Sotsiaalministeerium üllitas esmaspäeval pressiteate, milles ebapädevate põhjendustega kutsutakse organisatsioone olema "mitmekesised". Pressiteates on ridade vahele kirjutatud tulevikunägemus, mille kohaselt peab riigist saama intersektsionaalne märatsevate hullude maja, kuhu tänaseks on jõudnud paljud suured lääneriigid, kirjutab Karol Kallas.
Pressiteate aluseks oli sotsiaalministeeriumi võrdse kohtlemise poliitika juhi Agnes Einmani nime all ministeeriumi ilmavõrgupäevikus ilmunud tekst, mis kannab pealkirja "Mitmekesisuse juhtimine toob edu" ja on pühendatud 12. mail toimuvale mitmekesisuse päevale.
Sõnumi sisu on lühidalt selles, et kui töökollektiiv on hästi-hästi mitmekesine*, siis läheb ettevõttel jube hästi ja kui ei lähegi, siis peab ettevõtte olema vähemalt midagi sotsiaalhoolekandeasutuse laadset. Sellisele ajusid nikastavale jaburusele tuuakse "tõestusi", mis teaduslikus ja veelgi enam, inimlikus – selles, milline on inimloomus – mõttes ei kannata mitte mingisugust kriitikat. "Erinevus rikastab" on progressiusu dogma. Usu, mille eesmärgiks on uus maailmakord; Suur lähtestamine. Päris elu ja loodusseadusega pole sellel mitte midagi tegemist.
"Mitmekesisuse" dogma lööb takka üles loomuõiguse vastu
"Asjad" on hästi siis kui elu on seatud Loojast ja loodus(es)t tõukuva loomuõiguse järele. Inimühiskond on looduse osa ja allub nendele samadele seadustele, millele alluvad kõik viirused, bakterid ja eukarüoodid – taimed, seened, loomad ja protistid. 300 aastat teaduse ja tehnoloogia tormilist arengut on jätnud päris suurele osale ühiskonnast mulje, et inimesed on tänu tehnoloogiale ennast kuidagi muust loodusest lahti haakinud, aga see on samuti üks progressikiriku suurtest valedest.
Võttes aluseks tänase teaduse teooriad, siis 300 tuhande inimliigi ajaloo- ja ümmarguselt kümne tuhande (25K?) inimtsivilisatsioonide aastate jooksul ei ole loodus kunagi kaotajaks jäänud ja 300 aastat on looduse jaoks ainult silmapilk.
Loodus on isereguleeruv "mehhanism". Looduse seadused on Looja seadused. Loomuõiguse seadustest – loodusseadustest lähtuv normaalsus ja seda tagavad moraalinormid (kümme käsku) – on süsteem, mis on loodud selleks, et inimesed saaksid elada ning ei peaks kannatama.
Kõik progressiusule rajatud riigikorrad – kommunism, sotsialism ja sotsiaaldemokraatia – on alati lõppenud suure ulgumise ja hammaste kiristamisega. Täna mööda maailma jõurav mitmekesine multikulti (ja) LKGB tont on järjekordne katse haakida inimene lahti loodusest, luua uus maailmakord, ehitada "uus inimene".
Inimest on treenitud olema inimene väidetavalt kolmsada tuhat aastat. See on piisavalt pikk aeg, et katse-eksituse meetodil selgitada välja, milline elukorraldus inimeste jaoks toimib ja milline mitte. Sellise arengu – lähtudes siinkohal ainult ilmalikust vaatepunktist – tulemuseks on kümme käsku. Kümme käsku on olemas selleks, et inimesed saaksid elada, oleksid õnnelikud, mitte inimeste kiusamiseks.
Mitmekesisus on nagu alkohol
Usk, mille juurde sotsiaalministeerium üritab inimesi manada, on kõige loomuliku, loodusseaduste ja loomuõiguse vastu. Einmani sõnum on järjekordne absurdne jutlus, mis üritab luua uut reaalsust ja ei arvesta mitte kuidagi inimloomusega.
Mitmekesisus on nagu alkohol. Klaas-kaks veini korraga on hea, aga kui koguseid hakatakse lugema pudelites, on kuri karjas. Einman kuulutab alkoholismi.
