Eesti avalikkus ruumis kõlavad hääled, et "vaenlasega tuleb tegeleda" ja "vaenlane on Venemaa". Mõte on õige ja mida rohkem tulevikus "Venemaid" on, seda parem. Samas kõige suuremad vaenlased on Eestile meie oma nõtrused ja eelkõige nürimeelne ning olematu moraaliga nomenklatuur, leiab Karol Kallas.
Loendamatu arv tarku inimesi on minevikus ja olevikus tõdenud, et kui kellelgi on probleeme, siis tuleb esimese hooga vaadata iseenda otsa ning lüüa labidaga laiaks oma enda nõrgad kohad.
Mingis mõttes on täna Eestis olukord hästi, et tunnistatakse, et Venemaa on tegelikult vaenlane, venekeelsete elanike seas jagub "5. kolonni" kuritegelikult palju ja nii Venemaa kui venelaste ees enam väga ei lömitata. Tõde on ka see, et tänane Venemaa pole niivõrd Bütsantsi ja Kiievi Rjurikute, kuivõrd Kuldhordi järeltulija ning alati kui sellel on ajaloos natukene paremini läinud, hakkab see impeeriumi ehitama. Millest järeldus, et Venemaa on ja jääb oma tänasel kujul väiksematele naabritele alati vaenlaseks.
Kuid Venemaa pole Eesti riigile ja eestlastele kõige suurem oht. Selleks on meie oma põhiseaduse alusväärtused reetnud progressiusklik nomenklatuur. Moraali ja põhiseaduse mõttes on samaväärne, kas riik ning rahvas antakse ära Venemaale või Euroopa Liidule. Olematu funktsionaalse lugemisoskusega inimeste jaoks tuleb täpsustada, et Euroopa Liidus kui riikidevahelise ausa majanduskoostöö vormis – nagu seda algselt ette nähti – pole midagi halba, aga puhas kurjus on selle tänane progressistliku hea uue ilma (HUI) impeeriumi ehitamise programm.
Seega täpselt ühesugused Eesti ja eestlaste vaenlased on Kristiina Kallase sarnased "Eesti riigi ülesandeks ei peaks olema eestlaste heaolu tagamine, nende identiteedi ja keele toetamine, vaid kõigi Eestis elavate inimeste turvalisuse tagamine ja elatustaseme tõstmine" ja "rohkem Euroopat" (rohkem Euroopa Liitu mõistes) nõudvad poliitikud. Taas: kui mõni funktsionaalse lugemisoskuseta inimene aru ei saa, siis riik ehitatakse üles väärtustele ja Eesti riigi väärtused on kirjas põhiseaduses. Kui pole väärtuseid, nagu seda tahavad Kallase-sugused ja "rohkem" poliitikud, seisab Eesti riik silmitsi surmaohuga ja rahvus jäädava hääbumisega.
Funktsionaalse lugemisoskuseta inimeste jaoks lahti seletades, siis põhiseaduses sätestatud Eesti keele, kultuuri ja rahva püsimajäämise eesmärk ei tähenda, et eestlased on kellestki kuidagi "paremad" või mingi "isandrahvas". Nii nagu Venemaal on tähtsad venelased, on Eestis tähtsad eestlased. Elik nagu selgitas kunagi Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, et ameeriklased tahavad teha USA jälle suureks, inglased peaksid seda tegema Ühendkuningriigiga ja – sama mõtet jätkates – eestlased pingutama riigi võimsaks ehitamise nimel Eestis.
Rumalatele inimestele teatud asjaolusid selgitades ja mis on üks konservatiivsuse alusarusaamisi, siis vaatamata renessansile, tööstusrevolutsioonile ja 20. sajandi tehnoloogilise hüppele pole inimese loomus, rääkigu progressiusuhullud (nn "liberaalid") mida tahes, alates koriluse ajast suurt muutunud. Igaüks armastab endasarnaseid ja "mitmekesisus" tuleb ühiskonnale kasuks kui seda on ainult minimaalsel määral. Liiga palju "erinevusi" hävitab ühiskonna sotsiaalse lõime.
