Eesti lääneranniku vetesse kavatsetakse ehitada 27 tuuleparki ja kõige kaugemale jõudnud projekti – Enefit Greeni Liivi lahe meretuulepark – maksumus on võrreldav väikese tuumareaktori omaga. Viimane, erinevalt tuulikutest, on tõhus energiaallikas, leiab Karol Kallas ülevaates.
Kaheksa aastaga soovib Isamaa, Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna valitsus Lenini jälgedes kogu maa taastuv-elektrifitseerida ja nõndanimetatud "rohelise ülemineku" üheks olulisemaks sambaks on meretuuleparkide "revolutsioon". Tuuleenergia generaatorid peaksid 2030. aastaks andma poole Eestis vajaminevast elektrist – mida tänaste mahtude juures oleks üle nelja teravatt-tunni – ja muud "taastuvad" energiaallikad teise poole.
Tuuleparke kavatsetakse ehitada kõikjale Eesti läänekülje rannikumerre ja kõige kaugemale selles vallas on teadaolevalt jõudnud riigiettevõte Eesti Energia (EE) Liivi Lahe meretuulepargiga ning Utilitas Saare-Liivi meretuulepargiga.
Eesti läänerannikule soovitakse tänaste andmete kohaselt rajada 27 meretuuleparki. Kastis on näidatud Kihnu saare lähistel olevad meretuulepargid. Allikas: EMODnet
Nii nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (IPCC) "kliimateadus" kipub olema suur "valehäire", muutub "roheliste" ja "taastuvate" energiaallikate pilt seda mustemaks, räpasemaks ja keskkonnavaenulikumaks, mida lähemalt seda vaadata.
Ühelgi mõistlikul inimesel pole midagi päriselt keskkonnasõbralike, tuumaenergiaga võrreldavate puhaste ja tõhusate energeetikalahenduste vastu. Päriselt "rohelise ja õiglase" energiaülemineku tegemiseks peab olemas olema tehnoloogia, mis tagab suvalisel ajahetkel ja kohas ühiskonnale võimalikult piiramatu ja võimalikult odava energiaallika ning selle peal töötavad lahendused nii kodude, transpordi, kui tööstuse tarbeks. Täna selliseid tehnoloogiaid olemas ei ole.
Taastuvenergia on parasiit!
Hollandi tuumafüüsiku Fred Udo hinnangul on tänaste riiklike elektrivõrkude tuuleenergia taluvus kuskil 20 protsendi juures. Kui tuuleenergia maht ületab võrgus 20 protsenti, muutub selle võrku integreerimine nii kulukaks, et muudab selle kasutamise võrreldes normaalse elektriga ebamõistlikult kalliks (n 50€ MWh võrreldes 150+€ MWh).
Elekter on kaup, millel on väärtus ainult siis, kui keegi tahab selle ära osta. Tuuleenergia tootmine ei järgi nõudlust, mis omakorda tähendab, et tuuleenergiat elektrivõrgus ilma põhjalike ja kõikehõlmavate tasandusmeetmeteta kasutada ei saa. Tuuleenergia tootmise ja elektrinõudluse vahel laiuvaid kuristikke peavad tasakaalustama fossiil- või biokütustel töötavad elektrijaamad.
Allolev graafik näitab kõige tõhusamate suurte tuuleturbiinide toodetud elektri hinda kilovatt-tunni kohta. Väidetakse, et nende toodetud elektri hind on sama, mis tavaelektril. Tõhususe ülempiir saavutatakse siis, kui paigaldatud tuuleenergia tootmismaht võrdub konkreetse hetke elektrivajadusega. Kui tuuleenergiat on üle selle, tuleb elekter "ära visata". See tähendab, et märgatav osa tuulegeneraatori poolt toodetud elektrist ei võrdu kasuliku elektriga. Tuulepark võib toota aastas neli teravatt-tundi elektrit, kuid väga suure tõenäosusega, senikaua kui seda pole võimalik kuhugi maha müüa või leiutatud elektrivõrgu mõõdus salvestustehnoloogiaid, läheb päris suur osa sellest "prügimäele".
Poliitikute ja tuuleenergiatööstuse esindajate sõnul maksab uusimate ning kõige tõhusamate suurte tuuleturbiinide toodetud elekter sama palju kui tavaline elektrienergia. Päris maailmas paraku põhjustavad tuuleenergiaga kaasnevad lisakulud palju kõrgema omahinna (vt joonis). Need lisakulud tõusevad järsult tuuleturbiinide arvu kasvades.
