Ühendkuningriigi avalikust on alates 2014. aastast raputanud moslemimeeste rohkem kui seitsmekümnes linnas tegutsenud vägistamisjõukude skandaal. Viidatud vägistamisjõukude tegevuse tegelik ulatus ja nende korda saadetud seksuaalõuduste iseloom on hakanud selguma alles viimastel aastatel, kirjutab Karol Kallas oma ülevaates.
Kolmekümnendal augustil mõisteti Ühendkuningriigi Sheffieldi kuninglikus kohtus süüdi järjekordsed viis Rotherhami lastevägistamisjõukudesse kuulunud moslemimeest.
Kui palju on meie "valguse jõud", kes võtavad sõna iga Pähhi Oranži Onu väljaütlemise peale või ei väsi jauramast kui rumal mõte on Brexit ja kuidas Boris tahab kõik ära rikkuda, on Ühendkuningriigis epideemia mõõtu võtnud moslemite vägistamisjõukude teemal sõna võtnud?
Või kas on Euroopasse saabunud moslemimeestega kaasas käiva vägistamislaine teemaks võtnud mõni meie "staarfeminist"?
Viidatud suunalt on antud teemal kuulda on ainult kõrvulukustavat vaikust! Juhul kui keegi sealt peab isegi nimetatud või samalaadsel teemal sõna võtma, siis tembeldatakse vastaliste arvamused "rassistlikuks ja rassiliseks ning usuliseks profileerimiseks". Kõige hullemad on ikkagi valged mehed, kes naisi peksavad ja Euroopat ähvardav suurim oht on parempoolne valge ekstremism.
Kuid viidatud kohtuasjast lähemalt…
Alates 1998. kuni 2013. aastani panid sajad Pakistani päritolu moslemimehed Kesk-Inglismaa Rotherhami linnas rohkem kui tuhande alaealise valge tüdruku, kellest suurem osa olid pärit "haavatavast keskkonnast" ja olid ise "haavatavad", vastu toime ohjeldamatult seksuaalseid kuritegusid. Paljusid alaealisi ohvreid vägistati grupiviisiliselt sadu kordi. Ühte ohvrit hoiti vangis kokku neliteist aastat, mille jooksul pidi korduvalt moslemimeestega abielluma ja elas üle kaheksa aborti. Kuna kohalikud võimud ja politsei kartsid osutuda kuidagi "islamofoobseks", siis moslemitest seksuaalkurjategijate asemel uuriti ja arreteeriti pigem kannatanuid. Oma mõju avaldasid viidatud karjuva ebaõigluse varjamisele ka kohaliku islamikogukonna ja võimude semulikud suhted.
Kohtunik süüdistas Rotherhami kohalike võime ja ametkondi "ükskõiksuses" kui need jätsid 1997. ja 2013. aastatel toimunud lastevastastele seksuaalkuritegudele, vaatamata korduvatele ohvrite ja nende lähikondsete kaebustele, sihikindlalt reageerimata, vahendab The Independent.
- Aftab Hussainile (40 a) määrati vägistamiste ja seksuaalse väärkohtlemise (indecent assault) eest 24 aasta pikkune vanglakaristus.
- Abid Saddiq (38 a) pandi kahe vägistamise, viie seksuaalse väärkohtlemise ja kahe inimröövi eest vangi kahekümneks aastaks.
- Masaued Malik (35 a) kaotas vabaduse viieks aastaks ja tema süüks oli seksuaalne väärkohtlemine.
- Sharaz Hussainile (35 a) määrati sama asja eest karistuseks nelja aastane vabadusekaotus.
- Lisaks üks 35-aastane mees, kelle nime juriidilistel põhjustel ei avalikustatud, pandi inimröövi ja seksuaalse väärkohtlemise eest vangi kümneks aastaks.