Mõttes, mida progressiusk silmas peab, on mitmekesisus saatanast. Inimesed on loodud elama koos omasugustega; teiste inimestega, kellel on ühised väärtused ja kultuur, millel omakorda rajaneb kogu toimiva ühiskonna sotsiaalne lõim. Natukene mitmekesisust on värskendav, aga kui seda hakatakse nõudma suurtes kogustes ja administratiivsete sunnimeetmetega ("tõmblukud", rassikvoodid vms), on see tee Põrgusse.
Võttes näiteks ühe kooliklassi, siis kui sinna panna kaks huligaani, siis üldjuhul ei muutu need huligaanid korralikeks õpilasteks, vaid kogu klassi heakord ja õppeedukus käib allamäge. See on elementaarne, ilmselt tuhendete päris-elu teaduslike katsete ja pea iga lapsevanema-lapse igapäevaelu kogemustega tõestatud tõde.
"Mitmekesisus" kohustab olema hull ja moraalne soerd
Ettevõtte, asutuse, organisatsiooni vms eesmärgiks peaks olema püstitatud eesmärkide tõhus täideviimine. Täna räägib Einman ilusate sõnadega, kui ilus, tõhus ja hea on mitmekesisus. Kuid selle sõnumi eesmärgiks on samasugune hullumaja, kuhu on tänaseks jõudnud Ühendkuningriik. Või Ameerika Ühendriigid. Või Rootsi. Või Prantsusmaa. Või, või, või…
Selleks, et riik või organisatsioon toimiks ja areneks, peab valitsema meritokraatia. Tippu peavad jõudma parimad, sõltumata soost, rassist ja paaritumishuvist. Kui hakatakse kehtestama mingeid kvoote, siis hulk parimaid ei jõua sinna kuhu peaks ja kannatab riigi puhul kogu sotsiaalne raamistik ja organisatsioonis tulemuslikus.
Vast kõige paremaks näiteks, kuhu mitmekesisuse usk välja viib on lääne ülikoolid. Isegi parimad neist on üle võtnud punased ja tänaseks pole paljudes neist enam kohta inimestel, kes peavad ennast kristlaseks ja/või konservatiiviks. Kes ei tunnista blõmmide rassismi või progressiusu värdtõde, et inimese sugu on "sotsiaalne konstruktsioon", mis teatud juhtudel "voolab".
Mis algas feminismist, soouuringutest ja LKGB normide kehtestamisest, on tänaseks jõudnud intersektsionaalse ohvrikultuse ja raamatukogude "dekoloniseerimiseni". Mis algas ülikoolidest, on voolanud suurimatesse ettevõtetesse. Otsapidi meilegi jõudnud tühistamiskultuur on saanud kõikjal normiks. Inimene peab ja saab rääkida ainult seda, mis on valitsevate dogmadega kooskõlas.
Eriti jubedad vormid on mitmekesisuse usk võtnud Ühendkuningriigis. Kuni viimase ajani said riigis aastakümneid tegutseda moslemimeeste vägistamisjõugud, sest politsei ei julgenud neid islamofoobia süüdistuste hirmus tülitada. Mitmel juhul karistati hoopis ohvreid, kui need julgesid toimunud õudustest rääkima minna.
Mitmekesisuse ideoloogia läbikukkumise supernäide on Rootsi. Tänu progressiusuliste – või nn "liberaalse konsensuse" (kuhu kuuluvad ka kõik Eesti kartelliparteid) – erakondade mahitatud massisisserändele on saanud edukast Skandinaavia riigist maa, kus plahvatavad pommid ja kus on tänaseks ilmselt ligi sada nõndanimetatud "ära mine tsooni". Riik, mis meenutab pigem 1990. aastate balkanimaid kui Skandinaaviat.
"Mitmekesisus" on ainukultuur
Supernäide, mida toob kaasa Einmani kuulutatud mitmekesisuse usk, leidis 2017. aastal aset Apple'is ja puudutab ettevõtte mitmekesisuse ülemust, musta nahavärviga naisterahvast Denise Young Smithi. Smith, kes on ilmselt normaalne inimene, esines Columbia pealinnas Bogotas toimunud konverentsil järgmiste avaldustega:
Ruumis võib olla kaksteist valget sinisilmset meest ja nad on samuti mitmekesised (diverse), sest nad osalevad keskustelus oma erinevate elukogemuste ja eluvaadetega.
