Leedu päritolu kultuurikriitik Philip Rieff oli abielus Susan Sontagiga. Elu lõpuaastal avaldas ta elutöö-raamatu "Minu elu surmateoste keskel: võimu esteetika illustratsioonid".
Rieffi "surmateosed" kujutavad "eelmise ajastu pühade sümbolite kasutamist nende algse tähenduse ja eesmärgi õõnestamiseks ning hävitamiseks". "Surmakunsti" keskse näitena nimetab Rieff Andres Serrano "Pissikristust" ehk "pühast tehakse väljaheide" (sacramental has been made excremental).
"Postmodernistlik kultuur on kultuur ilma armastuseta.
See kardab ilu, kuna seda häirib armastus."
Roger Scruton: Ilu
Postmodernistliku kultuuri algeid võib leida XX sajandi algusest, kuid see plahvatas 1960ndatel igasuguste "õiguste", "õigluste" ja "vabaduste" revolutsiooni toel. Postmodernismi tarkvara ehk ideoloogia on progressiusk, mida pihustab kõikelämmatava mürgina ühiskonnas laiali ühispartei ja selle nomenklatuur. Ühispartei moodustavad igasugused sotsialistid, (uus)liberaalid ja RINO/Tooride/EPP/Isamaa tüüpi "viisakad" konservatiivid.
Kõik seisuslik ja kindel haihtub õhku, kõik püha muutub rüvedaks.
Meeles võiks pidada, et progressistide jaoks on kultuur osa poliitikast, poliitika algab alati kultuurist ja kõik kunst on propaganda. See on totalitaristliku Ühe Maailma/uue maailmakorra nägemuse osa. Progressiusu üldisemalt ja üksikumalt selle surmateoste sisu võtab kokku Karl Marx "Kommunistliku partei manifestis": "Kõik seisuslik ja kindel haihtub õhku, kõik püha muutub rüvedaks, ja inimesed on lõpuks sunnitud kaine pilguga hindama oma tegelikku olukorda ning suhteid endasugustega."
Järgmise seisukoha üle võib vaielda, aga progressiusklike tegemisi jälgides tuleb nõustuda väitega, et "poliitika on kultuuri alamjooks". Mis toimus XX sajandi alguses "ülemjooksul"? Pablo Picasso oli kommunist. Bauhaus oli rahvusriike tühistavate üleilmastujate liikumine, mille eesmärgiks oli "uue inimese" loomine. Thomas Mann oli sotsiaaldemokraat ja Virginia Woolfi jaoks oli "kõik isiklik poliitiline" ning klassivõitlus naise elu mõte. Niisugusest kultuurist sündis 1960ndatel progressistide "suur marss läbi institutsioonide".
Progressismi surmakultuse surmateoste järgmiseks üldomaduseks on vikerkaart meenutava lipu plagisedes toime pandav sooideoloogia. Kui juutide ja kristlaste jaoks tähendab vikerkaar püha lepingut Jumalaga, siis progressiste liigutav kohus on "kõige püha muutmine rüvedaks". Sest tarkvara on selline ja selle töö tulemused alati ühte moodi.
Progressiusu kultuuri oluline osa on lisaks, ühiskonna pahupidi pööramise oluline vahend ja "saavutus", on endateadmuse (identiteedi) poliitika. Selle väljendust "Identiteedikabaree" surmateose näol on vana aasta õhtul võimalik kõigi soovijatel Eesti Rahvusringhäälingu vahendusel vaadata.
Elu on püha. Elu edasi andmine ja traditsiooniline perekond on inimeseks olemise sisu. Surmateos "Identiteedikabaree" üritas inimesest, inimese sisust teha marksistliku väljaheite.
Miks ja kuidas?
Sest Eesti kultuuriinimesed on valdavalt progressiusklikud.
Surmakunstist räägib Eesti Kunstimuuseumi direktriss kui süüdistab eestlasi kolonialismis. Surmateost etendab näitleja, kes karjub lavalt kui häbi tal on eestlaste pärast, kes ei ole nõus ühiskonna lõimesid purustava suure asendamisega.