- Kohtuprotsessis osalenud Mohammed Ashanile, kes tunnistas ennast süüdi kolmes seksuaalse väärkohtlemise episoodis ja veel ühele mehele, mõistetakse karistus hiljem.
Viidatud jõuk moslemimehi väärkohtles ajavahemikul 1998–2002 seitset, toona alla 16-aastast ohvrit, meelitades neid esmalt alkoholi ja uimastitega.
Kohtunik Michael Slateri sõnul on ta täiesti kindel, et toonased võimud teadsid suurepäraselt, et haavatavaid tütarlapsi rünnatakse, kuid need olid kas "totaalselt ebaefektiivsed" või halvemal juhul "täiesti ükskõiksed".
"Mitte miski ei too tagasi teie lapsepõlve, millest teid nende kohtualuste ja teiste süül nii julmalt ilma jäeti," tunnistas kohtunik Slater kannatanutele.
Süüdi mõistetud on kõige viimane grupp seksuaalkurjategijaid, kes on operatsioon Stovewoodi (pliidipuud) käigus vangi saadetud. Rotherhamis 1980. aastatest kuni 2013 aastani toimunud lastevastaste seksuaalkuritegude uurimine jätkub.
Tänaseks on vangi pandud 20 moslemist seksuaalkurjategijat ja Riiklik kuritegevusega võitlemise büroo (National Crime Agency; NCA) on lubanud uurimisega jätkata nii kaua kui täpselt vaja. Tänaseks on tuvastatud 190 kahtlusalust ja ühendust on võetud 313 kannatanuga. Kannatanuid on Rotherhamis kokku kuni 1500.
Moslemitest seksuaalkurjategijad varitsesid haavatavaid alaealisi ja ebakindlaid tüdrukuid nende koolide juures, bussipeatustes, linnakeskuses ja parkides.
NCA sõnul igatsesid tüdrukud tähelepanu ja armastust ning arvasid, et seks on tasu moslemionude sõpruse eest. Mitmed lapsed ei saanud toona aru, et neid moslemite poolt seksuaalselt ära kasutati.
Tüdrukutele anti alkoholi ja uimasteid, neid alandati ja jagati Rotherhami ja selle ümbruse moslemimeeste seltskonnas üksteisega.
"Kui tüdrukud ei nõustunud moslemimeeste seksuaalsete nõudmistega, siis muutusid mehed vägivaldseks ja nende võim tüdrukute üle sai palju ilmsemaks," kirjeldab olukorda NCA.
"Neile anti narkootikume ja alkoholi, tihti vägistati grupiviisiliselt ja tüdrukud tundsid, et nad peavad sellega kaasa minema."
Üks kannatanu tunnistas kohtus: "Nad võtsid minu lapsepõlve ära."
Ühendkuningriigi riikliku prokuratuuri prokuröri Kate Hursti sõnul teadsid moslemitest kohtualused, et konkreetsed tüdrukud on haavatavad ja et nad on alaealised, kui neid seksuaalselt ründasid.
"Mõned mehed ähvardasid lapsi vägivallaga ja olid nendega vahekorras kui lapsed olid kas narkootikumidest või alkoholist oimetud. Süüalused üritasid vastutusest pääseda väites, et ohvrid kas valetavad või nad ei teadnud, et tegu on lastega."
Moslemijõukude pedofiiliakuriteod toodi laiema avalikkuse ette 2014. aastal ilmunud nõndanimetatud Jay Raportis, mille peale võttis NCA kriminaaluurimise enda kätte.
Operatsioon Stovewoodi tulemusel on seni süüdi mõistetud järgmised isikud: Riaz Mahmood, Sajid Ali, Zaheer Iqbal, Asghar Bostan, Khuram Javed, Tony Chapman, Darren Hyett (kurjategijate taksojuht), Mohammed Imran Ali Akhtar, Nabeel Kurshid, Iqlak Yousaf, Tanweer Ali, Salah Ahmed El-Hakam, Asif Ali ja lisaks üks 40-aastane mees.