Graafiku vertikaalne telg näitab tuuleenergia omahinda (kui palju see baashinnast rohkem maksab), horisontaaltelg näitab tuuleenergia protsenti elektrivõrgus.
Mida rohkem tuuleturbiine, seda kõrgemad kulud tarnitud kWh kohta:
11% tuuleenergia juures: 5 + 6 = 11 senti/kWh
15% tuuleenergia juures: 5 + 7 = 12 senti/kWh
20% tuuleenergia juures: 5 +10 = 15 senti/kWh
Kui tuuleenergia ületab elektrivõrgus 20 protsendi piiri, siis kulud kWh kohta tõusevad hüppeliselt.
Kui tuuleenergiat on riigi elektrivõrgus rohkem kui 20 protsenti, siis on vaja kulukaid meetmeid, nagu tootluse reguleerimine turbiini kaupa või näiteks veehoidla. See toob kaasa veelgi suuremad kulud.
Üle poole (2020. a) tuuleelektri hinnast – 11 senti/kWh – on põhjustatud järgmistest lisakuludest:
- ühendused tuulikute ja elektrivõrgu vahel on kallid;
- nimetatud ühenduste elektrikaod;
- tuuleenergiat tasakaalustavate elektrijaamade käivitamise ja peatamise kulud;
- elektrivarustuse tagamise kulud vastavalt nõudlusele (tuult ei saa tuulega asendada);
- hetke elektrivajadust ületavate võimsuse tippude tasandamise kulud;
- tuuleenergia projektide toetused.
Need on kulud, millest asjaosalised ei soovi rääkida. Need kaetakse nii energiamaksudest kui riiklikest vahenditest. Tegemist on varjatud toetustega.
CO2 heitkogused
Tuuleenergia tööstus ja poliitikud väidavad, et ühe kilovatttunni tuuleenergiaga lendub 16–20 grammi CO2 heitmeid.
Samas ei räägita, et iga toodetava tuuleenergia megavati kohta peab samal ajal töötama megavatine reservgeneraator. Seda pole vaja mitte ainult selleks, et tuule kadudes oleks elektrit, vaid ka selleks, et võrgu sagedus püsiks konstantsena 50 +/- 0,2 hertsi juures.
Tuulikud ja päikesepatareid seda tagada ei suuda.
Koos reservelektrijaamadega tõuseb CO2 heide ühe kilovatttunni kohta ümmarguselt 50 grammini.
Sellele lisandub elektrijaamade vähenev tõhusus, mis ei saa mõõduka tuule korral täisvõimsusel töötada. Elektrijaamade tõhususe vähenemise mõju CO2 heitkogustele on suurem kui seni mainitud tegurid.
Eeltoodud punktidest järeldub, et tuul ja päike ei suuda täna asendada fossiil-, bio- ning tuumakütuseid. Ei täna ega ka tulevikus. Miljardeid eurosid raisatakse elektritootmislahendustele, mis kujutavad endast parasiiti normaalses elektrisüsteemis.
Meretuulepark, selle tuulikud ja tuulegeneraatorite materjalid
EE Liivi lahe meretuulepargi tuulegeneraatorite võimsuseks on planeeritud 10–20 megavatti ja tuulevälja nominaalseks koguvõimsuseks kokku üks gigavatt. Kuna tuuleparkide-generaatorite tootlus on nende nominaalsest võimsusest keskmiselt 50 protsenti, pahatahtlikumad eksperdid arvavad, et pigem 20–30 protsendi piires, siis tähendab see, et kui tuulepark on korras ja puhub tuul vahemikus 5–25m/s, siis toodaks ainult Liivi lahe tuulepark üksi aastas kuni poole Eesti vajaminevast energiast ehk kuskil neli teravatttundi. (Mõned tootjad väidavad, et nende elektrituulikud töötavad tuulekiirusega vahemikus 3–50 m/s.)
Aga … tuul alati ei puhu ja vahel on torm, mõnikord saavad tuulikud välguga pihta (aastas 4–8 protsenti tuulikutest) ning mõnikord murduvad pooleks. Lisaks peab kõike tuuleenergiat tasakaalustama samas mahus usaldusväärseid (mitte-katkendlikke) energiaallikaid või importelekter. Ning, nagu esimeses peatükis mainitud, tuleb päris palju toodetud tuuleelektrit "ära visata".
