Tallinna börsi juhatuse esimees Kaarel Ots osutas ERRi saates „Otse uudistemajast", et inflatsioonis on väär süüdistada Ukraina sõda, isegi kui see on väga populaarne seisukoht, vaid raha väärtuse langemises on süüdi pidurdamatu keskpankade rahatrükk.
Raha hakati juurde trükkima juba tükk aega tagasi ja see on moonutanud seda majanduslikku olukorda, kus me oleme elanud. „Asi läks väga hulluks 2020, tundub, et igasugused pidurid läksid pealt ära. Euroopa Keskpank trükkis raha juurde kahe aastaga umbes 2,5 triljonit. /…/ See on täiesti pretsedenditu, mis on toimunud viimastel aastatel," märkis Ots.
Saatejuhi Indrek Kiisleri viite peale, et praegu armastatakse rääkida, et meil on „Putini inflatsioon", nentis Ots, et „minu arvates on see [inflatsioon] nii otseselt, kui üldse saab olla, keskpankade soolo tulemus" ning kodanikud ja ettevõtted peavad nüüd ohvreid tooma. Ajaloos ei ole rahatrükk mitte kunagi lõppenud teisiti kui praegu, arvata, et praegu läheb midagi teistmoodi, on puhas soovmõtlemine.
Juhtides tähelepanu pankade poolt intresside tõstmisele inflatsiooni normaliseerimiseks, tõdes Ots, et tema ei näe, et kõrgemad intressid inflatsiooni kontrollida saaksid. „Mismoodi saab ohjeldada inflatsiooni, kui see tuleb energiahindade tõusust, kui ta tuleb Covidi ja tarneprobleemide tõttu, mis peaksid oma loomult olema ajutised??"
„Raha, mida inimestel kulutada, on vähem," pakkus Kiisler sisemise loogika. „Väga õige, aga need ongi ajutist laadi," jätkas Ots. „Need [Covid-19] piirangud loodi ise, keegi tegelikult ei ütelnud, et keerame majandused kinni."
Otsa sõnul on kokkuvõttes inflatsioon alguse saanud sellest, et tekitati mitte millestki raha, seda kulutati nii, nagu homset poleks, ja tulemus on käes ning seda suppi söövad nüüd kõik. Pole mõtet rääkida ka ülekuumenenud majandusest hinnatõusu põhjusena, sest seda annaks tõesti tikutulega otsida, et kus majandus siis ülekuumenenud on peale üksikute sektorite.
Rääkides üldisest investeerimiskliimast lausus Ots, et „see jutt kasuks ei tule, et rääkida, et meie oleme sõjas. Välisinvestorid teavad seda väga hästi, kus me asetseme ja mis on meie gepoliitiline või geaograafiline risk. Nad on teadnud seda kogu aeg. See on ka põhjus, miks meid klassifitseeritakse ääremaana ja miks siia on väga raske saada välisinvesteeringuid."
Ots peab lisaks välisinvesteeringutele oluliseks ka omamaist investeerimiskliimat ja majanduse jätkusuutlikkust erinevates oludes. „Kohalikul turul ettevõtlus jääb alati alles. Ettevõtlus oli olemas ka sõja ajal."
Arutledes koroonapandeemiaga kaasnenud piirangute üle sõnas Ots, et ilmselgelt reageeriti üle. Ühtlasi tõi ta selle välja, et tookordne valitsuste toetuste jagamine oli kui korporatiivne sotsialism, kus valitsus otsustas, keda päästa ja keda mitte. Lisaks siia juurde pöörane rahatrükk keskpankade poolt.
„Olen korduvalt küsinud erinevatelt inimestelt, ka poliitikutelt, mis meile on maksma läinud [koroona]kriis ja ma mõtlenpuhtalt finantsiliselt," rääkis Ots. „Isegi seda numbrit me ei tea. Ja kui me liidame siia juurde igasugused kaasuvad probleemid, vaimse tervise, liigsurmad – mida keegi ei uuri, mille pärast need on -, me isegi ei püüa seda [numbrit] välja selgitada."