Lisaks Rotherhamile on säherdused moslemitest seksuaalkurjategijate jõugud tegutsenud kuni 72 Ühendkuningriigi linnas. Peale Rotherhami on tuntumad seksuaalkurjategijatest moslemijõukude tegutsemiskohad veel Oxfordshire, Rochdale ja Huddersfield.
Ühendkuningriigi tuntud ajakirjanik ja kirjanik Douglas Murray kirjeldab raamatus "Euroopa kummaline surm", kuidas politsei "islamofoobia" hirmus ei uurinud moslemimeeste vägistamisjõukude seksuaalkuritegusid, kuigi ohvrid ja nende lähedased esitasid kümneid ja sadu kaebusi.
Üks üle saja korra vägistatud ohver kirjeldab, et kui ta läks politseisse kaebama, arreteeriti – ja tehti seda korduvalt – hoopis tema, mitte seksuaalkurjategijad.
Teine, Rotherhami moslemitejõugu käes "ellu jäänu" räägib, et moslemite vägistamisjõugud pole tavalised pedofiiliahuvilised, vaid tegemist on religioossete ekstremistidega, kes tegutsevad täpselt sama strateegia alusel kui terrorivõrgustikud.
"Nad [moslemitest seksuaalkurjategijad] tegid mulle selgeks, et kuna ma ei ole moslem ja ma ei ole neitsi, kuna ma ei riietu "sündsalt", siis ma olen "karistuse" ära teeninud. Nad rääkisid, et ma pean kuuletuma või muidu peksavad nad mu läbi," rääkis ohver ajakirjanikele.
Tolle ohvri jutu peale pole palju nimetada moslemimeeste väga ulatuslikke rünnakuid valgete tüdrukute vastu vägistamisdžihaadiks.
Ühendkuningriigi vanima tegutseva nädalakirja The Spectator kolumnist ja meediaportaali Spiked peatoimetaja Brendan O'Neill küsib eelpool kirjeldatud kohtuotsuse peale, et "kes tohib osaleda #MeToo liikumises"? Kui vaadata viidatud kohtuotsust saatvat kõrvulukustavat vaikust, siis kindlasti mitte nimetatud moslemijõugu ohvrid, leiab O'Neill.
"Pole raske näha, miks konkreetne juhtum suuremas osas keskklassi kuuluvate, heade seltskonnas liikuvate feministide, kes on #MinaKa liikumise taga, jaoks on problemaatiline. Nende jaoks on valed on nii ohvrid kui kurjategijad," kirjutab Spiked'i peatoimetaja.
"Ohvriteks on alla 16-aastased töölisklassi tüdrukud, kellest paljud olid/on problemaatilise taustaga. … Ja kurjategijateks on moslemimehed. … Loomulikult ei soovi ükski [väärikas #MeToolane] kütta üles islamofoobseid tundeid juhtides tähelepanu asjaolule, et eriti jõhkra käitumise taga oli moslemijõuk," kirjutab Brendan O'Neill.
"Ärme pöörame sellele tähelepanu. Loodame, et peatsel see kõik unustatakse. Me ei saa lubada, et [madalamast] töölisklassist pärit moslemijõugu ohvrid rikuksid ära #MeToo narratiivi või multikulti usutõed saaksid kuidagi kannatada," kirjeldab O'Neill "korralike" feministide mõttemaailma.
Moslemijõukude vägistamiskuritegusid kirjeldades leiab O'Neill, et kuigi ametivõimud teadsid liigagi tihti laste vastu toime pandud seksuaalkuritegudest, siis need ometigi leidsid, et palju olulisem on kaitsta moslemeid kriitika kui töölisklassi lapsi seksuaalse kuritarvitamise eest.