Millised on võimalikud Eesti meretuuleparkide tuulikud
EE näeb ette, et Liivi lahe meretuulepargi tuulegeneraatorid on 10–20 megavatise võimsusega. 20 megavatiseid elektrituulikuid täna olemas ei ole. 14 MW tuulegeneraatoritest on olemas töötav prototüüp ja reaalselt on kasutuses 11 MW tuulikud.
Ettevõtteid ja tehnoloogiaid on maailmas rohkem kui allolevad kolm, kuid osutatud tuulegeneraatorid on tänase turuolukorra mõistes ilmselt parimad Liivi Meretuulepargi kandidaadid.
Hiina Rahvavabariigis tekib ilmselt iga nädal juurde mingi uus tuulegeneraatorite tootja, kuid neist erinevatel põhjustel käesolevas ülevaates juttu ei tule.
Siemens Gamesa SG 11.0-200 DD. Täna on kõige võimsamad töötavad avamere tuuleturbiinid Hollandi 1,5 gigavatise võimsusega Hollandse Kust Zuid meretuulepargis. Tuulikute nominaalvõimsus on 11 megavatti ja esimesed 33 tuulikut hakkasid elektrit tootma käesoleva aasta augusti alguses. Kokku tuleb nimetatud tuuleparki 140 turbiini. 2024. aastal hakatakse ehitama Šotimaa Moray Westi meretuuleparki, kuhu paigaldatakse sama Siemens Gamesa tehnoloogia põhised 14 MW tuuleturbiinid.
Haliade-X. Esimesena sai 2019. aasta lõpus 14MW meretuuliku prototüübi püsti General Electric. Tegemist on hetkel kõige võimsama töötava tuuleturbiiniga, mis asub Hollandis Antwerpeni sadamas.
Vestas V236-15.0 MW™. Taani tuuleturbiinide tootja Vestase 15 MW tuuleturbiini prototüüpi teadaolevalt alles ehitatakse.
Meretuuleturbiini materjalid
Kuna Liivi lahe meretuulepargi turbiinide tootjad ja tehnoloogia pole veel teada (erinevate allikate andmed on väga "mitmekesised"), siis on allpool olevad arvutused tehtud teadaolevate keskmiste või pigem väiksemate suurustega ja silmas on peetud eelkõige suurusjärke. Arvestatud on 10 MW tuulikutega, võimsamate tuulikute puhul numbrid-suhtarvud muutuvad. Arvestusele lisanduvad materjalide kaevandamisega seotud keskkonnakahjud, transport, ladustamine jne, mille hind on äärmiselt varieeruv. Korrates – erinevates allikates esitatud andmed on väga erinevad ja allpool olevaid numbreid peaks eelkõige võtma võimalike suurusjärkude näitajatena.
Tuulegeneraatoritel on kolm suuremat osa – mast, gondel ja tiivik.
Ühendkuningriigi Riikliku Taastuvenergia Labori andmete kohaselt on tuuleturbiinid valmistatud terasest (71–79 protsenti kogumassist); fiiberklaasist, vaikudest või plastmassist (11 protsenti), rauast või malmist (5–17 protsenti), vasest (1 protsent) ja alumiiniumist (0–2 protsenti tuuliku kogumassist).
Konsultatsiooniettevõte Wood Mackenzie (WoodMac) avaldas 2021. aasta suvel uuringu, mille teemaks oli taastuvenergia ja -lahenduste metallide ning nende taaskäitlemise vajadus.
WoodMaci tabelist võib välja lugeda, et 10 MW meretuulik vajab 8 tonni vaske, alumiiniumit kulub 3 tonni ja tsinki kulub 10MW tuuliku kohta 700 kilo.
Maailma suurima terasetootja ArcelorMittali üks juhtidest Johannes De Schrijver kirjutas 2020. aasta augustis arvamusloos "Taastuvenergiale annab väe teras" (Steel is the power behind renewable energy):
Ilma teraseta ei ole võimalik ükski taastuvenergia allikas. Kõik taastuva energia struktuurid – tuuleturbiin, päikesepaneel jne – vajavad terast. … Iga uue tuuleelektri megavati püstitamiseks kulub 120 kuni 180 tonni terast.
Nagu viidatud erinevatest andmeallikatest võib näha, numbrid väga kokku ei sobitu, kuid paraku selline ongi täna taastuvenergiat saatva andmestiku olukord.
Gondel
10 MW võimsusega tuulegeneraatori gondel kaalub vahemikus 300–500 tonni.
Gondel on koht, kuhu kulub suurem osa vasest ja haruldastest muldmetallidest ning nii on see kõige suurema keskkonnakoormaga osa.
