Üha nõudlikumal toonil peale surutavate ametlike muinasjuttude keskel elades lasub kodanikel endil kasvav vastutus oma vaimuilma ja hingeelu puhtuse ja mõistlikkuse ees. Oleme jõudnud punkti, kus iga "ametlik versioon", mida poliitikud peavoolumeedia vahendusel ühes üleilmsete korporatsioonide ja institutsioonidega range noodiga edendavad, tuleb asetada kahtluse alla, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

Paides peetud haruldaselt ausas, selges ja mõistlikus kõnes rääkis riigikohtu esimees Villu Kõve "riikliku muinasjutu" läbikukkumisest masside ühismeele kujundajana. "Riik on "muinasjuttu rääkides" paljud nende meeleheites ja kibestumises tegelikult unustanud, nagu elu üle maailma on näidanud," tõdes Kõve. 

Maskikandmise kohustust ja sellega seonduvat propagandat ühe näitena tuues leiab Kõve, et oleme ametlike tõdede omaksvõtmise juures jõudnud "kohustuslikkuseni, sotsiaalse normini, mille eirajaid häbimärgistatakse, põlastatakse, naeruvääristatakse, sõimatakse." Kõve toob analoogi koolikiusaja mentaliteediga, mis on liikunud ühiskonna küpsematesse kihtidesse, meediasse, poliitikasse. "Riiklikud muinasjutud" tuleb omaks võtta kohustuslikus korras ning neile, kes seda ei tee või nendele vastu vaidlevad, tuleb näidata ühiskonna põlgust.

Üha nõudlikumal toonil peale surutavate muinasjuttude keskel elades lasub aga kodanikel endil kasvav vastutus oma vaimuilma ja hingeelu puhtuse ja mõistlikkuse ees. Oleme jõudnud punkti, kus iga "ametlik versioon", mida poliitikud peavoolumeedia vahendusel ühes üleilmsete korporatsioonide ja institutsioonidega range noodiga edendavad, tuleb asetada kahtluse alla. 

Oleme näinud, kuidas algselt peavoolu- ja sotsiaalmeedia "faktikontrollijate" poolt vandenõuteooriaks tembeldatud COVIDi laboripäritolu on tänaseks kinnitatud mitmete teadlaste poolt ning murdnud ennast peavoolu kõige tõenäolisema selgitusena koroonaviiruse algupära kohta. Oleme näinud, kuidas meedia ja rivaalitsevad poliitilised rühmitused ise on suutnud aastaid levitada võltsuudiseid Trumpi Venemaa-sidemete kohta ning hoida üleval tervet mõistust solvavaid väiteid Venemaa ulatuslikust sekkumisest USA eelmistesse presidendivalimistesse. 

Kui ühed väited on osutunud alatuks valeks ja teised valeks peetud väited õigeks, pole sellele järgnenud "ametlikku versiooni" levitavate instantside ühtegi avalikku vabandust, vaid selg sirgelt on edasi sammutud juba uusi "fakte kontrollima" ja uusi "ametlikke versioone" dogmaatilise enesekindlusega ja sellega kaasneva moraalse üleolekuga levitama.

Täna ilmus Objektiivis molekulaarbioloog Kaari Saarma tänuväärne artikkel, mis professionaalse põhjalikkusega ja ohtrate viidetega varustatuna toob esile paljude tavakodanike sageli selgelt artikuleerimata kahtluse, et ametlikud koroonaviirusega nakatunute raviprotokollid ja viiruse leviku ennetamiseks ette võetud meetmed on ühekülgsed ning keskenduvad liialt kahele punktile: kõikvõimalikele piirangutele (maskid, kätepesu, kontaktide vähendamine) ning eksperimentaalsele vaktsiinile. Saarma hinnangul on tähelepanu alt välja jäetud kättesaadavad ja odavad ennetus- ja ravimeetodid, mille seas tõuseb eriliselt esile laialt kasutatav ja mõnedes maades käsimüügiravimina turustatav ivermektiin.  

Kaader riiklikust Covid-19 vastase vaktsiini propageerimise kampaaniast.

Kui peaks tõele vastama viimase aasta jooksul Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ja selle poolt kontrollitud valitsuste teadusnõukodade toimimisest vägisi tekkiv mulje, mille kohaselt on COVIDi ennetuses ja ravis süstemaatiliselt jäetud arvesse võtmata odavad ja toimivad lahendused, siis peaks ka paljudele skeptikutele selgeks saama, et "ametliku versiooni" uskumise ja levitamise hinnaks on olnud reaalsed inimelud. Kui siia juurde lisada võimalikud põhjused, miks nii on toimitud – eksperimentaalsete vaktsiinide pealesurumise kaudu saavutatud suurte ravimikorporatsioonide miljardikasumid –, siis vaatab meile vastu kõige halvemal juhul genotsiidi mõõte võttev kuritahtlik hoolimatus, millel pole arstiteaduse ja selle aluseks oleva Hippokratese vandega enam midagi pistmist. 

Viimaste aastate sündmused on näidanud, et igasuguste ametlike versioonide ja riiklike muinasjuttude vastu tuleb minna kaine mõtlemise ja kriitikameelega. Tegu pole kaugeltki üksnes poliitilise võitlusega meelte ja mõistuse üle. Riiklike ja korporatiivsete muinasjuttude uskumine pole elu tegelikkusest lahutatud intellektuaalne probleem, vaid sellest võib sõltuda teie enda ja teie lähedaste elu, samuti tervete ühiskondade ja riikide saatus.

Päisepilt: Propaganda, Bigstockphoto