Eesti saatkonnatöötaja jäi Ukraina teemalise teadusartikli tõttu tööst ilma. Normaalses ühiskonnas on teadus võimu sunnist vaba, totalitaristlikes riikides teeb teadus seda ja "õigesti", mida suured juhid käsivad, kirjutab Karol Kallas.
Türgi teadusajakiri Journal of Crises and Political Research (Poliitikauuringute ja kriiside ajakiri) avaldas Ankara Eesti saatkonnas viisasekretärina töötanud Maria Sarantseva Ukraina rahvusluse uuringu, mis kandis pealkirja "Rahvusluse populaarsuse kasv Ukrainas: Erich Frommi psühhoanalüütiline lähenemine". Postimees kirjutab, et Sarantseva "Kremli jutupunktidest kubisevat" teadustööd luges üks ukrainlane, kaebas selle peale Eesti välisministeeriumile ja viimane otsustas, et mõtteroimaritest politoloogid nende juures töötada ei tohi.
Mis on teadus ja kuidas sünnivad talendid
Alustuseks: lihtsamalt seletades saab teadusest teadus siis kui uuring, katse, vaatlus vms pannakse toime vastavalt teaduslikule meetodile ja selle tulemused avaldatakse teadusajakirjas. Teaduslik meetod on kristlik põhimõte, mida Piiblis kirjeldatakse tähendamissõnaga "puud tuntakse tema viljadest". Ehk teadlane paneb "puu" kasvama ja kirjeldab võimalikult täpselt ning erapooletult selle kasvamist ja "vilju". Päris teaduse eelduseks on lisaks, et kõik teised inimesed, kes panevad kasvama samas keskkonnas sama "puu", saavad enam-vähem samasugused tulemused.
Teiseks kehtivad demokraatlikes riikides põhimõtted ja väärtused, et teadlane on vaba ja ta võib poliitikast rääkida täpselt kuidas ning mida ta heaks arvab. Panna toime täpselt nii poliitiliselt ebakorrektseid uuringuid, kui vähegi soovib, nagu näiteks kas demokraatia töötab ühiskondades, mille inimeste keskmine IQ jääb alla 90 punkti, kas must ja valge rass on ühesugused või erinevad inimesed või kas mehed ning naised on kuidagi erinevate omadustega. Poliitikud seevastu, juhul kui pole tegemist sadistlike inimkatsete (nagu modRNA geenipreparaatidega vaipsüstimine), viiruste võimendamisega (nagu SARS-CoV-2) või muude sarnaste erijuhtumitega, peaksid tavalise ja eetilise teaduse tegemisest hoidma nii kaugele kui vähegi võimalik.
Kõrghariduse arengud lääneriikides ja Eestis on paraku sellised, et kui leidub mõni ülikooli lõpetanud inimene, kes suudab kokku kirjutada huvitaval teemal, ladusas keeles, pädeva teadusartikli, ükskõik kui vastuokslikul teemal ja kui tegemist on normaalse inimesega, siis sellist töötajat peaks ametis hoidma kui kullatükki. Sellisel inimesel on suured võimalused saada talendiks; tippspetsialistiks elik -eksperdiks.
Ukraina rahvusäärmusluse eripärad
Sarantseva uurimuse sihtmärgiks on ukrainlaste rahvuslus ja selle eripärad. Tõik, et Ukraina rahvuslased kipuvad olema pisut vägivaldsed ja nende rahvusluse ette võib sageli lisada eesliite "maru", oli enne ja on pärast 2022. aasta 24. veebruari üldteada tõik, mida kajastatatakse loendamatutel kordadel nii massimeedias kui teadustöödes.
Vene rahvusest Eesti politoloogi teadustöö üheks olulisemaks tähelepanekuks võib pidada tõdemust, et kui lääneriikides on kvaliteetkonservatiivid ja rahvuslased mõne üksiku erandiga jäetud "sanitaarkordoni" taha, siis Ukrainas on marurahvuslased Ukraina iseseisvumise järel riigi kõige mõjukam poliitiline jõud.
Ukraina rahvusluse ja sellega seotud õnne ning murede kohta saab lugeda nii New York Timesist, Kyiv Independentist kui lääne tippmõttekodade uuringutest.
Ukrainlaste vägivaldsesse äärmusesse kalduva marurahuvsluse suur määr pole "Kremli jutupunkt", vaid üldteada ja -tunnustatud tõde.
