Demokraatiast on saanud oopium kohtlastele ja mask marssalisaua taskus hoidvatele küünilistele ideoloogidele. Olukorra parandamiseks tuleb Eestis kiiremas korras taastada rahvaalgatusõigus, mis aitab ohjes hoida üha ülbemaks ja vastutustundetumaks muutuvat poliitkartelli, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.
12. märtsi meeleavaldusel kõlas riigikogu ees kõnelenud kodanike suust selge sõnum riigivalitsejatele: Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv, milles öeldakse, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, pole mõeldud põhiseaduse teksti kosmeetiliseks täienduseks või stilistiliseks ornamendiks.
Ent ometi millekski sarnaseks on see paragrahv taasiseseisvuse aastatel paratamatult muutunud. Olgem ausad, demokraatiast on saanud tühi mõiste politoloogide ja rahvusringhäälingu poliitikasaadete "ekspertide" suus. Demokraatiast on saanud kest, mille parasjagu võimutsev ideoloogia täidab endale sobiva sisuga.
Demokraatia on tänaseks muundunud farsiks, mille peale muigavad nii parteide tagatubade poliittehnoloogid, parteide juhtpoliitikutele tellimustöid sisse andvad mõjugrupid kui ka avalike suhete masinavärgi gurud, kelle alluvad treivad parasjagu mõne kartellierakonna poliitiku avaliku esinemise kõnet või ajaleheartiklit. See seltskond tegeleb ühiskondlike protsesside teadliku suunamisega sotsiaalse inseneriteaduse matemaatiliselt efektiivsete vahenditega, nimetades selle protsessi tulemust demokraatiaks.
Tänapäeva demokraatiast on saanud oopium kohtlastele ja mask marssalisaua taskus hoidvatele küünilistele ja autokraatlikele ideoloogidele, varju hoidvale globalistlikule klikile, kitsast omakasu taotlevatele rahandus ja tööstusringkondadele või rahva enamuse kõlbeliste veendumuste vastu töötavatele ideoloogilistele survegruppidele.
Tänapäeva demokraatiast on saanud oopium kohtlastele ja mask marssalisaua taskus hoidvatele küünilistele ja autokraatlikele ideoloogidele, varju hoidvale globalistlikule klikile, kitsast omakasu taotlevatele rahandus ja tööstusringkondadele või rahva enamuse kõlbeliste veendumuste vastu töötavatele ideoloogilistele survegruppidele.
Ent rahvas pole rumal. Kord teadlikult, kord instinktiivselt tajub enamik, et rahva häält suvatsetakse esinduskogude valimisel kuulda peamiselt kahel eesmärgil. Esiteks: teha selgeks esinduskogusse kandideerinud poliitiliste jõudude nokkimisjärjekord. Teiseks: õiguspärastada rahva poolt antud häältega oma kohalolu poliitilisel mänguväljal.
Kui need kaks kriteeriumit on täidetud, võib kergendunult hinge tõmmata, valimiste vahelisel ajal tülika rahva ära unustada ning tegeleda reaalpoliitika ajamisega, PR-veski jahvatamisega, partei toiduahelas ülesvoolu ujumisega, erasektori ja rahvusvaheliste "mõttekodade" tellimustöödega, miks mitte ka mõõduka korruptsiooniga – ühesõnaga kõige sellega, millega endast lugupidav poliitik alati on tegelenud. Et seda kõike segamatult harrastada, tuleb erinevate poliitiliste jõudude vahel moodustada kartell, kus kehtib kokkulepe: firma sees ei sigatseta, omasid ei murta, teineteist klohmitakse vaid kõrvalistes küsimustes.
Seda, kes julgeb mängu rikkuda ja avalikult tunnistada, et esindusdemokraatia sellisena on karile jooksnud, süüdistatakse parimal juhul populismis, mis on üldiselt sama tühi sõna nagu demokraatiagi. Halvimal juhul kerkib aga kartellilepet rikkunud poliitiku kohta üles mõni valgustkartev fakt või ütlevad tema autol pidurid üles.
Rahvaalgatus peab Damoklese mõõgana rippuma poliitikute peade kohal, elavdades seeläbi ühiskondlikku arutelu ning süstides kodanikkonna letargiasse kalduvatesse ridadesse toimimistahet ja eneseusku.
Kõige eelneva tulemusel toimub protsess, mille tagajärjed võivad ajapikku muutuda pöördumatuteks. Rahvas võõrdub poliitilisest elust ja leiab end absurdisituatsioonis, kus iga üritus poliitilises elus osalemiseks viib teda veel kaugemale tõelisest otsustamisõigusest, põlistades demokraatia illusiooni. Sellises olukorras loobuvad paljud üleüldse hääletamisest ja ühiskonnaelus osalemisest. Levib minnalaskmise meeleolu ja letargia.
On selge, et imerohtu selle olukorra lahendamiseks pole, ent demokraatiale ehk rahvavõimule aitab tähendust tagasi anda otsedemokraatia vahendite taastamine. Rahvaalgatusõigus pole viimases instantsis midagi muud kui rahva töövahend üleannetuks muutunud elukutseliste "rahvaesindajate" ohjeldamiseks, ja kui vaja, siis paika panemiseks. Rahvaalgatus kujutab endast hädapidurit, mida ideaalis, ehk rahva ja riigi huvidega reaalselt arvestava esindusdemokraatia korral, ei peaks üldse kasutusele võtma.
Rahvaalgatus peab Damoklese mõõgana rippuma poliitikute peade kohal, elavdades seeläbi ühiskondlikku arutelu, süstides kodanikkonna letargiasse kalduvatesse ridadesse toimimistahet ja eneseusku ning andes seeläbi tõuke tõelisele kodanikuühiskonnale.
Nii ei kõlaks põhiseaduse esimene paragrahv – "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas" – enam kui kumisev vask ja kõlisev kuljus, vaid kui realistlikult saavutatav ideaal, mille poole võib kogu ühiskond julgelt püüelda.
Päisefotol Jääkeldri ümarlaud. 21. novembril 2012 toimus Kadriorus president Toomas Hendrik Ilvese eestvõttel arutelu Harta 12, erakondade ja "vabakonna" esindajate osalusel. Foto: Scanpix
Fookuses: nõuame rahvaalgatusõigust, mitte demokraatia aseainet!
Reportaaž: riigipöörde 84. aastapäeval nõudsid kodanikud rahvaalgatusõiguse taastamist