Surmateosed on Euroopa Parlamendi saadiku omasooiharusest pakatav romaan ja Kirjanike Liidu esinaise feminismi normaliseerimine. (Naisõiguslus on marksistlik klassivõitlus ja sellisena osa progressiusu tarkvarast.)
Rahvusriigi ja ühiskonna hävitamine algab selle kultuuri põrmustamisest.
Taasiseseisvumise järel asutati Eestisse George Sorosi kaudu liigutatud raha toel Avatud Eesti Fond ja Sorosi Kaasaegse Eesti Kunsti Keskus. Soros (või Urr teab kes) ei teinud seda suurest headusest, vaid lähtudes reeglist, mille kohaselt hakkab rahvusriigi ja ühiskonna hävitamine pihta "ülemjooksult", selle kultuuri põrmustamisest.
George Orwelli raamatut "1984" võib tänaseks pidada teaduskirjanduseks ja poliitikategemise käsiraamatuks. Okeaania totalitaristliku Partei tõeministeeriumi kõrge ametnik O'Brien selgitab piinamise käigus peategelasele Winstonile ingsotside võimu sisu:
"[O'Brien:]„Kuidas omandab üks inimene võimu teise inimese üle, Winston?"
Winston mõtles. „Pannes teda kannatama," vastas ta.
„Just nimelt. Pannes teda kannatama. Alistumisest üksi ei piisa. Kui inimene ei kannata, kuidas saab siis olla kindel, et ta alistub sinu, ja mitte omaenda tahtele? Võim on valu tekitamises ja alandamises. Võim on inimteadvuse tükkideks rebimises ja selle uuel kujul oma suva järgi kokku panemises. Kas te hakkate nüüd taipama, mis laadi maailma me loome? See on täielik vastand neile rumalatele hedonistlikele Utoopiatele, mida vanad reformaatorid ette kujutasid. See on hirmu ja reetmise ja piina maailm, jalge alla sõtkumise ja jalge alla sõtkutuse maailm, maailm, mis ei muutu täiustudes mitte armulikumaks, vaid armutumaks.
Arenemine meie maailmas on arenemine suurema valu poole. Vanad tsivilisatsioonid kuulutasid, et nad põhinevad armastusel ja õiglusel. Meie oma põhineb vihkamisel. Meie maailma ei jää muud tundeid kui hirm, raev, võidurõõm ja enesealandus. Kõik muu me hävitame — viimaseni. Me oleme juba murdnud revolutsiooni-eelsest ajast pärineva mõtteviisi. Me oleme läbi lõiganud sidemed lapse ja vanemate, inimese ja inimese, mehe ja naise vahel. Keegi ei julge enam usaldada oma naist või last või sõpra. Ja tulevikus ei olegi enam naisi või sõpru. Lapsed võetakse emadelt ära sündimisel, nagu kanadelt võetakse munad ära. Seksuaalinstinkt juuritakse välja. Sigitamine muutub iga-aastaseks formaalsuseks nagu ostukaartide uuendamine. Me hävitame orgasmi. Meie neuroloogid juba töötavad selle kallal. Kaob igasugune ustavus, välja arvatud ustavus Parteile. Kaob igasugune armastus, välja arvatud armastus Suure Venna vastu. Kaob igasugune naer, välja arvatud võidurõõmus naer põrmupaisatud vaenlase üle. Kaob igasugune kunst, kirjandus ja teadus. Kui me oleme kõikvõimsad, siis meil pole enam teadust vaja. Kaob igasugune vahe ilusa ja inetu vahel. Kaob igasugune huvi elu vastu ja võime elust mõnu tunda. Kõik võistlevad rõõmud hävitatakse.