Ameerika Ühendriikide hegemoonia ja Ukraina riigipööre
Sarantseva teadustöö üheks suurimaks süüks peetakse tema väidet, et 2014. aastal toimus Ukrainas riigipööre.
Nõukogude Liidu lagunemise ajal ja järel jagasid Ameerika Ühendriikide presidendid George H. W. Bush ja Bill Clinton ning nende alluvad Nõukogude Sotsialistlike Vabriikide Liidu ja Venemaa juhtkonnale ohtralt lubadusi, mida neil ei olnudki kavas täita. "Head" Ameerika Ühendriigid nägid NSVL-i lagunemises võimalust oma "uusliberaalse" maailmaimpeeriumi laiendmiaseks, millele poliitikateadlane Francis Fukuyama leidis sobivalt idiootse nime "ajaloo lõpp".
Ajaloo lõpu kuulutamine on nürimeelne ja nürimeelsed on inimesed, kes seda uskusid. Ajalugu ei saa kunagi otsa, mida näitab eurooplastele ja läänemaailmale vast kõige paremini just Ukraina sõda: riikidel pole sõpru, vaid ainult huvid ja maailmaimpeeriumi ehitamise mõtted ajavad riigijuhte taga tänaseni. Ehk Ameerika Ühendriikide süvariigi eesmärgiks on vähemalt 1960ndatest aastatest olnud Ühe Maailma impeeriumi ehitamine.
1980ndatel ja 1990ndatel Ida- ning Vahe-Euroopa arengutes olulist rolli mänginud Jeffrey Sachs kirjeldab toonaseid NSVL-i järgseid arenguid: "Ameerika Ühendriigid pole kunagi soovinud rahu, vaid eesmärgiks on alati olnud hegemoonia". Tänase Ukraina sõja kohta arvab maailma riikide tippjuhtkonnaga lähedastes suhetes olnud-olev majandusteadlane, et seda ei peeta niivõrd Ukraina vabaduse, kui Ameerika Ühendriikide maailmavõimu nimel, lisades sellele ehmatava väite, et USA neoconid on viimase nimel valmis pidama igavest sõda.
Ameerika Ühendriigid ehitavad oma maailmaimpeeriumi vale-vabaühenduste kaudu, mida rahastatakse "heategijate" kaudu, et kõik mahhinatsioonid paistaksid välja hea tahte, mitte võimu ülevõtmise operatsioonidena. Üks "heategija", George Soros, läks USA hegemoonia ehitamise juures isegi nii ülbeks, et tema arust võiks "endise Nõukogude impeeriumi nimetada ümber Sorose impeeriumiks".
Ukraina "revolutsioonide" ja putšide juures tuleb arvestada tõigaga, et tegemist on äärmiselt lõhestunud ning korrumpeerunud riigiga.
Kui riigis pole nõudlust poliitiliste muutuste järele, siis "värvilisi revolutsioone" pole võimalik korraldada. Samas nõudlust võib tekitada või kasvatada, milleks kasutatakse igasuguseid moraali- ja õigusriigi põhimõtteid eirates ideoloogilises marutõves aktiviste, korporatistlikku meediat ning sotsiaalmeedia teabeoperatsioone.
Ukraina 2004. aasta "Oranž revolutsioon" viidi läbi lääneriikide toel ja osutatud moel ning üks korrumpeerunud tõprakari vahetati väidetavalt läänemeelse korrumpeerunud tõprakarja vastu. Toonastest sündmustest, mille taga oli Ameerika Ühendriikide "briljantne" operatsioon, kirjutab Guardian (ja sajad muud väljaanded).
See juhitud demokraatia värk Ukrainas esimese korraga väga hästi käima ei läinud ja 2014. aastal pidi Ukraina vabadel valimistel ametisse saanud korruptiivse ning väidetavalt Moskva-meelse valitsuse uue jõugu vastu välja vahetama. Neid sündmusi üritab Google mäluauku toppida, kuid X-i otsingust "Victoria Nuland Ukraine" saab näiteks teada, et Ameerika Ühendriigid rahastasid seda putši viie miljardi dollariga ja igasugu muid ägedaid demokraatia ja õigusriigi asju, nagu näiteks, kuidas USA süvariik Ukrainale juhtkonda valis ning ametisse sättis.