Sarnane suhtumine on levinud tänagi. Kui Rotherhamist pärit leiboristide – mis on meie sotsiaaldemokraatide seltsimeespartei – parlamendisaadik Sarah Champion kirjutas, et probleemiks on peamiselt pakistani päritolu jõugud, kes kuritarvitavad valgeid tüdrukuid, siis pälvis ta koheselt corbinistide (leiboristide ninamehe Jeremy Corbyni järgijad) hukkamõistu. Champion heideti nii ebakorrektsete arvamiste tõttu välja Corbyni varivalitsusest ja agaramad aktivistid süüdistasid teda "industriaalset mõõtu rassismis".
Moslemimeeste valgete tüdrukute ja naiste vägistamislembus pole ainult Ühendkuningriigi probleem. Sarnased mured käivad moslemiimmigratsiooniga kaasas üle Euroopa.
Saksamaalt on kõigile teada Kölni 2015.–2016. aastavahetus ja tõsised vägistamisjuhtumid, kus süüdlasteks on moslemitest immigrandid, on Saksamaal probleemiks tänaseni.
Rootsis ei julge naisterahvad üksi enam õhtuti väljas käia ja üks tüüpilisemaid kuriteojuhtumeid on selline, kus mõnel muusikafestivalil mõned rootslannad grupiviisiliselt "tumedanahaliste" meeste poolt ära vägistatakse.
Taanis on plahvatuslikult kasvanud taanlannade huvi gaasipüstolite järele…
Eestiski on esimesed moslemimehed vägistamise eest vangi mõistetud… Kui keegi arvab, et mure meid ei puuduta.
Käesoleva kirjatüki eesmärgiks ei ole moslemitevastase viha tekitamine. Islami kultuuris on palju põnevat ja "1001 öö jutud" peaksid kuuluma iga eesti lapse (või täiskasvanu) lugemisvara. Näiteks imaam Mohamad Tawhidi paistab olevat vägagi mõistlik inimene. Allakirjutanu soovitab soojalt mõnda tema sotsmeediakontodest jälgida. Saab islami ja tänases islamiilmas toimuva osas tublisti targemaks.
Ainult väga kuri või väga rumal inimene saab väita, et moslemimeeste vägistamislembusega Euroopas ja Eestis probleeme ei ole. Moslemite uusimmigratsiooniga käib alati kaasas seksuaalkuritegude plahvatuslik kasv. Probleemide lahendamine algab probleemide tunnistamisest ja nende lahtirääkimisest. Eestis ja terves Euroopas tuleb vastata küsimusele: miks moslemid nii agaralt meie naisi vägistavad? Loodetavasti on võimalik leida selle küsimusele vastus, mis ei sisalda suuremaid töö- ja puhkelaagreid.
Tõeline rassism ja islamofoobia on see, kui teisest rassist inimeste ja võõraste uskudega ei tohi käituda samal viisil kui oma rassi ja ajaloolise usuga. Kui tuntud kirjanikud võivad kristlust regulaarselt mõnitada, siis tohib uriseda ka islami kallal ja kui tohib sõimata valgeid mehi, tohib samamoodi teha ka moslemimeestele. Kõik on (oma) Jumala ja seaduse palge ees võrdsed.
Vihakõneseaduste kaudu nõndanimetatud islamofoobia keelustamine on kuritegu kõige üleva ja demokraatliku vastu. Pealegi, sõna "islamofoobia" on progressiivide abiga Euroopasse maale toodud teise terroristliku moslemijõugu – Moslemi vennaskonna – eestvõttel abivahendina Euroopa islamiseerimiseks ning selliste juhtumite, nagu eelpool on kirjeldatud, mahavaikimiseks. Ehk siis: kui keegi süüdistab kedagi "islamofoobias", siis see "keegi" soovib Euroopa islamiseerimist.
Kes soovib moslemimeeste vägistamisjõukude tegevusega lähemalt tutvuda, siis ülevaatlikum ingliskeelne info on koondatud Conservapedia vägistamisjõuke käsitlevale leheküljele.