Gondlit katab klaaskiududega tugevdatud polümeersetest kihtmaterjalidest (GFRP) korpus, milles asuvad elektrigeneraator, hüdraulika ja jahutus/soojendussüsteemid, käigukast, võllid, kuullaagrid, pööramissüsteem, pidur, ning tuuleturbiini tööd kontrolliv elektroonika.
Suurem osa tuuleturbiini jõuülekandest valmistatakse erinevatest terasesulamitest ja malmidest. Generaator, sõltuvalt tüübist, on valmistatud paljudest erinevatest materjalidest. Kõige levinum on kahekordse toitega induktsioongeneraator (doubly-fed induction generator; DFIG), mis valmistatakse suuremas osas magnetiseeritud terasest ja vasest.
Uute tuuletrubiinide ja eriti avamere tuuleturbiinide puhul eelistatakse püsimagnet generaatoreid (permanent magnet generator; PMG). PMGd on väiksemad, kergemad, tõhusamad ja töökindlamad kui sama klassi DFIGd, kuid need maksavad märksa rohkem. Hinnaerinevus tuleneb osalt sellest, et PMGde valmistamiseks läheb magnetiseeritud terase ja vase kõrval vaja suuremas koguses haruldasi muldmetalle, mille hulgas on neodüümium, praseodüümium, düsproosium ja terbium.
Väidetavalt on peatselt turule jõudmas ülijuhtidest rootorimähisega generaatorid, mis on senisest väiksemad ja kergemad ning peaksid tagama suurema elektritootluse.
Tiivikulabad
Tuulegeneraatorite labad valmistatakse suuremas osas klaaskiust ja vaikudest. 2011. aastal arvutas (lk 41) Ameerika Ühendriikide riikliku tuuleenergeetika Sandia laboratoorium (Sandia National Laboratories) ühe klaaskiust-vaikudest 100-meetrise tiivikulaba kaaluks ümmarguselt 100 tonni. Haliade-X (107 m) fiiberklaasist ja süsinikkiust kokku valatud-sulatatud hübriidlaba kaalub 55 tonni.
Ühe laba pikkus on 100–150 meetrit, ümaramate arvude eesmärgil on arvestatud saja meetriga. SG 11.0-200 DD laba pikkus on 97 meetrit, Haliade-X laba 107 ja V236-15.0 MW™ laba pikkuseks nimetatakse 115,5 meetrit. Utilitas nimetab oma propellerite läbimõõduks kuni 300 meetrit, ehk laba pikkus jääb pisut alla 150 meetri.
Tiivikulabasid on viimastel aastatel hakatud suurematele tuulikutele tegema ka süsinikkiust, kuid selle hind on võrreldes klaaskiu-vaikudega märkimisväärselt kõrgem. Tiivikulabasid on väga keeruline ja kallis taaskäidelda ning nii maetakse need suuremas osas lihtsalt maha. Üks elektrituulik keerutab oma 20 aasta kanti jääva eluea jooksul läbi vähemalt kaks komplekti tiivikulabasid.
Mast
Tuulegeneraatorite mastid ehitatakse täna 90 protsendi ulatuses terastorudest. Üks meeter tuuleturbiini terasmasti kaalub ümmarguselt 12+ tonni. 10 MW tuuleturbiini masti pikkus koos vaivundamendiga on ümmarguselt 200 meetrit, mis kaalub kokku 2500–2800 tonni. Utilitas nimetab enda tuulikutel masti pikkuseks kuni 240 meetrit.
1) Gravitatsioonvundamendi puhul ei toimu merepõhja puurimist ega rammimist ning antud vundamenditüüp on Eesti mereplaneeringu alusel eelistatuim lahendus meretuulikute paigaldamiseks. Antud vundamenditüüp võib aga vajada merepõhja eelnevat ettevalmistamist. Samas võib see vundamenditüüp pehmete põhjasetete korral vajuda setetesse vähenenud kontrollitavusega (viltu) ning peamiselt kasutatakse gravitatsioonvundamenti sügavustel kuni 30 m.
