Aasta 2018 Postimehe arvamusliider Ivan Makarov. Illustratsioon ja fototöötlus: Objektiiv

Ivan Makarovi moodi mõtelda on mõnus ja vaba. Tuleb lihtsalt elada sellel maal, kus sa sündisid ja kasvasid, kõheldes, trotsides, vastu hakates lollustele, nõmedustele reageerida ja mitte vait olla. Oma sünnimaad reipalt ja heasoovliku asjaosalisena armastades pole vaimuaadli päritolu ja võõrapärane nimi enam kuigi oluline, leiab Kalle Mälberg.

Kord päästja päästis päästja käest – kes päästaks meid nüüd päästja käest? –Ivan Makarov „ Venelane Eestimaal“, Valitud mälulüngad ja artiklid, 2019, Postimehe kirjastus 

Põhjusi Makarovit ignoreerida on muidugi rohkesti. Täiel määral venelane peaks valvsad kodanikud ärksaks ehmatama, venelased peaksid vihkama äraandjat – integrasti. Kuid legendaarsete Tartu filosoofiaprofessorite Mihhail Makarovi ja Aleksandra Gorjatshova poeg pole omadele võõras, ega võõrastele oma. Ta pole ka hellitatud professoripojuke, kes sarisallijana tallaks salli ning nuuksuks geivaalade kurvast saatusest. 

Eesti venelane Ivan Makarov seilab täie enesestmõistetavusega mõlemas kultuuriruumis, lubamata end ideoloogiliselt laadida ega poliitiliselt laibaks lasta. Mis on sirgjoonelisuse hind seda saame teada pihtimuslikust raamatust – Ivani isepäine käitumine Moskva tudengielus maksis isale dekaanikoha. Mihhail Makarov oli ülikoolis minu filosoofia õppejõud, kes keeldus loenguid pidama muidu kui selges ehkki vahva aktsendiga eesti keeles. 

Anekdoote räägitakse vaid väärt inimestest: Professor Makarov tavatses lõunati Marksumajast üle tänava raekoja kõrval asuvas „Võidu“ sööklas suppi süüa, kuid kavalad filoloogianeiud võtsid riidehoiust tema portfelli ja viisid selle naiste WCsse. Professor seisis nõutult kempsuukse taga kuni nägi üht tudengineidu sisenemas: 

„Ma vhajan theid khui naizt!“

Ehmunud tudengiplika sai siiski kuulda, et naisena ei pea ta midagi sündsusetut tegema – toogu ainult portfell kempsus välja.

Kive täis seljakotiga Vapramäe metsas koormusmatku harrastanud filosoof puhus tudengiplikadele pealtnäha kurja näo, ent seda ausama hingeeluga, hirmu ja õudu kui käskis rumalal tuupuril võtta eksamil pliiats ja paber: 

„Juonizta vaggun, juonizta vjedur, juonizta suitz kha piale… Ja nüid zõida shiit mjinema. Sa oljed ljoll ja phaks nink zu hinnje on khaks“

Vana Makarov suri paar aasta tagasi, elas peaaegu saja aastaseks. 

„Kas sa Makarovit lugesid? Mis sa tänasest Makarovist arvad,“ küsisid „Postimehe“ lugejad aastaid ning jagasid vaimustust selgemast silmavaatest kui nii mõnigi kohalik panetunu, igas seltskonnas tutvusi sobitav arvamusega liiderdaja. Ilmutati rahulolu Makarovi teravast otsekõnest, kes sageli sõnastas tühitähtsaid poodiumikuningaid alasti. Raamatu ideed lansseeriv suurte kogemustega toimetaja Aksel Tamm, kes nagu minagi Makarovit isiklikult ei tunne, sai üllatusega teada, et tekste polegi vaja tõlkida ega toimetada – Makarov räägib, kirjutab ja laulab rokkar Ivanhoe nime alla mõlemas keeles veatu artistlikusega. 

Meie, eestlased, siin koduvillases provintsis, oleme harjunud umbusaldama igatsorti võõrvallutajaid alates Skandinaavia viikingikuningatest kuni piiskop Alberti ristisõdijateni ja muistse orduriigini, milline ju meid päästis idast rulluvate vene vallutajate kümnetest röövretkedest. Ent võiksime ka teisiti mõelda: „tänu“ tsaar Peeter Esimese hirmsatele purustustele ja katkule pääsesime rahvusena lõplikust sulandumisest saksa kultuuri. Kuid jälle keeras kõõrdsilmne ajalugu teise külje – meie vettinud valitsejad ei osanud muud teha kui koogutada kaeblikult kaelu ja maigutada mokkadega, kui meist rullusid üle algul Stalini, siis Hitleri ja lõpuks jälle Stalini tapamasinad. 

