Globalistlikke huve esindavates Eesti võimuringkondades võib üha avalikumalt kohata põlglikku hoiakut rahvusriigi ideaali suhtes. Illustratsioon: Objektiiv

Võitlus Eesti eest kestab ja kestab. Võitlus selle eest, et me ei muutuks kaasaegse Prantsusmaa sarnaseks ja et meie esivanemad häbi ja ahastuse pärast oma haudades ringi ei peaks pöörama, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.

Oli eelmise sajandi algus. Tegevuspaik – Vene keisririik, Gruusia. Tiflisi sõjakooli noor junkur Juri Aleksandrovitš Kotšinašvili oli just saanud alam-porutšiku pagunid. Sõjakool sai läbi ja tema sõjaväeliseks erialaks oli mägikahurväelane. Noore alam-porutšiku ees oli avanenud sõjaväelase karjäär. Elukutselise sõjaväelase karjäär.

Peagi algas Esimene maailmasõda ja Juri Kotšinašvilist sai diviisikomandöri, kindrali adjutant. Selleks ajaks oli ta ülendatud staabikapteniks. Kindral otsustas peale 1917. aasta riigikukutamist pageda Pariisi, ja kutsus kaasa ka oma adjutandi, kuid Juri Aleksandrovitš keeldus emigratsiooni sõitmast ja nägi ära Gruusia iseseisvumise 1918. aastal.

Kui nõukogude punased 1921. aastal Gruusia okupeerisid, läks ta Gruusia armeest erru, muutis perekonnanime Kotšineviks ja pääses seetõttu eluga – kõik teised tema sõjakooli lennukaaslased lasti punaste poolt maha, teda ei leitud uue nime tõttu üles.

Emigrant sai hoopis tema pojapojast ehk Jüri Vladimirovitš Kotšinevist. Kui ma oleksin sündinud Pariisis, oleks – no mis elu see Prantsusmaal praegu on… Liberastid on muutnud Prantsuse Vabariigi riigiks, kus ma elada ei tahaks. Vana kindralist emigrant keerab hauas ammu ringi ja ega mu vanaisagi, oleks ta sinna emigreerunud, keeramata jätaks.

Kõige eredamalt jäi mulle meelde vanaisa junkrupäevadest üks tõsiasi, mis väärib korra kirjalikku äramainimist. Vanaisal ei olnud üldse muusikalist kuulmist ega lauluhäält. Kui junkrud viidi linna marsile, andis roodukomandör neile käsu: „Zapevai!“ Käsklus tähendas rivilaulu alustamist. See oli tavaline ja rutiinne käsklus. Rutiinne ei olnud aga asi siis, kui roodukomandör lisas täiesti määrustiku vastaselt: „Junker Kotšinašvili, možete ne pet’.“ See tähendas „junkur Kotšinašvili, võite mitte laulda“.

Vanaisa on ammu surnud. Mina elan Eestis. Elul Eestis pole veel hetkel häda midagi. Loodame, et see nii jääbki. See on suures osas meie endi kätes. Igast kodanikust sõltub Eesti tulevik. Kuidas me käitume kevadisel referendumil, kuidas valime järgmistel kohalikel valimistel, keda valitakse presidendiks ja keda riigikokku. Võitlus Eesti eest kestab ja kestab! Võitlus selle eest, et me ei muutuks kaasaegse Prantsusmaa sarnaseks ja et meie esivanemad häbi ja ahastuse pärast oma haudades ringi ei peaks pöörama. 

Ma olin niivõrd laisk ja loll, et ei märganud või ei viitsinud õigel ajal sõita oma sugulaste juurde Saksamaale. Praegu saan aru, kui õige tegu see oli. Ka kaasaegne Saksamaa põeb liberastia tõbe, kus eilsed õllelauakaaslased järsku avastasid, et nad peaksid olema antifad ja suured muulaste armastajad. Tublide saksa töömeeste eilsed armukesed on muutunud soolise võrdsuse eest võitlejatest kriiskavateks tolereerijateks ja ajama vikerkaarevärviliste asja ja ilmutama leppimatust suure hulga kaasmaalaste, sakslaste suhtes. 

Mis seal ikka. See on nende õigus. Loll saab kirikus ka peksa. Sellest saan ma aru küll. Ma saan üldse aru palju rohkem kui see välja paistab. Väliselt näen ma välja nagu tüüpiline pensionär ja kohaliku ühiskonna alustalade toetaja. Sellisena näin ma paljudele kaaskodanikele. 