2) Vaivundamendi puhul on tegemist kergesti paigaldatava vundamendiga, mis ei vaja eelnevat merepõhja ettevalmistamist. Vundamendi süvistussügavus võib olla sõltuvalt mere põhjasetetest kuni 15-20 m, kuid see vundamenditüüp ei ole sobilik kasutamiseks piirkondades, kus merepõhja katavad suured kivirahnud. Kõvade põhjasetete puhul ei pruugi olla vaivundamendi pinnasesse rammimine teostatav, samuti ei ole vaivundament tehniliselt sobiv kasutamiseks regulaarselt jäätuvates veekogudes. Tavapäraselt kasutatakse vaivundamenti piirkondades, kus meresügavus ulatub kuni 25 m.
3) Kolmjalgvundamenti on sobilik kasutada sügavamas vees, kuni 35 m ja vajab minimaalset merepõhja ettevalmistamist. Kolmjalgvundamendi „jalad" surutakse merepõhja kuni 10 m sügavusele. Antud vundamenditüüp ei sobi aga kasutamiseks piirkonnas, kus merepõhjas on suured kivirahnud.
4) Sõrestikvundamendi puhul kinnitatakse vundament merepõhja terasvaiade abil ning on kasutusel piirkondades, kus meresügavus ületab 40 m. Tegemist on eeltoodud vundamenditüüpidest keerukama struktuuriga vundamendiga ning üldiselt ei ole eelistatud regulaarsete jääolude korral.
Masti materjalile lisandub vundamendi materjal. Liivi lahe meretuulepargi turbiinide püstitamiseks kasutatakse kõige tõenäolisemalt kas gravitatsiooni- või vaivundamenti ja näiteks ühe 10 MW tuuliku 84,5 meetri pikkusele vai-alusele võib kuluda kuni 1500 tonni terast. Utilitase hoonestusloa taotlus väidab, et Liivi lahes on ilmselt ainsaks sobivaks lahenduseks gravitatsioonivundament, kuna vaivundamet ei sobi jäätuvasse merre.
Tuulikute keskkonnakoorem
Viidatud numbritele lisaks tuleb meeles pidada, et neile lisandub tuuleenergia tootmist tasakaalustavate tavaelektrijaamade keskkonnakoorem.
Teras: ühe tonni terase valmistamiseks on vaja maa seest välja tõsta ja sulatamisele viia 1,6 tonni rauamaaki. Tonni terase tootmine paiskab õhku 1,85 tonni süsinikdioksiidi (CO2) ja selleks kulub 770 kilogrammi kivisütt.
Kui võtta aluseks ArcelorMittali andmed, siis kulub ühe 10 MW meretuuliku püstitamiseks 1500 tonni terast (GE väidab, et kuni 2800 tonni), millele lisandub teist sama palju vaivundamendiks, ehk kokku u 3000 tonni.
Ehk ühe 10 MW tuuleturbiini jaoks vajaliku terase tootmine võib heita õhku üle 5550 tonni CO2te, selle tootmiseks peab kaevandama 4800 tonni rauamaaki ja 2100 tonni kivisütt. Paberil on ka nn "rohelise" terase kavad, kuid seal nähakse peamise kütusena "rohelist" vesinikku, mille hind on söest ligikaudu 3–4 korda kallim.
Klaaskiud: Ühe tonni klaaskiu tootmine heidab atmosfääri 1,7–2,5 tonni CO2te.
Taastuva energeetika teemasid käsitlev portaal Four Earths kirjutab tuuleturbiinide labade kaalu kohta:
Kuna tuuleturbiinid muutuvad üha suuremaks, muutuvad ka tiivikulabad koos sellega pikemaks ja raskemaks. Kuid ees on praktilised piirid, kui pikad ja rasked labad olla saavad. Üks peamiseid faktoreid, mis määrab ära labade kaalu, on nende valmistamiseks kasutatud materjal.
Tuuleturbiinide labade valmistamiseks saab kasutada mitmeid materjale, näiteks klaaskiuga tugevdatud plastikud ja metalle, nagu titaan ning alumiinium. Igal materjalil on oma eelised ja puudused: tugevus, kaal ning hind.
Tuuleturbiini laba ideaalne materjal oleks tugev ja samal ajal kerge kaaluga, odav ning lihtne toota. Kahjuks selliseid materjale olemas ei ole. Seetõttu peavad insenerid tegema kompromisse ja kasutama materjale, mis ei ole küll täiuslikud, aga on piisavalt head.
Klaaskiuga tugevdatud tiivikulabade komposiitmaterjali tonni tootmiseks läheb vaja 170 gigadžauli energiat, ehk ümmarguselt kuue tonni kivisöe (ca 3 tonni maagaasi) väärtuses energiat.