Ehk, mida Eesti välisministeerium peab "Kremli jutupunktideks", on üldteada tõed. Inimestele, kes viitsivad teema vastu pisutki huvi tunda.
Huvitav tõik on seegi, et lisaks süvariigi operatsioonidele, nagu kümned Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuuri poolt Venemaa piiri äärde rajatud teabe kogumise jaamad ja üle kuuekümne Urr teab mida korraldanud biolabori, on Ukraina korruptsiooniga otseselt seotud Ameerika Ühendriikide Demokraatliku partei tipud ning kui Ukraina prokuratuur julges torkida Bidenite mahhinatsioone, ta vallandati. Täna jääb suurem osa Ameerika Ühendriikide poolt Ukraina abiks eraldatud miljarditest dollaritest Ameerika Ühendriikidesse ja üldiselt tausta teades kaasnevad sellega tõneäoliselt ka korralikud kickbackid "õigetele" poliitikutele.
Ergo, Sarantseva jutus võib olla ohtralt küsitavusi, kuid ta ei valeta.
Sarantseva psüühoanalüütiline Ukraina poliitikavaatlus
Erich Fromm on psühholoogiateaduse kullavaramusse kuuluv autor, kes poliitilistelt vaadetelt oli vasakäärmuslane.
Sarantseva hukkamõist välisministeeriumi poolt on kummaline selleski mõttes, et sotsialistlik progressiusk on tänase Eesti valitsuse/ühispartei usutunnistus. Politoloogi uurimus toetub Frommi psühhoanalüüsi võtetele, täpsemalt tema raamatule "Põgenemine vabaduse eest".
Ukraina rahvusluse psühhoanalüütilise ülevaate kokkuvõte kõlab:
"Käesolev artikkel käsitleb Ukraina rahvusluse nähtumust Erich Frommi psühhoanalüütlise lähenemise kaudu, mis väidab, et üksikisiku kapitalistliku ja demokraatliku süsteemi tingitud traumadest kahjustatud psüühe põhjustab rahvusliku ideoloogia levikut. Üksikisikud ja grupid kasutavad rahvuslust vahendina pääsemiseks väljakannatamatu ja hingehädasid põhjustava reaalsuse käest. Käesolevas artiklis põhjendatakse, et natsionalismi leviku mõistmiseks on vaja valdkondadevahelist lähenemist. Rahvuslust läbi psühholoogia läätse vaatleva analüüsi käigus arvestatakse poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete üksikasjadega."
Peatükis "Ukraina rahvusluse esilekerkimise ajalooline, poliitiline ja majanduslik taust" kirjutab endine saatkonnatöötaja:
"Vaatamata asjaolule, et rahvuslik element oli olemas ka varem, osutusid 2013.–2014. aasta sündmused päästikuks, mis vallandasid rahvuslike ideoloogiate arengu. Rahvuslusel oli Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu lagunemisele järgnenud aastatel tohutu mõju nii Ukraina sise- kui välispoliitikale ja selle populaarsuse kasv mõjutab samuti kaasaja sündmuseid. Osutatud kahjustava mõju tõttu loobus Ukraina osalemisest mitmetes NSVL-i järgsetes lõimumisprojektides. Rahvuslik kihistus on olemas kõigis tsivilisatsioonides, kuid Ukraina rahvuslust iseloomustab ainulaadne tunnus ehk rahvuslastel on valitsuses ja sõjaväes märkimisväärne võim. Erinevalt teistest Euroopa riikidest iseloomustab Ukraina rahvuslikku liikumist iseolemise ja erilisuse idee. Ukraina rahvuslusel on hulgaliselt eripärasid. Seda iseloomustab teatud juhtudel paranoilisus ja ohjeldamatu vägivaldsus. Lisaks on sellest [rahvusluse] filosoofiast saanud riigiideoloogia. Nimetatud põhjusel on oluline osutatud sotsiaalse nähtumuse analüüs."