Ja:
Mitmekesisus on inimeseks olemise kogemus. Mind pisut ärritab kui mitmekesiseks peetakse või mitmekesisuse mõistet rakendatakse üksnes värviliste inimeste, naiste või LGBT kohta.
Smithi tööaeg Apple'is kestis pool aastat, hoolimata sellest et ta on must ja naine, sest tema mõtlemine ei vastanud progressiusu dogmadele.
Äraspidiselt on ühtsetest tõekspidamistele rajatud ühesuguse eduka kollektiivi näiteks Eesti Inimõiguste Keskus (EIK). EIK on üks suuremaid progressiusu ja selle "mitmekesisuse" dogma maaletoojaid ning kuulutajaid Eestis. Kui mitmekesine on EIK ise? Nõustudes Smithi igati loogiliste ja loomulike väidetega, algab mitmekesisus tõekspidamistest ning usust, inimese "seest". Millises mõttes on EIKis kõik inimesed täpselt ühesugused. Nagu ka kogu mitmekesisuse usku kuulutavas MTÜ tööstusharus (mida väga suures osas, või ainult, rahastab Sotsiaalminsteerium) kaasa löövad inimesed.
Edu toob tugev sotsiaalne lõim
Mis toob, teades, et EIKi ei oleks vabaturu tingimustes olemas, lihtsa majandustõe juurde. Kõige edukamad on ettevõtted, milles töötavad enam-vähem ühesugused, ühesuguse tausta ja eesmärkidega inimesed. Kus hinnatakse parimaid hoolimata nende soost, rassist ja sättumustest ning ära lähevad need, kes ei saa endale võetud ülesannetega hakkama.
Einman kirjutab: "Organisatsioonides, kus töötavad erinevad inimesed, osatakse paremini arvestada inimeste erinevate vajadustega, mis tähendab ka seda, et tulemuseks on tooted ja teenused, mis sobivad suuremale hulgale inimestele."
See lause on demagoogia supernäide, samas nii labane ja väiksemagi analüüsi peale haihtuv, et on täiesti arusaamatu, kuidas keegi julgeb millegi sellisega üldse vehkida. Kui inimene läheb poodi piima ostma, siis ta valib endale sobiva hinna-kvaliteedi suhtega toote ja ainult tõsiusklikku progressisti ehk huvitab, kas lehma on ära lüpsnud tõmmik, omasooihar ukrainlane või leedu rahvusest inimene.
Elik teistpidi: mis nii mitmekesine Apple toodab oma telefone sotsiaalsete normide osas äärmiselt mitte-mitmekesises Hiinas, aga mitte väga mitmekesises, kodusõja veerel vankuvas Prantsusmaal või kuskil mustal mandril?
Äriilma omamoodi piibliks on saanud Sun Zi "Sõjakunst". Kuidas minna "lahingusse" koos inimestega, kes peab näiteks päevas viis korda, kindlal kellaajal, palvetama. Või inimesega, keda hormoonide söömise tõttu tabavad aeg-ajalt psühhoosid ja kes oma "sotsiaalse konstruktsiooni" tõttu on endast ise teinud sisuliselt invaliidi?
Kollektiiviga, kus IQ punktivahe võib ulatuda neljakümneni? Teadus on selline, et suhteliselt keeruline on juba läbi saada inimestel, kelle IQ erineb 20 punkti ja sisuliselt võimatu, kui see on üle 30 punkti. (Eestis on keskmine IQ 100 punkti, Sahara aluses Aafrikas alla 70, Lähis-Idas 80 punkti ümber.) Üheks parimaks näiteks, miks IQ number on tähtis, on Ameerika Ühendriikide sõjavägi. Vähemalt sajandi kestnud uuringutega on saanud selgeks, et kui soovida, et sõdurist oleks rohkem kasu kui kahju, peab inimese IQ olema üle 90 punkti. Mis on saanud kinnituse ka päris elus nn "McNamara idiootide" näol.
Sotsiaalministeerium kuulutab Einmani isikus usku, mis toodab kaost.
*"Mitmekesisus" on "huvitav" sõna. "Mitme" pool tähendab mitut, suuremat hulka midagi. Samas "kesine" on Eesti Õigekeelsuse Sõnaraamatu terminites "vilets, kehv, nigel; napp, vähene". Inimene peab olema hull, kui ta tahab olla kesine ja seda suures mahus.