Viimane, pool sajandit kestnud „vene värk“ jättis põlvkondadeks meie mällu põlguse ja pelguse, mistõttu vabanenud rahvuspendel viskus liialt läände, ahmides ammulisui võõrast vaimu, puuinglissit pusserdades ja lapsemeelselt imetledes uusimaid röövvallutusi. Ehk NATO uppumatu lennukikandja vihmavari võiks meid pisut kainestada, iseendaks jäämine taas edeneda?

Selles soustis puhub Makarov klaariks. Vene ja Eesti meedias võrdse söakuse ja sõjakusega esinev Ivan Makarov on sündinud Tartus ning õppinud Eesti Põllumajanduse Akadeemias kalakasvatust, töötanud Läänemere kalamajanduse teadusliku uurimise instituudis teadurina. Liitudes Õhtulehe toimetusega, algul tõlgi ja hiljem ajakirjanikuna, liikus ta sujuvalt Raadio 4 populaarseks saatejuhiks ning hakkas tegema muusikasaateid ja ansamblile Ruja sõnumiga tekste. Tema suurimaks pürgimuseks oli Urmas Alenderi viimine üleliidulisele estraadile, mis aga mõistetavatel põhjustel ei realiseerunud täies ilus. Veidi nõrga hääle ja sumbuurse kõlaga rokkarina on ta välja andnud 4 sooloalbumit Ivanhoe sildi all – ei jää mingit kahtlust Makarovi leebesse melanhooliasse rüütatud ülbest üksindusest. No ja ega Bob Dylan kah mingi üürgaja olnud …

Makarov liigub täna sujuva enesestmõistetavuse ja mängleva kergusega permanentses peatoimetamise kriisis visklevast Postimehest Objektiivi –püüdjate paelad katkevad jalus. 

Vabajooks jätkub viimases loos värskelt tehnikaülikooli rektoriks valitu rumalast komistamisest „soode neutraliseerimisse“. Makarov annab hagu teemasse klassika tsiteerimisega. Surnud puuslikud ei hakka ju vastu. Toob sisse võimatuid paralleele ja kiskuvaid võrdlusi, mida ülipüüdlik toimetaja peaks ju maha kratsima.

Nähes habemega naist, teatab Makarov, võib-olla võidus kindel. Juba Ostap Bender olla Hersoni turul näidanud habeme ja suurte rindadega munka raha eest rahvale. Rootsis olla leiutatud 3,2 miljon eurot väärt günekoloogilis-uroloogiline pink, värvitud helesiniseks. Veel soovitab Makarov uuele rektorile eelmisest töökohast kaasa võtta tehniliselt töökindlamaid rammlapsevankreid „Hartleb”.

Igav ei ole. Makarovi enesepaljastuse raamat loetud, soovin igaveseks unustada palgaliste integreerijate hala, erariietes puutinitarkade imala lora, globaalhärrade šampanjasotsialistlikud soigumised, k(l)iimasõdalaste sonimise, kooreüraskite, listeeria ja koroonauudistega lõpetades. Pole vaja leiutada vasemat ega paremat põske – palgaline žurnakari rüseleb ainsa ettesöödetud lambil all, auravas rokakünas lambajoogivesi hangumas, kuvar peksmas näkku – kuni järgmine teema kantakse sisse jooksupolka taktis. 

Portaalidesse minek on ajamärk vaimuvalla ühendatud anumate igaveses voolamises. Nagu vanajõe sooti takerdunud paat mädaneb jõudmata iial mereni, nõnda ka meediakuudis visklev žurnatibi võib hüsteeriliselt kiharaid pilduda, õhus väreleva tõeni iial jõudmata. Eesti ajakirjanduse traagika pole mitte niivõrd kallutatus – see lastehaigus paraneb iseenesest –, vaid totaalne päriselust irdumine võõrandunud meediamajadesse, suutmatus teha tõelist tööd. 

Makarovi moodi mõtelda on mõnus ja vaba. Tuleb lihtsalt elada sellel maal, kus sa sündisid ja kasvasid, kõheldes, trotsides, vastu hakates lollustele, nõmedustele reageerida ja mitte vait olla. Oma sünnimaad reipalt, heasoovliku asjaosalisena armastades pole vaimuaadli päritolu ja võõrapärane nimi enam kuigi oluline.