Kui poliitiline kapital on kadunud ja vanad demagoogilised võtted enam valijaid ei hulluta, tuleb viimases meeleheites tulla lagedale loosungitega, mis muutuvad oma teostamatus programmilisuses ja iseendale vasturääkivuses koomiliseks, kommenteerib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev IRLi "Parempoolsete" manifesti.
Äsja IRLi 111 liikme avaldus selle kohta, et nad on moodustanud erakonnasisese ühenduse „Parempoolsed", pani mind mõtlema paralleelidele eelmise sajandi algusest, ajast, kui meie nüüdseks naaberriigiks saanud Venemaal käis äge klassivõitlus.
See oli revolutsiooniline võitlus ning kontrrevolutsiooniline heitlus bolševike vastu. Bolševikud ei olnud oma võimu veel lõplikult kinnistanud ja kodusõja tulemused ei olnud kellelgi teada. Kindel ei saanud olla milleski ja paljud endised keisri alamad, kellest peale oktoobriputši 1917. aastal said kodanikud, pidid tahes tahtmata valima poole.
Pidi olema kas bolševike ja nende revolutsiooni pooldaja või kontrrevolutsiooni poolt. Kui bolševikega oli kõik selge, siis nende vastastega asjad nii selged ei olnud. Bolševike vastu astusid relvastatud võitlusesse erinevatel poliitilistel platvormidel olevad jõud.
Kõik need jõud nägid riigi tulevikku oma vaatevinklist ega leidnud isegi punase ohu vastu võideldes omavahel ühist keelt. Vasak-esseerid (sotsialistid-revolutsionäärid) ei suutnud kokku leppida konstitutsiooniliste demokraatidega ega ka ajutist sõjalist diktatuuri propageeriva kindral Lavr Korniloviga, kes pooldas kõva käe poliitikat, olles samal ajal veendunud vabariiklane, mitte monarhist. Vabariiklane oma vaadetelt oli ka valge liikumise juhtide poolt Venemaa ülemvalitsejaks valitud admiral Aleksander Koltšak ning see lõi sügava lõhe nende kahe kontrrevolutsioonilise võitluse suurkuju ning paljude teiste valgete väejuhtide, nagu näiteks Anton Denikini või parun Peter von Wrangeli, vahel.
Lõpututel stepialadel ja ääremaadel moodustasid kohalikud talumehed samal ajal rahva omakaitsesalgad, millest teinekord kujunesid välja röövlibanded meeste poolt valitud atamanide juhtimisel. Need banded ei tegelenud enam oma rahva ja külade kaitsega punaste ja valgete vastu, vaid tänapäeva mõttes organiseeritud kuritegevusega. Nad tapsid ja röövisid nii punaseid kui valgeid üksusi, juhul kui jõud üle käis.
Samal ajal polnud lagunenud keisririigi aladel kadunud ka anarhistid, kes kutsusid kõiki tulema nende mustade lippude alla ja väitsid täie veendumusega, et kogu inimkonna kannatustes on süüdi riik kui ühiskondlik moodustis. „Anarhia on korra ema!" väitsid anarhistid ja arvasid, et see on kõige universaalsem ideoloogia, mis vabastab inimkonna kõikidest hädadest.
Stepiröövlite banded kutsusid ennast tihti „rohelisteks". See on samuti huvitav detail. Rohelistel oli meeleolukas poliitiline loosung: „Peksa punaseid, kuni nad valgeks muutuvad, peksa valgeid, kuni nad punaseks lähevad!" See loosung oli rabavalt veenev oma lihtsas otsekohesuses ja jäi kõigile meelde. Vähemalt nendele, kes peale selle läbilugemist roheliste käest eluga pääsesid.
Anarhistidel oli aga planeedi tulevikust selline nägemus, kus vabadus ja ikkest lahtisaamine nägi välja kuvandina mööda maad ringi jooksvatest metsikutest hobusekarjadest ja paljastest naistest. Hiljem paljad naised unustati ja jäädi vaid vabalt ringi traavivate hobuste kui vankumatu vabaduse sümboli juurde.