Frommile toetudest selgitab teadustöö autor:
"Frommi hinnangul on üksikisiku väärtus võimaliku kliendina väga abstraktne ja massireklaami hüpnotiseeriv mõju võimendab inimese loogikale toetuva mõtlemisvõime nüristamise kaudu tema jõuetuse ja tähtsusetuse tunnet. Frommi kohaselt ei tunne inimene ennast sugugi paremini valijana demokraatlikus poliitilises süsteemis. Tema vastas seisavad mammutparteid, kes annavad talle valiku kahe või kolme kandidaadi vahel, keda ta ise pole üles seadnud. Kõigi sellise protsessi osaliste omavahelised suhted on abstraktsed, nagu seda on enamik ülejäänud kapitalistliku süsteemi suhtetest. Poliitiline propaganda ja selle taktika, mida kasutatakse ajakirjanduses häälte võitmiseks, ei jää palju maha reklaami manipulatsioonidest, mis nüristab inimese kriitilise mõtlemise võimet."
Stsientism muudab demokraatiad totalitarismiks
Kirjandusteadlase Scott Massoni sõnul, eelkõige tänu kristluse-vaenulikkusele, on tänane teadus kaotanud moraali ja võtnud tekkinud augus sisse "ülima olendi" koha, millist nähtumust nimetatakse stsientismiks.
Masson kirjutab:
"Usk stsientismi on puhas tahte tegu; otsus, millest ei ole võimalik taganeda, et õigeks tuleb tunnistada ainult see, mille reaalne olemist saab kõigi poolt empiiriliselt tõestada.
Augusto Del Noce leidis, et ühiskond, mis järgib stsientismi "ei saa ennast päästa totalitarismist, kuna [selle] teaduse nägemust pole vaja ühelgi juhul tõestada. [See] ei kavatse kõrgemale positsioonile tõsta mingisugused teisi vaateid, see lihtsalt eitab neid".
Geneetika [ja eugeenika] asemel toetuvad teadlased täna arvutimudelitele. Arvutid on stsientismi jaoks ideaalsed vahendid. Nende mure eetika pärast on veelgi väiksem kui stsientistidest teadlastel. Tõde on see, et R0 [näitab haigusidude nakatamisvõimet] on täna kullastandard, mis on olulisemal kohal kui meditsiinieetika.
Mis on veelgi jõledam – stsientismi osaks on võimutahe.
Tehnokraadid terroriseerivad inimesi nõustuma düstoopiaga tuues ettekäändeks algoritmid. Tänaseks on meditsiinivaldkond minetanud pühendumise Nürnbergi koodeksile. Ontario arstide ja kirurgide kolleegium peab eksperimentaalsete vaktsiinide (ja igasuguste nendega seotud valitsuse poliitikate) kahtluse alla seadmist "väärteabeks" ning arste julgustatakse rakendama ilma eranditeta kõigi inimeste peal ühesuguseid meditsiiniprotseduure. Kanada ülikoolidele on poliitikute poolt antud käsk, et need peaksid kehtestama vaktsiinisunni. Seda vaatamata asjaolule, et sellisele nõudmisele ei anna alust mitte ükski seadus ja see on vastuolus isiku- ning inimõigustega. Ülikoolid on unustanud pühendumise Nürnbergi koodeksile."
Täpselt säherdune stsientismi kultus valitseb kliimateadust, mille alusel tehakse totalitaristlik-sotsialistliku plaanimajanduse poliitikat. Selle puu viljad on alati olnud ühesugused: roiskumine, vaesus, nälg, igasuguste ühiskonna lõimede häving ja totaalne kaos.
Sarantseva teadustöös on loomulikult ohtralt küsitavusi ja absoluutselt mitte keegi ei ei pea tema ning Frommi väidetega nõus olema, kuid inimese selle pärast tagakiusamine on järgmine samm totalitarismi suunas. Sealjures väga nürimeelne.
Loodetavasti jääb see samm, lisaks Hamasi toetamisele, järjekordse häbilärakana "ehtima" igavesti välisministeeriumi kantsleri Jonathan Vseviovi otsaesisti. Kantsler vastutab ministeeriumi personaliküsimuste eest ja selline meelsuskontroll osutab pigem usuhullusele ja nikastunud grupimõtlemisele kui heale juhtimistavale.
"Õigest" ideoloogiast rääkides, siis Eesti kõige rikkama ministeeriumi kantsleriks on inimene, kes on valmis laste suguorganid ära lõikama ja seadustama vabas vormis soomuutmise. See on kõik loomalikult äärmiselt "teaduslik".
Mõlemad näited iseloomustavad Eesti valitsusasutustes valitsevat "kultuuri".