuur on raamatus kirjeldatud intsesti ja vägistamisepisoodide tõttu algatanud Duhameli suhtes uurimise.
Camille'i sõnul kasutas Duhamel tema kaksikvenda ära alates viimase 13. eluaastast. Prantsusmaa seaduste järele läheb konkreetne tegu kirja intsestina, kuna Duhamel oli "Victori" kasuisa.
Kaks aastat peale 1977. aasta pedofiile pooldavat üleskutset, millele andsid allkirja Bernard Kouchner ja tema vasakmeelsed sõbrad, avaldas ajaleht Libération petitsiooni pedofiili, kes "istus vangis armastuse kuritegude eest", vabastamiseks. Mida Libération kutsus "armastuse kuritegudeks", oli tegelikult kuue- kuni kaheteistaastaste tüdrukute seksuaalne ärakasutamine. 1979. aasta märtsis andsid viidatud petitsioonile allkirja mitmed pahemeliidi liikmed ja selles oli näiteks järgnev väide: "Ihal ja seksuaalsetel mängudel, mida tehakse vastastikusel nõusolekul, on oma koht täiskasvanute ning laste suhetes."
Libération avaldas isegi Pedofiilide Vabastamise Rinde, kuhu kuulusid peamiselt nimetatud ajalehe lugejad, reklaami ja koos hulga Prantsusmaa pahempoolsetega kritiseerisid teravalt pedofiilia vastast konservatiivset meediat, võrreldes pedofiilide saatust juutide omaga Holokausti ajal.
Samasuguse retoorikaga jätkas 1981. aastal omasooiharate meeste nädalakiri Gai Pied, kus omasooiharat meest, kes põlgab pedofiile, võrreldi "neegriga, kes põlgab juute". Alates asutamisest 1979. aastal kaitses Gai Pied agressiivselt pedofiile moralistliku "judeokristliku ühiskonna" eest.
Pisier oli vasakäärmuslasest aktivist, kes lahkus siit ilmast 2017. aastal. Peale armuafääri Kuuba juhi Fidel Castroga 1960. aastatel abiellus ta Bernard Kouchneriga, kellega ta oli kohtunud kommunistlikul Kuubal. Neile sündis kolm last, Camille ja "Victor" sündisid 1975. aastal. Pisier lahutas Kouchnerist 1981. aastal ja abiellus peatselt Duhameliga, kes oli tuntud poliitikateadlane ja väljapaistev Prantsusmaa Sotsialistliku Partei nomenklatuuri liige.
Bernard Kouchner on samuti paistnud silma pedofiilide kaitsmisega. 1977. aastal oli Bernard Kouchner üks avaliku kirja allkirjastajatest, mis avaldati pahempoolsete häälekandjas Le Monde. Nimetatud kirjas paluti võimudel vabastada kolm meest, kes olid süüdi mõistetud mõlemast soost laste seksuaalses ärakasutamises. Bernard Kouchneri ja tulevase Sotsialistliku partei ministri Jack Langi kõrval olid allkirjastajate seas veel tuntud kommunistid, kirjanikud ja filosoofid nagu Jean-Paul Sartre, Simone de Beauvoir ja Louis Aragon.
Le Monde'is ja Libérationis avaldatud kirjas väideti muuhulgas, et lapsed, kellega kolm meest olid seksuaalsetes suhetes, ei "kannatanud vägivalda".
"Kui 13-aastane tüdruk võib võtta rasestumisvastase tableti, siis milleks see on?" küsisid kirjale allakirjutanud protesteerides nii kolme pedofiili ennetava vangistamise pärast "ainult suudluste ja hellituste eest". Mehed mõisteti siiski hiljem süüdi masturbeerimises, fellatsioonis ja sodoomias lastega vanuses 12 ning 13 aastat.
Pedofiiliat väljaspool Katoliku kirikut ei peetud üldiselt probleemiks
Camille Kouchneri raamat ilmus aasta peale Vanessa Springora raamatut, milles viimane kirjeldab oma pedofiilset suhet kirjanik Gabriel Matzneffiga ajal kui ta ise oli 14 aastat ja Matzneff 49 aastat vana. Matzneff rääkis oma seksuaalsetest suhetest alaealistega mitu aastakümmet ja mitte keegi Prantsusmaa eliidi seast ei mõistnud teda selle eest hukka. Pigem on isegi nii, et kuni suhteliselt hiljutise ajani ei peetud pedofiiliat väljaspool Katoliku kirikut suuremaks mureks. Tuntud vasakpoolsete avaliku elu tegelaste pedofiiliat lihtsalt eirati, mille ilmekaks näiteks võib tuua Sotsialistist poliitiku ja ministri Frédéric Mitterrandi, kes on president François Mitterrandi vend, kes kirjutas näiteks 2005. aastal avalikult, kuidas ta maksis Tais "poistele" seksi eest.
Sama kehtib ka Le Monde'i omaniku Pierre Bergé'i (surnud 2017) kohta, kes sõdis 2010. aastatel raevukalt samasooliste abielu ja omasooiharate meeste õiguse eest surrogaatemade teenuseid kasutades lapsi saada. 2017. aastal avaldatud raamatus süüdistab Bergé'i armuke Fabrice Thomas viimast ja tolle elupõlist kaaslast, moedisainer Yves Saint-Laurenti, nende Maroko Marrakechi villas orgiate korraldamises, mis leidsid aset ajavahemikus 1984 kuni 1992 ning milles osalesid alaealised poisid.
Täna ei ole pedofiilia enam Prantsusmaa vasakpoolsete seas moekas ja seda ei poolda enam ka omasooiharuse aktivistid. Samas tulevad järjest päevavalgele mineviku skandaalid ja täna saavad need ühehäälse hukkamõistu osaliseks. 1970. ja 1980. aastatel ei tunnistanud Prantsusmaa vasakpoolsed ega omasooiharate õiguste eest võitlejad seksuaalsetes suhetes lastega vanuse osas mingeid piire. Pedofiiliat peeti 1968. revolutsiooni tuules isegi millekski loomulikuks ja ihaldusväärseks.
Endine Roheliste Euroopa Parlamendi saadik Daniel Cohn-Bendit, kellel on Prantsusmaa ja Saksamaa topeltkodakondsus, oli aastatel 2010–2014 üks agaramaid Ungari peaminister Viktor Orbáni ründajatest, kirjutab 1975. aastal ilmunud eluloolises raamatus Le Grand Bazar, kuidas ta käis 1970. aastate alguses seksuaalselt läbi väikeste lastega, kui ta töötas Saksamaal "autonoomses" ja "autoritaarsusevastases" lasteaias, mida pidas üks Frankfurti äärmusvasakpoolne rühmitus. Cohn-Bendit on kiidelnud oma pedofiiliaga samuti mitmetes telesaadetes ja sellised tunnistused ei põhjustanud toona saatejuhtides isegi imestust. Üheks selliseks on 23. aprillil 1982. aastal eetrisse läinud kirjandussaade Apostroofid (Apostrophes), mida vedas saatejuht Bernard Pivot ja mille inglise keelde dubleeritud lõiku saab vaadata siin.
Toimetas Karol Kallas