10 MW meretuuliku komposiitmaterjali tootmisega koos lendub (kui arvestada 200 tonnise kogusega) keskmiselt 400 tonni CO2te ja tuleb põletada 1200 tonni kivisütt (väärtuses energiat).
Ühe kilogrammi klaaskiu tootmiseks kulub vahemikus 13–54 megadžauli. Üks kilogramm kivisütt võrdub ümmarguselt 25 MJ ehk ühe kg klaaskiu tootmiseks võib kuluda üle kahe kilo kivisütt. Allapoole ümmardades nõuab ühe tonni klaaskiu tootmine kivisütt (energiat) 200 tonni jagu.
Vask: väidetavalt on tuuleenergia kõige vasemahukam energia tootmise liik. Ühe tonni vase jaoks tuleb kaevandada 100–140 tonni vasemaaki, tonni vase tootmine paiskab õhku ca 2,5 tonni CO2te ja tootmiseks kulub tonn kivisütt (väärtuses energiat).
Kui võtta aluseks WoodMaci andmed, siis vaske kulub 10 MW tuulegeneraatori püstitamiseks 8 tonni, teistel andmetel (meretuulegeneraatori megavati kohta) 153 tonni. Kui arvestada esimese numbriga, tuleb kaevandada 8000–11 200 tonni vasemaaki, mis paiskab õhku 135–200 tonni CO2te ja mille sulatamiseks on vaja 54–80 tonni kivisütt (väärtuses energiat).
Alumiinium on metall, ilma milleta rohelist energiat teha ei saa. Ühe tonni alumiiniumi tootmine paiskab õhku ca 7 tonni CO2te. Ühe tonni alumiiniumi saamiseks kulub ca 2 tonni boksiidimaaki ja tootmiseks ümmarguselt kaks tonni kivisütt (väärtuses energiat).
WoodMaci andmetel kulub 10 MW tuuliku püstitamiseks 3 tonni alumiiniumi, mis heidab õhku 21 tonni CO2te, kaevandada tuleb 20 tonni boksiiti ja põletada 20 tonni kivisütt.
Tuuleturbiini tootmiseks kasutatakse veel (vähemalt) 17 erinevat metalli, kuid neid märkimisväärselt väiksemates kogustes. Mis puutub turbiinide juures vajalikesse haruldastesse muldmetallidesse (neodüümium, praseodüümium, düsproosium jne) siis nende kaevandamine, pleegitamine vms protsessid on täiesti erinev ja äärmiselt keskkonnavaenulik tegevus, mille käsitlemine jäetakse teiseks korraks.
Lisaks on välja arvutatud, kui palju üks tuuleturbiin heidab oma eluea jooksul (tootmisest mahamonteerimiseni) heitmeid. Väidetavalt on see toodetud kilovatt-tunni meretuule elektri kohta vahemikus 10–25 grammi CO2te. Kui arvestada, et üks 10 MW tuulik toodab aastas 44 000 MW elektrit ja 1 KWh heidab keskmisel 15 grammi CO2te, siis peaks sellise tuuliku eluea süsihappegaasi heide olema 6600 tonni ringis.
Ühe gigavatine meretuulepark maksab täna kolm miljardit eurot
Ükski tuuleturbiinide tootja avalikult oma hindu ei näita. Iga tuulepargi projekti puhul on tuuliku hind erinev, mis sõltub paljudest asjaoludest ja mida päev edasi, seda ebameeldivamaks "asjaolud" muutuvad.
Käesoleva ülevaate alguses viidatud Hollandi tuumateadlane Fred Udo, kes on tuuleelektri tootmist lähemalt vaadelnud viimased kakskümmend aastat, sõnul ei ole tuuleturbiinid odavamaks läinud ja tema sõnul kasvas nende hind näiteks 2021. aastal kümme protsenti.
Väidetavalt moodustavad elektrituulikud tuulepargi rajamise kapitalikuludest ainult 40 protsenti.
Kui uskuda allpool esitatud allikaid, siis ühe-gigavatise meretuulepargi hind on suurusjärgus kolm miljardit eurot. Võrdluseks, veerandi Eesti energiavajadusest – mis on ca kaks korda vähem kui 1 GW meretuulepargi prognoositav tootlus – kattev 300 MW normaaltingimustes elektrit tootev Auvere elektrijaam maksis 610 miljonit eurot.
Manhattan Institute'i uuring väidab, et ühe meretuuliku tõhusus väheneb aastas 4,5 protsenti, millega koos kasvavad hoolduskulud ja kallineb toodetud elektri hind. Tuulikute amortisatsioon suurendab iga aastaga tuulepargi omanike huvi projekt ära lõpetada. See omakorda teeb investeeringu kallimaks.