„Ja mis on samuti kummaline, et kui me teeme sellise [koroonapiirangute] otsuse, mis tundub täitsa stsenaariumi järgi, kõik tegid täpselt ühel ajal, et kas ja mis hetkel keegi tegi kasu-kahju analüüsi. Et mis on saadavad kasud versus kahjud. Ja kui selline kõiki inimesi puudutav otsus tehakse ilma sellise analüüsita, siis see paneb kukalt kratsima," kritiseeris Ots ja tõi välja, et ka rohepöörde osas pole keegi teinud kasu-kahju analüüsi.
„Ja kogu aeg oli mantra, et usalda teadust," lisas Ots. „Ma ei näe, et teadus on selline asi, mis peaks kuidagi ütlema või soovitama, et kuidas peaks keegi käituma. See, kuidas keegi käitub, on moraalne ja eetiline otsus, ühiskondlik otsust." Teaduse tegeliku usaldamise asemel usaldasime hoopis ühte tobedat otsust, tõi Ots välja.
Rääkides rohepöördest märkis Ots, et Euroopa Komisjoni plaan saada esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks kuulub „fantastika" valdkonda. „Miks selline plaan?" esitas Ots küsimuse ja osutas, et ka Eesti poliitikud räägivad, et Eesti peaks olemas globaalse rohepoliitika eestvedaja. Lisaks viitas Ots sellele, et kogu kliimaneutraalsuse poole liikumine oli Euroopas sisuliselt Vene gaasile üles ehitatud ja praeguses olukorras liigutakse söest energia tootmisele tagasi.
„Kui me vaatame erinevaid sõnavõtte ja loosungeid, siis on nagu tunnelnägemine ja tunneli lõpus on ainult CO2", lausus Ots. „See on kurja juur ja sellest on vaja vabaneda," leidis Ots ja ütles, et tema arusaamise kohaselt oleks õige rohepööre ringmajandus ja säästlikum tarbimine. „Ma ei ole sellega päri, et Euroopa ja USA nüüd kahe peale otsustavad, et maksku mis maksab, muudavad aastaks 2030 või 2050 oma tootmise süsinikuneutraalseks. Mida see kaasa toob endaga? Mis siis juhtub, kui ei tehta seda 2030. aastaks? Eesti on öelnud, et 2030. aastaks toodetakse kogu elekter taastuvenergiast. Kutsuge mind tagasi [stuudiosse] seitsme aasta pärast ja vaatame, kas see juhtus. See on ju ülimalt ebatõenäoline."
„Ja iga plaani juures on ka hinnasildid," viitas Ots hinnangule, et rohepöörde maksumuseks hinnatakse 28 triljonit eurot. „Kas eesmärk olla esimene on üldse pädev, vaadates, mis ümberringi toimub?"
„Mind paneb muretsema pigem rohepöördest rääkivate inimeste juhtimisvajadus, natuke on seal totalitarismi maik asjadel juures. „Ei ole võimalik vabaturumajanduses neid asju teha, meil peab olema mingisugune keskne juhtimine." Keegi kuskil ütleb, kui palju sa võid tarbida, millise autoga sa sõidad, millises majas sa elad ja me vähendame tarbimistkäsukorras. Minu jaoks on see punkt kõige hirmutavam," osutas Kiisler.
„Absoluutselt, ma olen nõus," nõustus Ots ajakirjanikuga. „See on sotsialismi- ja plaanimajandusehõnguline. Seepärast ongi kasu-kahju analüüsi hädasti vaja. See ei ole nii must-valge, et võtad ainult CO2 eesmärgi ja kui see ära tehakse, siis kõik plaksutavad käsi. /…/ Ma arvan, et head nahka sellest ei tule."
Toimetas René Allik