Kui Eesti tahab tegelikult olla demokraatlik riik, mitte ainult teeselda seda, siis tuleb ka võimul oleval seltskonnal leppida, et kõiki küsimusi ei või kitsas ringis rahva eest ära otsustada ning et oluliste otsuste langetamine, nagu näiteks küsimus Rail Balticu rajamisest, tuleks usaldada rahva kätte, leiab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.
Viimastel nädalatel on taas tõusnud avalikkuse teravdatud tähelepanu objektiks Rail Balticu rajamist puudutavad küsimused. Selle teemaga seondub suur hulk tõsiseid küsimusi, millele ei ole selgeid vastuseid kusagilt leida. Ja nagu ikka, valitseb võimu poolt arutelu asemel tuim propaganda.
Küll aga on selge see, et Rail Balticu rajamine ei ole lihtsalt üks paljudest otsustest: tegu on hiigelprojektiga, mis mõjutaks meie riiki, rahvast ja maad tõsiselt nii rahalises, regionaalpoliitilises kui ka looduskeskkonna plaanis ning mitte ainult praeguste, vaid ka tulevaste põlvkondade lõikes.
Niisugusena on küsimus sellest, kas Rail Baltic üldse rajada ning kui rajada, siis millisel kujul, kõige ehedam näide küsimustest, mis tuleks ühes tõeliselt demokraatlikus riigis otsustada rahva enda poolt vastavalt rahva enamuse tahtele. Kui parteiline eliit peaks rahvast tegelikult kõrgeima riigivõimu kandjaks ja seega oma peremeheks, jõutaks kiiresti samale järeldusele.
Paraku näeme aga taas, et hoolimata üha enamatest häältest, mis toetavad Rail Balticu küsimuses põhimõttelise otsuse andmist rahva kätte, rassib nomenklatuur ikka edasi juba sügava vaona sissetallatud rada, mille nimeks on teerullipoliitika. Selles kontekstis nähtub jälle, kuidas valitsev seltskond ei suuda ega taha hetkekski leppida mõttega, et tema ülesanne on viia ellu rahva tahet, mitte suruda rahva vastuseisust hoolimata läbi oma tahet.
Valitsev seltskond ei suuda ega taha hetkekski leppida mõttega, et tema ülesanne on viia ellu rahva tahet, mitte suruda rahva vastuseisust hoolimata läbi oma tahet.
Olgem ausad: olukord, kus rahvas peab poliitikutelt kerjama võimalust oluliste küsimuste otsustamisel sõna sekka öelda, on demokraatlike ideaalide kontekstis lihtsalt absurdne. Ent just selline meie olukord paraku on. Seetõttu on Eesti rahvas saanud 25 taasiseseisvumise järgse aasta jooksul rahvahääletusel midagi otsustada vaid kahel korral, kusjuures üksnes juhtudel, kus see oli möödapääsmatu ning kus otsuse tulemus oli juba ette teada – 1992. aastal põhiseadust vastu võttes ja 2003. aastal Euroopa Liiduga liitudes.
Väga kõnekas on ka see, kuidas Euroopa Liiduga liitumise referendumi eel tegi parteiline eliit referendumite korraldamise head tava otseselt eirates rahvale tema enda raha eest massiivse propagandakampaania. Seeläbi kirjutas poliitiline eliit, mis peaks olema rahva teener, rahvale kui peremehele ette, kuidas too peaks "õigesti" hääletama. Selline asi on demokraatia farss!
Tagumine aeg oleks ära otsustada, kas Eesti peaks tegelikult pürgima demokraatlike ideaalide teostamise poole või mitte. Kui oleme rahul kujunenud olukorraga, kus praktiliselt kogu võim on koondatud väga väikese ringi inimeste kätte, siis tuleks iseendale ja kõigile teistele valetamine ära lõpetada ning ausalt öelda, et Eesti ei ole demokraatlik riik ega püüagi vastupidist teeselda.
Kui me aga tegelikult tahame lähtuda ühiskonnaelu ülesehitamisel demokraatlikest ideaalidest, siis peaks end võimu juurde kinnistanud seltskond aktsepteerima, et ühiskondlikke protsesse ei või suunata ette ära otsustatud moel, vaid et see, millises suunas meie ühiskonnas asjad liiguvad, tuleb reaalselt jätta rahva enda otsustada, leppides seeläbi erinevate tulevikustsenaariumite võimalusega.
Rail Balticu küsimuses otsuse rahva kätte usaldamine oleks parteilisele nomenklatuurile tõeliselt demokraatliku meelelaadi harjutamisel esimeste sammude astumiseks suurepärane võimalus.
Pidades silmas, kui vähe on meie võimuringkondades tegelikult demokraatlike põhimõtete suhtes austust, saab viimati nimetatud ideaali poole liikumine olema igal juhul väga valuline. Aga Rail Balticu küsimuses otsuse rahva kätte usaldamine oleks parteilisele nomenklatuurile tõeliselt demokraatliku meelelaadi harjutamisel esimeste sammude astumiseks suurepärane võimalus.
Ent olgem realistid: neid, kes usuvad, et võimu usurpeerinud parteiline eliit oleks nõus mõne tegelikult olulise otsuse Eesti rahva kätte usaldama – eriti veel reaalselt, mitte üksnes selleks, et legitimeerida ette langetatud ja massiivse propagandaga tagatud otsust –, mõtlevate inimeste seas ilmselt kuigivõrd ei leidu. Selline on paraku meie "demokraatia" aastal 2016. Rahvas ärgu sisuliste otsuste langetamisel osalemisest unistagu, vaid püsigu oma liistude juures ja maksku makse.
Ainuüksi tõsiasi, et praegu kehtiva põhiseaduse kohaselt on Riigikogu poolt ükskõik millise küsimuse rahvahääletusele panemine ilmtingimata seotud usaldushääletusea, tingib olukorra, kus on äärmiselt ebatõenäoline, et ühtegi küsimust vabatahtlikult rahvahääletusele pandaks. Seetõttu on kujunenud olukorra muutumist ilma rahvaalgatuse õiguse taastamiseta praktiliselt võimatu ette kujutada.