Pika Hermanni torn kõrgub Toompeal üle Tallinna katuste. Foto: Bigstockphoto

Pikk Hermann on ilmselgelt meesalge sümbol. Kas poleks aeg Pikale Hermannile ümber ehitada kivist seelik ja torn ümber nimetada Pikaks Torniks, lipp aga järgnevaks pooleks sajandiks tõmmata üles Paksu Margareeta katusele, et heastada ajalooline diskrimineerimine, küsib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Viimasel ajal on palju räägitud soolisest ebavõrdsusest ja võrdse kohtlemise printsiipidest. Sellest, et osa kodanikest vajab riigilt kaitset ja sedagi, et tuleb ilmutada järjest suuremat leppimatust ebavõrdsuse ja väärkohtlemise, eriti aga vihakõnede puhul, mis suunatud igat liiki vähemuste pihta. Kuidas selles tohutus ebavõrdsuse rägastikus tunda ära kõige kiiremini ja jõulisemalt kaitsmist vajavate vähemuste kõige raskemas olukorras viibijaid, jääb esmapilgul selgusetuks. 

Mina avastasin, et kõige nähtavamal kohal asuv ja kõigile kodanikele teada olev riiklik ja ajalooline sümbol kujutab endast ilmset soolist ebavõrdsust toonitavat ja poolt kodanikkonda solvavat fallokraatlikku sümbolit. Jutt on Toompea lossi Pika Hermanni tornist. Midagi seksistlikumat ja fallokraatlikumat annab endale ette kujutada. Hermanni torn muudkui seisab ja seisab, olles meheliku alge sümboliks, ning oh häda – klikk kavalaid šoviniste on talle salakavala heterovandenõu tulemusel külge riputanud riigilipu. Keegi ei ole seda märganud, aga nüüd on see sepitsus paljastatud ja see ebaõiglus tuleb lõpetada. 

See kõik jääb opositsiooni ülesandeks. Nad võitlevad ennastsalgavalt ja ennastunustavalt meie kõigi helge tuleviku nimel. Ainult nemad teavad, mida me kõik tegelikult vajame ja võitlevad meie eest nagu sootud, eatud ja hingetud kangelased. 

Pikk Hermann on ilmselgelt meesalge sümbol nagu Paks Margareeta on ilmselgelt naise nimi. Miks ikkagi paks? Selge diskrimineerimine. Nagu tegu naise nimega, nii kohe paks. Hermann on aga nimetatud pikaks ja keegi ei protesti. 

Pikk Hermann ehitati XIV sajandi keskpaigas ja siiamaani on see torn Eesti üheks tuntumaks sümboliks. Eesti Wabariigi ajal valmistati laualippude aluseid, mis kujutasid endast Pika Hermanni torni makette. Kõik olid selle sümboliga nii harjunud, et Wabariigi aegsetel kahekroonistel müntidel oli torni kujutis koos Toompea müüridega ilusti mündi reversil ehk tagaküljel. 

Torn ise pole mõistagi milleski süüdi, nagu ka torni omaaegsed ehitajad XIV ja renoveerijad XVI sajandil. Siis ei teatud midagi vihakõnedest ja võrdsest kohtlemisest. Aga tänasel päeval, ajal, kui riigi parimad, ausamad ja õiglustundelisemad pojad ja tütred meie riigitüüri juures või selle lähistel tegutsevad, tuleb selline sooline vihakõneline ja diskrimineeriv suhtumine kohe ja leppimatult lõpetada. 

Pikale Hermannile tuleks ümber ehitada kivist seelik või vähemalt püksid. Need püksid võiksid olla mitte pikad, vaid põlvpüksid, aga nad peaksid igal juhul olema unisex lõikega ja tegumoega. Torn tuleks ümber nimetada Pikaks Torniks ja lipp tuleks järgnevaks pooleks sajandiks tõmmata üles Paksu Margareeta katusele. Siis oleks heastatud ajalooline ebaõiglus ja pool sajandit oleks riigilipp naiseliku kaitse ja hoole all Margareeta torni katusel lehvimas. 

Kui kriisieelarve tingimustes ja raskest majanduslikust olukorrast tingituna ei ole võimalik rahastada Hermannile kivist seeliku või pükste tegemist, võib seda asendada hulga odavama variandiga ja teha valgusinstallatsioon ümber torni. See võimaldaks lisaks odavusele varieerida valgusseeliku ja–pükste tegumoodi nii, et osa ajast oleks torni ümber midagi pükstetaolist ja osa aga midagi seelikusarnast. Samuti võiks selline lahendus käia kaasas uute moetrendidega nii meeste- kui naistemoe valdkonnas. 

Tõsiseks läheb asi siis, kui ükskord jõuab kohalik valitsus niikaugele, et keelatakse ära nii mehe kui naise nimetamine meheks ja naiseks ja koos sellega keelatakse ära mees ja naissugu kui selline. Kõik teatavasti vastavalt korraldustele. Korraldustele, mis tulevad Euroopa liberaalsetelt jõustruktuuridelt ja hakkavad kehtima kogu Europaabeli territooriumil. Siis jah, tõesti, tuleb Hermanni torniga midagi kardinaalsemat ette võtta. 

Seni, kuni see aeg veel käes ei ole, tuleb nautida iga päeva, kui torni saab veel – riskimata oma vabadusega – vaadata ja isegi pildistada.

Torni kui seksistliku sümboli vastastelt on oodata kihutus- ja propagandakampaaniat. Laulukaare alla tuuakse kokku kõik opositsiooni arvates poliitiliselt õigesti mõtlevad inimesed ja esinetakse ühislaulmisega. Samal ajal süüdatakse tuhanded lõkked üle maa ja nõutakse Jüriöö aegse võitlusvaimu taastamist.

Rahvatasujad tõrvikutega hakkavad kõndima mööda paljukannatanud isamaa maanteid, külasid ja linnasid ja paljastama võõra vaimu ja meelsuse kandjaid. Kaaskodanike poole „tere!“ või „head aega!“ pöördudes on tegelikult selline pöörduja tegelemas varjatud vihakõnega. Mis on tal asja minu tervisega või mis tal „head aega“ öeldes minu ajaga tegemist on? Täna ütleb „head aega“, homme ronib juba minu teki alla.

Vihakõnelejate paljastamiseks ja šovinistide äratundmiseks on tarvis kodanikele välja jagada vastavad juhised. Need tuleks trükkida ja jagada tasuta inimestele koos instruktsioonidega, kuidas käituda tagurlastest vihakõnelejate paljastamise puhul.

See kõik jääb opositsiooni ülesandeks. Nad võitlevad ennastsalgavalt ja ennastunustavalt meie kõigi helge tuleviku nimel. Ainult nemad teavad, mida me kõik tegelikult vajame ja võitlevad meie eest nagu sootud, eatud ja hingetud kangelased. 

Seni aga naudin Pika Hermanni uhket ja kivikõva torni ja saan öelda ilma mingi kahtlusevarjuta – ta seisab siiski!

Me lahkume kuid mitte lõpuni
ja tagasi me tuleme kuid sala
me mäkke ronime kuid mitte tipuni
sest tippe kardame, meid saadab hala

ja siis kui saabume on näod meil võidukad
ja rõõmsad taaskord, et et ellu jäime
siis julged oleme ja väga võimukad
ja pikkamööda nii alla käime

pikk kodutee meil siis tundub triumfina
mis sest, et kodust me ilma jäime
mis sest, et madal on meie triumfikaar
ta alt me lõputult kõik läbi käime