Tänased "inimõigused" põhinevad suuresti hullumeelsete prantsuse revolutsionääride ideedel, kuid esimese üleüldiste inimeste õiguste ja vabaduste koodeksi loomise au kuulub teadaolevalt siiski ahhemeniidide dünastia kuningale Kyros Suurele, leiab Karol Kallas.
1879. aasta märtsis tuli tänase Iraagi Babüloni linna väljakaevamiselt, Esagila – Mardukile pühendatud – templi varemetest välja kiilkirjaga kaetud 225 millimeetri pikkune põletatud savist silinder. Silindril kirjeldatakse, kuidas Kyros Suur (Kyros II; Piiblis, Jesaja 45:1, Koores II), oma ajastu suurima, ahhemeniidide impeeriumi rajaja, vallutas 539. aastal eKr Babüloni. Samuti kirjeldatakse seal, kuidas Kyros vangistas Babüloni viimase kuninga Nabû-naʾidi (ladinapäraselt Naboniduse). Täna arvatakse ajaloolaste poolt, et nõndanimetatud Kyrose silinder valmistati ajavahemikus 539–530 eKr, ehk üle 2550 aasta tagasi.
Silindril kirjutatakse, kuidas Kyros andis inimestele usu- ja keelevabaduse, keelas rassipõhise ahistamise ja lubas baüloonlaste küüditatutel kodumaale tagasi pöörduda. Mille eest saab Kyros Piiblis kiita ja teda nimetatakse Jahve "võituks" (Jesaja 45. ptk).
Silindril ülistatakse Kyrost kui babüloonlaste heategijat, kes taastas erinevatele jumalustele pühendatud templid ja pühapaigad üle kogu Mesopotaamia ning piirnevate alade.
Silindril kirjutatakse:
Ma kuulutan, et ma austan oma impeeriumi rahvaste traditsioone, kombeid ja uskumusi ja ei luba, nii kaua kui ma elan, mitte kunagi oma kuberneridel ja alluvatel vaadata neile [uskumustele, traditsioonidele, jne] halvasti ega neid solvata. Alates tänasest … ei luba ma kellelgi kedagi rõhuda ja kui nii ka juhtub, taastan ma tema või temakese õigused ning karistan rõhujat.
Ma ei luba mitte kellelgi võtta jõu või ilma seda tasustamata kelleltki ära liikuvat vara ja maad. Seni kui ma olen elus, ei luba ma kasutada tasustamata sunnitööd. Täna annan ma teada, et kõik on vabad valima omale usku. Inimesed on vabad elama seal piirkonnas, kus nad soovivad ja teha seda tööd, mida nad tahavad kui selle juures on tagatud, et ei rikuta kellegi teise õiguseid.
Eelpool toodud tõlke juures tuleb tunnistada, et kiilkiri on tänastes keeltes mitmeti tõlgendatav ja näiteks Briti Muuseumi Kyrose silindri tõlkeversioonid kõlavad märksa üldsõnalisemalt.
Mõne kriitiku sõnul on väide, nagu Kyrose silinder oleks maailma esimene – või üks esimestest – inimõiguste deklaratsioon, siiski anakronism, mis eirab dokumendi konteksti. Nende sõnul huvitas Kyrost rohkem see, mida jumalused temast arvavad, mitte ei olnud suur heategija. Näiteks on silindrile kirjutatud:
Sumeri ja Akkadi maade jumalad, mille Nabû-naʾid oli Marduki korraldusel toonud Shuannasse [Baabüloni] – millega ta tõmbas endale jumalate isanda viha –, viisin mina puutumata tagasi nende kambritesse, nende pühakodadesse, mis tegi nad õnnelikuks.
Vastutasuks pidid jumalused olema Kyrose vastu soosivad:
Kõik jumalused, kelle ma viisin tagasi nende pühakodadesse, võiksid paluda mulle Beli ja Nabu ees pikka elu ja öelda minu isandale Mardukile: "Kyros, kuningas, kes sind kardab ja Kambyses, tema poeg, kas nad võiksid olla meie pühamute eest hoolitsejad kuni päevade lõpuni ning Babüloni elanikud õnnistada tema kuningaks olemist. Ta on andnud kõikidele maadele võimaluse elada rahus."
Lisaks põhjendavad kriitikud oma arvamust, nagu Kyrose silindrilt ei tasuks inimõiguseid otsida asjaoluga, et see leiti Ésagila templi vundamendi väljakaevamistelt, mis peaks osutama, et selle tekst oli suunatud pigem maad valitsevatele jumalustele kui surelikele olevustele.