Rahva hääl pidi olema Jumala hääl. Ma ei saa aru ja pole kunagi aru saanud neist muulastest, kes iga hinnaga mängisid ja mängivad „jeestlasde sepru“. Pean silmas Karl Vaino ja Ivan Käbini taolisi „eestlasi“. Samamoodi nagu omal ajal põlgasin sügavalt kohalikke, kes venelaste ees pugesid. Ei olnud need teise rahva ees pugejad enam ei venelased ja ei saanud neist ka eestlasi. Muidugi ei saanudki see teisiti olla. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. Ma tahtsin kirjutada hoopis sellest, kuidas aastaid tagasi lubas ühe erakonna juht viia Eesti viie rikkama Euroopa riigi hulka. Sama mees hoiatas meid fooliummütside mittekandmise korral ärahullutamise ohuga. No vot. Nagu arvatagi, osutusid mõlemad väited tühjadeks lubadusteks. Sellest ajast on möödas umbes viisteist aastat, aga muutunud ei ole midagi, midagi peale selle, et praegu leiutati euroliidus mõiste „vihakõne“.

Praegu on mul juba täiesti ükskõik, kuidas elab kohalik opositsioon või populatsioon. Mul on absoluutselt kama, mis keeles keegi ütleb välja oma klimpe, mida ise mõteteks peab. Ajude asemel on paljudel liberitel peas puljong, kus ujuvad sees klimbid, ainult et need klimbid ei ole mõtted, vaid on refleksid. Neid tingreflekse ei pea teistega jagama ja valjuhäälselt kuulutama.

Peaaegu iga päev toob meile juurde uusi „vabadusvõitlejad“, kes tegid mähkmetesse siis, kui ma punavõimuga kemplesin. Mõni uusaktivist on järsku vaat et metsavend. Ei lähe läbi! On veel elus nii mõnedki tõsisest vastupanuliikumisest osavõtjad, kes teavad, kes on siin kes.

Opositsioon ja teised tublid lastesõime ja lasteaia vastsed vilistlased võiksid parem varuda endale pileteid maisesse paradiisi. Neid kuukaarte Euroopa pudrumägede juurde niisama ei saa. Need tuleb ilusasti keelega välja teenida. Hiljuti soovitasin ma poliitiliselt „õieti mõtlevatele“ elukutselistele liberaalidel hoida oma keelt ja säästa seda seinte lakkumiseks. Teil tuleb kõvasti keelega tööd teha, et üheotsapilet Eurolandi saada. Eesti elab aga vaikselt ja kindlalt edasi. 

Aeg kaob – rõõmud jäävad! Kuhu nad nüüdki on kadunud. „Kultuuri“ tuleb uksest ja aknast ning kõik see meelelahutuslik jogurt ei kao kuhugi koos oma projektijuhtidega. Vormilt rahvuslik ja sisult masohhistlik laiatarbe pseudoehedus on sama jätkusuutlik ja elujõuline nagu sõltuvus õhurõhust, maa külgetõmbejõust või sugutungist. Nendest kolmest vaalast sõltuvad isegi kõige tolerantsemad inimsuhete piiride avardajad.

See, et igaühes on natuke oravat, on väide, mida ma ei usu ka siis, kui opositsioonipoliitikud tõestavad mulle, et keegi nendest ei ole iialgi salaja liftis puuksutanud. Minus ei ole ei siga ega kägu ega oravat. Aga eks igaüks võitleb igavusega oma fantaasia või lolluse piirides.

Oponeerige kahe suupoolega ja raiuge kahe käega. See on siinses põhjamaiselt sombuse keskkonnas huvitav vahepala igavesele sügisilma hallusele. Kutsun kõiki uudishimulikke kodanikke vaatama pealt suurt oravatsirkust, kus väliskülalisteks on rääkivad ahvid ja tantsivad karud. Mõni karu isegi sõidab jalgrattaga. 

Sügis ei ole mägede taga – järgmine sügis, ma mõtlen. Kütke punaste tagumikud veelgi punasemaks. Tehke kollased liberid veelgi kollasemaks. Ühesõnaga – „valu punanahkadele!“

P.S.

Kõik, mis siin kirjas, on kirjutatud autori poolt mitte vihas, vaid armastuses. Tsiteerides surnud klassikut: „Inimesed, olge valvsad – ma armastan teid!“