Kampaania ‘Kaitskem üheskoos perekonda!’ raames kogutud 38 046 inimese allkirjad anti Riigikogule üle

Täna kell 13.00 kohtusid Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks esindajad Riigikogu esimehe pr Ene Ergmaga ning andsid üle kampaania "Kaitskem üheskoos perekonda!" raames kogutud 38 046 inimese allkirjad.

Kampaania keskmes oli petitsioon, millega väljendati rahvalikku vastuseisu püüdlustele perekonna institutsioon seadustega ümberdefineerida, kaasates sellesse ka homoseksuaalsed suhted.

Alljärgnev on Sihtasutuse juhataja Varro Vooglaidi kõne allkirjade üleandmisel Riigikogus. Galeriid allkirjade üleandmisest saab vaadata Postimehe veebist.


Kampaania "Kaitskem üheskoos perekonda!" raames kogutud allkirjade üleandmine Riigikogule.

Austatud Eesti Vabariigi Riigikogu esimees, pr Ene Ergma!

Mul on suur rõõm ja au kõneleda täna mitte ainult iseenda ja Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks nimel, vaid kümnete tuhandete kaasmaalaste esindajana.

Sügisel pöördus Justiitsministeerium mitmete huvigruppide poole, et saada tagasisidet plaanile anda ka samast soost isikute kooselule õiguslik tunnustus perekonnana. Täna viibin siin selleks, et anda teada mitte üksi mõne huvigrupi arvamusest, vaid sellest, mida arvab antud küsimusest suur osa meie rahvast.

Viibin siin selleks, et anda Teile kui Riigikogu esimehele üle 38 046 inimese allkirjad petitsioonile perekonna institutsiooni kaitseks. On kõnekas, et teadaolevalt ei ole Eestis mitte kunagi varem ühegi seadusemuudatuse poolt ega vastu nii palju allkirju Riigikogule esitatud.

Meie petitsiooni sõnum on väga lihtne ja selge:

Loomulik perekond on mehe ja naise ühendusel rajanev fundamentaalne ühiskondlik institutsioon, mida ei tohi ideoloogilistest moevooludest ja radikaalselt meelestatud vähemuste nõudmistest lähtudes kergekäeliselt ümber kirjutada.

Kõigil inimestel on Eesti Vabariigis täielik ja võrdne õigus abielluda ja luua perekond. Seevastu ei ole mitte kellelgi õigust nõuda perekonna ja abielu institutsioonide tähenduse radikaalset ümberdefineerimist.

Juristina võin kinnitada, et kõiki tegelikke juriidilisi kitsaskohti, millele homoaktivistid nn kooseluseaduse vastuvõtmise põhjendusena viitavad, on võimalik lahendada ilma, et tuleks minna ühiskonna aluseks olevate perekonna ja abielu institutsioonide tähenduse kallale.

Nagu Justiitsministeeriumgi tunnistab, on teisteski riikides püütud nn kooseluseadust läbi suruda paljuski selleks, et saada homoseksuaalsele eluviisile ühiskondlikku tunnustust ja muuta seeläbi kultuuri aluseks olevaid kõlbelisi hoiakuid.

Selline lähenemine peegeldab aga võimu võõrandumist rahvast. Avaliku võimu juures olevad inimesed peaks endale selgelt aru andma, et neil ei ole mitte mingit mandaati sellisel viisil rahva kõlblustundega manipuleerida. Vastupidi, võimulolijad on sõna otseses mõttes rahva teenrid ja peaks riigielu korraldamisel lähtuma oma isanda — st RAHVA — tõekspidamistest.

Suur osa Eesti elanikkonnast on veendunud, et seksuaalne läbikäimine samast soost isikute vahel on sügavalt ebamoraalne. Oleks väga mõtlematu ja vale ning rahva kõlblustunnet raskelt riivav anda õiguslik tunnustus eluviisidele, mida väga paljud meie kaasmaalased peavad inimloomusega vastuolus olevaks.

Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenevalt on riigil eriline kohustus kaitsta perekonda kui ühiskonna alust just põhjusel, et selle keskmes on mehe ja naise vastastikused kohustused seonduvalt laste saamise ja kasvatamisega. Sellisena — ja ainult sellina — on perekonna institutsioon sõna otseses mõttes meie rahva ja kultuuri järjepidevuse tagatis.

Väga paljud inimesed mõistavad, et Eestis — nagu õhtumaade kultuuriruumis laiemalt — on võtnud maad sügav perekonnakriis, mille tulemusena ei ole meil juba ammu sündinud rahva järjepidevuse tagamiseks piisavalt lapsi. Juba palju aastaid on hoiatatud, et meie rahvast ja kultuuri ootab praeguse olukorra jätkudes kiire ja valus hääbumine.

Selles olukorras oleks hullumeelne ning rahvuslikus ja kultuurilises mõttes lausa enesetapjalik perekonna institutsiooni ja selle aluseks olevaid kõlbelisi põhimõtteid veelgi lagundada. Vastupidi, peaksime võrratult rohkem pingutama, et taastada meie kultuuri aluseks olevat kõlbelist terviklikkust ja sellele rajanevat perekonnakultuuri.

Kahetsusväärselt oleme tunnistajaks sellele, kuidas sallivusest on tehtud ideoloogilise võitluse vahend. Üha tihemini süüdistatakse sallimatuses ja vihkamises kõiki neid, kes ei nõustu aastasadu ühiskonnaelu aluseks olnud üldinimlikest tõekspidamistest lahti ütlema.

Kahjuks on sellise sildistamisega läinud sageli kaasa isegi kõrgetel ametikohtadel olevad isikud, teiste hulgas poliitikud, ametnikud ja ajakirjanikud. See on ebaõiglane ja kümnete tuhandete meie kaasmaalaste suhtes otseselt solvav.

Veelgi enam, selline nägemus sallivusest, millele toetudes süüdistatakse elutervete põhimõtetega inimesi kergekäeliselt vihkamises, fundamentalismis, äärmusluses või koguni vaenu õhutamises, on tõsiseks ohuks demokraatiale ja selle eelduseks olevale sõnavabadusele.

Sallivus ei tähenda, et peaksime moodsate ideoloogiate ees orjalikult koogutama ja oma tõekspidamistest lahti ütlema või need maha vaikima. Meie kampaania sõnum on selles osas otse vastupidine:

me oleme vabad kodanikud ning ei nõustu sellega, et ükski häälekas ja meie kultuurile võõrastest ideoloogilistest ambitsioonidest lähtuv vähemusgrupp hakkab meile dikteerima, millistest põhimõtetest lähtudes meie rahva ja kultuuri saatust kujundada.

Meie petitsioonile kogutud allkirjade hulk näitab selgesti, et eesti rahva kõlbelises identiteedis on perekond ja selle alusväärtused ülimalt olulisel kohal. Seepärast loodan, et suudame rahva ja riigina liikuda kõlbelise kriisi ületamise poole, mitte ei süvenda seda veelgi. Poliitikuil kui rahva esindajail lasub selles osas eriliselt suur vastutus.

Me peame tegema kõik võimaliku selleks, et poistest kasvaksid tõelised mehed ja tüdrukutest tõelised naised, kes näeksid oma kutsumust abikaasade ning isade ja emadena — inimestena, kes oleks valmis teineteist armastuses teenima ja lapsi rõõmuga vastu võtma ning kes oleksid suutelised kandma ka oma ühiskondlikke kohustusi.

Annaks Jumal, et me suudame olla nii igaüks eraldi kui ka rahvana koos selle väljakutse väärilised.

Toompeal, 14. mail 2013

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!