Igatahes oli tollane poliitiline maastik väga kirju ja tollaste liidrite seisukohad muutusid teinekord ülikiiresti.
Kuna praeguste erakondade heitlikud katsed tulla turule mingigi uuema ideoloogiaga meenutavad mulle kirjeldatud aega, panin ma tähele, et teinegi kord on turule tuldud suisa iseennastvälistavate loosungitega. Näiteks kõlbab väga hästi IRL-i poolt pakutud „avatud rahvusluse" poliitika, mis on ju ise ennast välistav üleskutse.
Sama absurdne on jutt ennast parempoolseks või vähemalt paremtsentristlikuks erakonnaks nimetanud IRL-i katse luua enda sees veel üks parempoolne liikumine, mis oleks siis lausa tõeliselt parempoolne, kuigi propageeriks rändepoliitika pehmendamist ja taaskord võitlust äärmuslastega (kusjuures igaühele on ju selge, et selle all mõeldakse konservatiive). Need on ju tüüpilised vasakerakondade sihid.
Eks ole selge, et kui poliitiline kapital on kadunud ja vanad demagoogilised võtted enam valijaid ei hulluta, tuleb viimases meeleheites tulla lagedale loosungitega, mis muutuvad juba koomiliseks oma teostamatus programmilisuses. See kõik kõlab nagu „Võid sisaldav võitoode" või „Moosi sisaldav moos".
Kui tulevik ei tõota võitu kohalikel valimistel ja riigikogu valimiste saatus on samuti hämar, on asutud igast väest vahtu üles lööma, lootes, et uus poliitiline tsirkus vähemalt erakonna hääle kuuldavamaks teeks ja pildil olemine oleks kindlam. Kuidas aga jääb samal ajal lihtsalt olemisega, selle poliitilise olemisega, mis peaks igal erakonnal jääma nende endi poolt koostatud põhikirja ja programmi raamidesse?
Sellega on vist nii, et igapäevane olemine ja tegutsemine on muutunud talumatuks. Valijad kaovad, konkurendid astuvad kandadele ja üldine segadus on suur. Valija ei tea, kas valida rohelisi, roosasid, siniseid või kollaseid ja mida üks või teine erakond tegelikult võimule saades tegema hakkab. Olemise talumatu õudus valitseb erakondade peakorterites.
Poliitiku elu ei peagi kerge olema, ega ole ka. Samas ei ole keegi kedagi vägisi poliitikasse kõrvupidi tassinud. Sinna on mindud ikka ise ja vabatahtlikult. Nii mulle vähemalt näib.
Olles lõpetanud poliitikutega igasugused läbikäimised meenutan aega, kui veel käisin nendega läbi. Siis kirjutasin ma kogemustele toetudes sellest suhtlemisest järgmised read:
Ma lendan käsipuu poole mu pükstel on jalajälg ma teest olen läbinud poole mu nimi on Küürselg-sälg
Mu nimi ei ole mõistagi Küürselg-sälg, vaid Jüri Kotšinev, kuid tollased elukutselised poliitikud vaatasid mind nagu Veskimetsa Tarzanit või nagu Mowglit, kes mingil moel Põhjalasse sattus ja seal ära külmetas.
Keegi ei pakkunud mulle karvamütsi, et külmaga kuidagigi toime tulla, aga ma jäin siiski ellu. Ega ma ei peagi tasuta karvamütsi saama. Šolohhovil oli üks tegelane – Štšukari taat, kes sai nõukogude võimult sooja kasuka. Mina ei ole külasant, keda bolševikud poputavad ja IRL ega mingi muu erakond ei pea mulle karvamütsi andma, aga – ka mina ei pea andma neile oma häält ei kohalikel ei riigikogu valimistel.
Ma võiks deklareerida, et mul on nendega kokkulepe – nemad ei anna mulle karvamütsi ja mina ei anna neile oma häält.