Statista
Andmekeskkond Statista väidab, et 2021. aastal maksis ühe kilovati meretuuleenergia paigaldamine maailmas keskmiselt 2858 eurot, mis teeb ühe 10 MW tuuliku hinnaks ligi 30 miljonit ja ühe gigavatise nominaalse võimsusega tuulepargi hinnaks ligi kolm miljardit eurot.
BVG Associates
2020. aasta septembris tegi rohelise energia konsultatsiooniettevõte BVG Associates arvutuse, et üks megavatt meretuuleelektri tootmisvõimsust koos paigaldamisega maksab ca (indikatiivselt) 2,7 miljonit eurot.
10 MW tuuliku kohta teeks see siis ca 27 000 000 eurot ja 1 GW meretuulepargi kohta ümmarguselt 2,7 miljardit eurot.
Sellele lisandub aastas megavati kohta ca 85 000 eurot hoolduskulu ning selle eemaldamise kulu on 378 000 eurot.
Ehk aastas kulub ühe 10 MW tuuliku hooldamiseks 850 000 € (1 GW pargi kohta 85 M€) ja pargi ära koristamiseks 378 miljonit eurot.
Rystad Energy
Uuringuettevõte Rystad Energy kirjutas 2021. aasta sügisel, et üks 10 MW meretuuleturbiin maksab 8 miljonit eurot. Arvestades kohati kümneid kordi tõusnud energia- ja muid hindu, siis täna võib see olla märkimisväärselt kallim. Paigalduse hinnaks pakutakse samas artiklis 2-3 miljonit eurot. Kokku maksaks viidatud arvutuste järele 10 MW meretuuleturbiini püstitamine ümmarguselt 10 M€ ja gigavatise tuulepargi maksumus – juhul kui tuuleturbiinid maksavad 40 protsenti tuulepargi kogumaksumusest – oleks kokku 2,5 miljardit eurot.
Dogger Bank
Kui vaadata Ühendkuningriigi Dogger Banki meretuulepargi 2026. aastal tööle hakkavat kolmandat osa, kus on 87 14-megavatist GE Haliade X tuuleturbiini, siis ühe mainitud tuuleturbiini hinnaks koos paigaldusega on ümmarguselt 46 miljonit eurot. Dogger Bank asub samas maast ligikaudu 200 kilomeetri kaugusel ja mere sügavus on seal 15–36 meetrit. Haliade X 14 MW tuulikutega ühe gigavatise meretuulepargi hinnaks oleks ümmarguselt 3,3 miljardit eurot.
Lähitulevikus hakkab märgatavalt enam rolli mängima ka kõige tavalisem pakkumise ja nõudluse suhe, sest "kõik" soovivad hakata käesoleval kümnendil ehitama hiiglaslikke meretuuleparke.
Eemaldamise kulud
2022. aastal valminud uuringus "Meretuulepargi eemaldamise hinna määramine" (Cost Modelling for Offshore Wind Farm Decommissioning) kirjutatakse (lk 20):
Meretuulepargi maha võtmise tarbeks on vaja kalleid laevu ja varustust, mille puhul valitsevad märkimisväärsed hinnaebakindlused, mis omakorda mõjutavad meretuulikute eemaldamise hinda. Teisest küljest peab mõned meretuuliku osad küll täielikult eemaldama, kuid teised peavad jääma oma kohale, kuna nende eemaldamine oleks keskkonnale ja mereelustikule kahjulikum. Näiteks mereelustik, mis on tekkinud meretuulepargi eluajal vundamendi ja kaablite ümber, muudab nende eemaldamise keskkonnahoiu seisukohast liiga riskantseks ja tavajuhul eelistatakse need jätta oma kohale.
Kuna meretuuleelektrindus on alles uus valdkond, siis üheks vähestest näidetest, kus meretuulepark on maha võetud, on Yttre Stengrundi meretuulepark ja seal maksis ühe, mere mõttes "pisikese", 2 MW tuuliku demonteerimine ca 1M€ ja operaatori sõnul võib see teatud juhtudel maksta palju rohkem. Viidatud artiklist saab ka aimu, milline peavalu on ühe meretuuliku demonteerimine.