Aga iial — ärge unustage seda, Winston, — iial ei kao joobumus võimust, see kasvab pidevalt ja muutub pidevalt rafineeritumaks. Ja iial, mitte hetkekski ei kao võidurõõm ja nauding, mida pakub abitu vaenlase jalge alla tallamine. Kui te soovite silme ette manada tuleviku võrdkuju, siis kujutlege saabast, mis trambib inimnäol, — igavesti."
Surmakunsti – progressistliku kultuuri – eesmärgiks on inimteadvuse tükkideks rebimine.
"Postmodernistlik kultuur kardab ilu, sest seda häirb armastus."
Kui palju oli "Identiteedikabarees" kunsti?
Kas Eesti kultuuriinimesed oleksid võimelised täna kutsuma kokku loomeliitude pleenumi? Kui viimast tehaksegi, kas sellel oleks mingisugunegi kaal ning mis on jäänud peale Covidit järele teadusest?! "Kaob igasugune kunst, kirjandus ja teadus. Kui me oleme kõikvõimsad, siis meil pole enam teadust vaja. Kaob igasugune vahe ilusa ja inetu vahel."
Surmakunst on eesmärk
(S)KEKK-i ja AEF-i tehakse inimeste teadvuse tükkideks rebimise eesmärgil. Kunst selle loomulikus olekus on ülev ja kunstianne jumalik talent. "Uus kunst" on nagu uus maailmakord, mille sisuks on sõda kõige "vanaga" ja kõige üleva ning inimliku rüvetamine.
Sorosi teeneks võib suuresti lugeda, et Eesti kultuuri- ja kunstimaailm on äärmiselt punane. Või lillaroosa. Vaadatagu kui paljud Eesti tuntud ühiskonnategelased on õppinud mõistuste parasiitide pesas Kesk-Euroopa Ülikoolis?! Samuti pole juhuslik, et Eesti tippkunstnikuna esitletakse täna tähestikurahva ideoloogiat kehastavat ja seksiveidrusi – või suvalisi perverssusi, kuidas kellelegi – igapäevastavat Jaanus Sammat. Elik miks kunstisaalidest vaatavad läbivalt vastu mitte-normaalsusele pühendatud surmateosed.
Kui Taylor Swifti, Gaga ja loendamatu arvu teiste popmuusika toodete tegemisi lähemalt vaadata, siis läbivaks teemaks on satanistlikud sümbolid ning manamine. Viimase Eurovisiooni võitis Musta Päikese kummardamine ja Olümpiamängude ava- ning lõputseremooniate järel võib nentida, et kõike ülevat, ilusat ja head kakaks muutvad "identiteedikabareed" on viimasel ajal progressistide seas kombeks.
Samaoodi on surmateosed igal võimalusel korraldatavad "uhkuse" karnevalid, mis on kristlike protsessioonide ja usupühade karnevalide ärapidised peegeldused.
Inimteadvuse tükkideks rebimist kujutavad filmitööstuses, seda lastesaadeteni välja, kohustuslikuks saanud omasooiharus, Euroopa keskajas vohavad afroeurooplased, mustad GULAG-i vangid ja muu sarnane. Kui sotsialistlikus realismis oli kangelaseks tööline, siis valge läänemaailma progressistide päramodernistlikus kultuuris on selleks pruunlane või mustu.
Mille juures ei tohi ära unustada Euroopa Liidu isakest Kalergit, kes kuulutas "Praktilises idealismis" ette, et tuleviku uus eurooplane on suure asendamise toel "vanade egiptlaste moodi pruun" ja tema eeskujuks on Lev Davidovitš Bronštein.
Progressistliku ühispartei sisu, selle tarkvara, on surmakultus. Võimu nimel o'brienlikku inimeste alandamist, kannatama panemist ja tükkideks rebimist teeb "Partei" Covidi – elik linnugripi –režiimi, rohepöörde, igaveste sõdade, järjest nürimeelsemaks muutuva ning põhiõiguseid piirava seadusandlusega.
Surmateoste kurja juures on oluline teha selgeks, millised on eluteosed. Päris kunsti eesmärgiks on inimese ülendamine.