Järgneva arutluskäiguga ei taheta seada kahtluse alla professionaalsete ajaloolaste käsitlusi ja seda tuleks võtta eelkõige mõtteharjutusena. Elik teistpidi: ajalugu ongi päris suures osas oletustele tuginevad arutlused ja mida kaugem see on, seda rohkem arutamist.
Vaadates, kuidas tänased "inimõiguslased" on teinud inimeste loomulikest õigustest inimväärlused, kuidas sündimata laste tapmisest ja ühiskonna vundamendi – perekonna – lammutamises on saanud "põhiõigus", siis Kyros Suure "inimõiguste deklaratsioon" on ausam ja õiglasem kui Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis kokku keeratud sama nime kandev jõledus.
Tänaste, elik Prantsuse Revolutsiooni ajast alguse saanud inimõiguste, neid sisuliselt tühistav, probleem on selles, et nende mõõduks on ainult inimene.
Saksa idealist Johann Gottlieb Fichte, tänu kellele on see üle Friedrich Engelsi, Karl Marxi ja Urr teab mis kommunistlike ideoloogide jõudnud tänassesse uusmarksismi, tõlgendas vabadust kui "tunnetatud paratamatust".
Ehk oma äraspidisel kombel tunnistavad marksistid, et inimene pole üdini vaba, vaid temast on midagi "paratamatult" suuremat. Mis lükkab "inimene kui kõigi asjade mõõt" inimväärlaste "õiguste" vundamendi ümber.
Jätkates (uus)marksismilainel, siis kogu – taas ÜRO poolt esile manatud – kliimahüsteeria on samuti rajatud kõrgemale tõele, paratamatusele, et on midagi suuremat kui inimene, ehk siis "emake Maa" – loodus.
Looduse seadused, nagu näiteks tõed, et loomadel on üldjuhul ainult kaks sugu, geenid ja kultuur on seotud jne, on paratamatus, mida inimväärlased eiravad. Midagi ei juhtu ühiskonnas selle pärast, et keegi tahab olla jube õiglane ja kole hea. Looduses valitsevad kindlad seadused ja inimene on "ehitatud" (geenid!) vastavalt nendele seadustele. Inimene on liigi (tõenäoliselt) 300 000 aastase ajaloo jooksul treenitud elama looduse seaduste järele ja selle "spordiprogrammi" tõed on nõrgunud tsivilisatsioonide, riikide, ühiskonna, kogukondade jne tõekspidamistesse. Seadusandlussesse, nagu näiteks kümme käsku, Hammurapi koodeks või Kyrose silinder. Seadused, mis ühiskonda peaksid juhtima, on üldjoontes olemas looduses, seadused on geenides. Antiikajast tuntakse sellist seaduste süsteemi loomuõigusena. Inimväärlased on need pöörased, kes ainult leiavad, et tänu tööstuse ja tehnika revolutsioonile on inimene loodusest, loomulikest õigustest, kuidagi lahti haagitud. Ei ole ja häda kukub kaela sellele, kes nii arvab!
Looduse seadused on Jumala seadused, kuna loodus on Jumala looming. Nii nagu inimene on looduse osa – mida tunnistavad ka uusmarksistdest kliimapaniköörid – on seda inimühiskond ja mõlemad alluvad looduse seadustele. Jumala seaduste, kümne käsu, elik "armasta oma ligimest, nagu iseennast", vastu takka üles löömine toob kaasa ainult hävingu. Tänased inimväärlased tirivad inimkonda mööda nõndanimetatud "heade kavatsustega sillutatud teed" põrgusse.
Või kas tänane lääneriikide, inimväärlaste Urr teab mis "õiguseid" ülistav, "liberaalne konsensus", mis on viimase kahe kümnendi jooksul pea peale pööranud suure osa Lähis-Idast ja põhjustanud sadadele miljonitele inimestele korvamatuid kannatusi, on Kyros Suurest kuidagi parem?
Kyros oli vähemalt aus ja tunnistas "kõrgemate jõudude" paratamatut loomuõigust, mida ei saa öelda pea ühegi tänase suure lääneriigi – või isegi pisikese Eesti – poliitilise juhi kohta. Nagu kirjutab peapiiskop Vigano oma pöördumises, on suurem osa lääne riigijuhtidest osa süvariigist, ehk suured lähtestajad ja üdini kurja Hea Uue Ilma (HUI) ehitajad.
Inimväärlaste ülistatud humanism on anakronistlik, kuna see eirab nii loomulikku/looduslikku kui jumalikku taustsüsteemi ja loomuõigust. Anakronism, mis lubab lääneriikidel mahitada Islamiriiki, kuid ahistab enda väärastatud "õigusriigi põhimõtetega" demokraatlikke Poolat ja Ungarit.
Usundiloolane Andreas Johandi on kirjutanud Kyros Suure tegemistest põhjaliku ülevaate.