Norra akrediteeritud registripidaja ja klassifikatsiooniühingu DNV poolt 2016. aastal läbi viidud uuringus "Meretuulepargi eemaldamise nõudmiste hinnang" (Assessment of Offshore Wind Farm Decommissioning Requirements) kirjutatakse (lk 17), et ühe 4 MW mere- või järvetuuliku, mis asub baassadamast 20 kilommetri kaugusel ja on rajatud 25 meetri sügavusele vette, eemaldamise hind on ümmarguselt 2,5 miljonit eurot ja 75 4MW tuulikuga tuulepargi eemaldamisele kulub ligi viis kuud. Mainitakse samuti ära, et suuremate tuulikute eemaldamise meetodid on "väga erinevad" (lk 16) ja 2016. aastal nendega ei spekuleeritud.
Mereinseneride uudisteportaal Offshore Engineer arvas 2019. aastal, et 4 GW meretuulikute eemaldamine läheb maksma ümmarguselt 4,5 miljardit eurot. Ehk viidatud hinnaarvestuse kohaselt läheks Liivi lahe meretuulepargi ära koristamine tänastes hindades maksma üle miljardi euro.
Nii tuuleturbiinide ja tuulepargi maksumuse kui maha monteerimise hinna juures peab arvestama, et raha on sisuliselt samasugune energiakandja kui mõni kütus.
Kokkuvõte
Kui Eestis jätkatakse tänaste kavadega, ootab riigi majandust eest kaos. Esiteks, nagu sai mainitud, hakkavad "kõik" meretuuleparke ehitama, mis turuloogikast lähtudes peaks tuulikute hindasid märkimisväärselt kergitama. Kuna nõudlus sellel turul suureneb eeloleval kümnendil plahvatuslikult, siis ilmselt kõige targem oleks elektrit kuidagi muud moodi teha.
Järgmiseks on hiidtuulikute püstitamiseks vaja erilaeva ja Sleipniri ning Aeoluse tüüpi aluseid on Euroopas ainult mõned üksikud.
Kolmandaks väheneb suure meretuuleturbiini tõhusus aastas üle nelja protsendi, mis tähendab väheneva tootluse saatel iga aasta suurenevaid hoolduskulusid.
Tuuleenergiat saab teha ainult maksumaksja toel ja avamere tuulepargi megavatt-tunnihinda tuleb mõõta pigem sadades kui kümnetes eurodes. Lisaks pole tuuleenergia täna turvaline energiaallikas. 10 megavatiste ja suuremate meretuulikute püstitamine on märkimisväärne tehnoloogiline hüpe ja nende töökindlus pole lõpuni teada.
Tänased kliimapoliitikad ja rohepöörded on totaalselt läbi kukkunud. Taastuvenergiale ülemineku kavad ohustavad riikide eksistentsi ja ilmselt on see lähema aja küsimus kui kõiki rohekavasid hakatakse kriitiliselt üle vaatama.
Ehk lähikümnendite turvalise elektri saamiseks on Eestis ainult mõned lahendused: kas jätkata põlevkivi põletamist, mõelda välja tõhus biokütuse tootmis- ja kasutamisahel, hakata prügi põletama või ehitada tuumajaam. Meretuuleparkide ehitamisele kuluv raha on samas suurusjärgus väikese tuumajaamaga (Rolls-Royce'i 470MW reaktor toodab aastas ca 4 TWh elektrit), viimane on märksa keskkonnasõbralikum ja investeering töötab mitu korda kauem (20 vs 60 aastat).
Nii nagu ühe Uljanovi "kogu maa elektrifitseerimine" võis eraldi võttes paista toreda ettevõtmisena, siis kogu ideoloogia, mida esindasid Lenin ja tema kaasvõitlejad, tõi seda kannatama pidanud inimestele kaasa kujuteldamatu kurja, viletsuse ning hävingu. Täna Eestis ja Euroopa Liidus möllava, hullumeelsest äärmusideoloogiast ajendatud, majandust ja inimeste heaolu hävitava "rohepöörde" mõjudest on näha alles esimesed võrsed. Kui 2020. aasta seisuga oli Eesti elektrisüsteemiga liitunud 329 MW mahus tuuleparke, siis tulevastest jamadest aimu saamiseks võib tänased korrutada kolmega.
PS Käesolevale loole sai erapooletuse ja õigluse eesmärgil mitmest asjasse puutuvast institutsioonist kommentaare küsitud, kuid paraku loo ilmumise ajaks tagasisidet ei avaldunud. Kui midagi sellist peaks Objektiivi toimetuseni jõudma, siis need ilmuvad erapooletul kujul.