Eesti Inimõiguste Keskus on osaline "vaenukõnega" sõdimise Eesti ja Saksamaa noorteprojektis. Projektis võideldakse nähtusega, mida Keskus selgitab väga üldsõnaliselt, väites sealjuures "kuritegudeks" asjad, mida Eesti seadused ei tee, kirjutab Karol Kallas.
Projekt kannab nime #SHHH ja see sai alguse 2022. aasta lõpus. "Poliitika radikaliseerub ja sotsiaalmeedias on inimesed üha kurjemad. Kõik see on sillutanud tee vaenukõne levikule ja vähemuste alavääristamine on kohati muutunud osaks meie argielust," tutvustavad #SHHHi strateegilise kohtuskäimise harrastaja Kelly Grossthal ja digiõiguste jurist Mari-Liis Vähi.
Keskuse "vaenukõne" selgituses kirjutatakse:
… Eestis on vaenu õhutamine kriminaliseeritud karistusseadustiku paragrahvis 151, aga see on tehtud niivõrd kitsendavalt, et praktikas on vaenukõne menetlemine erakordselt keeruline.
Vaenukõne ehk vaenu õhutamine on mõiste, mida kasutatakse sageli, ent mitte alati ei saada sellest ühtmoodi aru. Tegemist on kontseptsiooniga, mille osas puudub ka rahvusvaheliselt ühene konsensus. See on keeruline ja erinevaid arvamusi tekitav küsimus, mida erinevad õiguskultuurid ja jurisdiktsioonid käsitlevad erinevalt. Eesti Inimõiguste Keskuse vaenukõne käsitlus põhineb Eesti põhiseadusel, EL rassivaenu õhutamist keelaval raamotsusel, Euroopa Nõukogu vaenukõne puudutavatel juhistel ja Euroopa inimõiguste kohtu kohtupraktikal.
Lühidalt võib Eesti Inimõiguste Keskuse seisukoha võtta kokku tõdemusega, et vähemalt Grossthal ja Vähi teavad paremini kui Eesti seadused ning "rahvusvaheline konsensus", mis on "vaenukõne". Eesti põhiseadusesse sellist sõna, nagu "vaenukõne" ei ole kirjutatud.
Keskus jätkab vaenukõne selgitamist määratlustega, mida ei ole võimalik mõõdetaval kujul kehtestada:
Vaenukõne on alati kontekstiga seotud, see sõltub nii ümbritsevast keskkonnast, kõnelejast kui sihtrühmast. Vaenukõne defineerimiseks tuleb vaadata erinevaid komponente, sealhulgas väljenduse sisu, (kirjalik või suuline) toon, (individuaalsed ja kollektiivsed) sihtmärgid, ja võimalikud tagajärjed või mõju.
Sellise mõõtmatu ulatusega selgituse peale võib nentida, et kui kuskil on olemas päriselt inimesed, kellel on õigus väljaspool õigussüsteemi teiste inimeste eest langetada karistuse ähvardusel moraalseid otsuseid – hinnata "keskkonda" ja "vaadata erinevaid komponente" – siis ei ole tegemist enam demokraatia, vaid totalitaristliku riigikorraga. Vastates ise küsimusele "mida saavad noored teha ära vaenu vähendamiseks", kutsuvad autorid esimesena üles pealekaebamisele. Siinkohal tuleb korrata: Inimõiguste Keskus ei anna selgeid mõõdikuid, mis on "vaenukõne".
Teisena tuuakse välja loogiliselt ebapädev väide, et "igaüks saab ise olla [vaenukõne] teema saadik ja tutvustada vaenukõne olemust, mõju ning selle erinevust võrreldes sõnavabadusega". Kuna käesoleval juhul kutsutakse üles selliseid asju korda saatma noori, kelle haridus pole veel lõpule jõudnud ja maailmavaade ehk veel päris välja kujunenud, siis pisut vanematele inimestele peaks siinkohal meenuma õnnetu Pavlik Morozovi nimi.
Lõpetuseks tuleb osutada, et peale Covidi aja igasuguste päris inimõiguste ja suure hulga põhiseaduse punktide totaalset tühistamist, sealhulgas rahvatervisetööstuse mengeliseerimist, võiks Eesti Inimõiguste Keskus rahulikult laiali minna, sest neist ei ole mitte mingisugust tolku. Kui "inimõigused" on ainult värviliste inimeste ja tähestikurahva "omad", siis ei ole tegemist õigustega, vaid eelisseisundiga. Kui tähestikurahvas ja värvilised inimesed on mingisugune uus aadel, siis pole mõtet nii inimõigustest kui demokraatiast rääkida. See omakorda tähendab, et inimõiguslased ise on ühe konkreetse maailmavaate – progressiusu – "kõige fanaatilisemad pooldajad, loosungineelajad, vabatahtlikud nuhid ja ketserluse väljanuuskijad".
Või kolmandat pidi: kus on "inimõiguslased" siis kui tühistatakse konservatiivseid ajakirjanikke, kui kristlased manatakse nende usu pärast sigadeks, kui korporatiivne ajakirjandus levitab konservatiivse poliitilise jõu kohta lausvalesid? Kui terve poliitiline maailmavaade tahetakse Eesti "demokraatiast" välja lülitada? See on vaen ja tagakiusamine, mitte arutelu teemal, et ehk samast soost paaride kooselu ei peaks inimloomusest ja ühiskonna ülesehitusest tulenevalt olema samal pulgal mehe ning naise loomuliku abieluga.
#SHHHi rahastab Saksamaa Suursaatkond Eestis.