Laia pintsliga siinkohal jooni tõmmates, siis ühiskond on seda edukam, mida homogeensem see on. Singapur on diktatuur, USA on katki ja enne argumenti tuleks pigem vaadata Hiinat, Koread ja Jaapanit, ning mida Rootsi ja Saksamaa on iseendaga teinud. Teada on ka tõsiasi, et kett on täpselt nii tugev kui tugev on selle kõige nõrgem lüli ja Euroopa Liit on täpselt nii tugev kui tugev on selle kõige nõrgem liikmesriik. Või veelgi allapoole tulles, et riigi ühiskond on nii tugev kui tugevad on selle traditsioonilised perekonnad-kodud. Heites pilgu peale näiteks olukorrale Prantsusmaal saab selgeks, et kui tänasel Euroopa Liitu juhtival ideoloogial, nn "liberaalsel konsensusel", väga ruttu kaela kahekorra ei keerata, siis on EL juba lõpetatud projekt ning me elame laenatud ajas.
Eestisse tagasi tulles, siis – korrates – pole riigi, rahvuse ja kultuuri kõige suurem vaenlane mitte Venemaa, vaid meie enda nomenklatuur, mis tahab teha Eestist halvas mõttes Saksamaa, Rootsi ja Prantsusmaa sugust riiki. Või mis me Euroopa hullustest räägime, see jõuk tahab isegi täna veel Venemaale ära anda suure osa meie riigi ajaloolisest territooriumist. (Mida Petserimaal elavate venelastega ja sealse majandusega peale hakata, pole käesoleva jutu teema.)
Mõtlevate inimeste jaoks on täiesti arusaamatu, miks Eesti poliitilisel maastikul figureerib veel selline viienda kolonni partei, nagu seda on E200? Või kui see partei tahab ellu jääda, siis miks Kristiina Kallas ei püherda eestlaste alandamise pärast kuskil tuhas, või partei tema karjäärile otsa peale ei tee?
Midagi peaks iseendaga ette võtma ka väidetavalt "konservatiivne" Isamaa, sest see olukord, kuhu me oleme täna jõudnud, on juhtunud nende valvekorra ajal. Ja tänagi ründavad Isamaa poliitikud pigem EKREt ja teisi normaalseid konservatiive ning rahvuslikult meelestatud inimesi kui ajavad oma sõrad vastu progressisusulistele Reformi- ja Keskerakonnale. Ameerika Ühendriikides nimetatakse süvariigi vabariiklasi "vabariiklasteks ainult nime tõttu" (Republican In Name Only; RINO, akronüüm osutab ninasarvikule – rhino), ja "konservatiivid" ja "rahvuslikud" on ainult nime poolest suuresti ka Isamaalased.
Isamaa tahab olla "mõistlik" "konservatiivne" partei, mis jääb erinevalt normaalsetest konservatiividest "õigele" poolele. Prantsusmaa poliitik Eric Zemmour on olukorda Prantsusmaal kirjeldanud järgmiselt: "Viimase kuuekümne aasta jooksul on parempoolsed olnud võimul 40 ja vasakpoolsed 20 aastat. Kui pahempoolsed on võimul, siis nad viivad ellu pahempoolsete ideid. Kui parempoolsed on võimul, siis need viivad ellu vasakpoolsete ideid." See on täpselt olukord, mis iseloomustab ka suuremat osa Isamaa poliitilisi "saavutusi" Eestis.
Eelpoolöeldu pole niivõrd rünnak Isamaa vastu, kuivõrd soovitus peeglisse vaadata (mida me kõik tegema peame), sest normaalseid konservatiivseid jõude on Eestisse kindlasti juurde vaja ja EKRE ainuvõim ei oleks ka lõpuni tore.
Kokkuvõtteks tuleb pisut utreerides nentida, et kui me tahame Venemaa ohust lahti saada, tuleb esimese hooga saada lahti, vähemalt nende tänasel kujul, Reformi- ja Keskerakonnast ning Sotsiaaldemokraatidest. E200 on Eesti poliitmaastikul kummaline kasvaja – mitte midagi uut, ega originaalset neis ei ole, nad täpselt nagu sortsid või oravad. Tegemist on pigem mingi marketingi lahendusega, nagu "uus Coca-Cola", kus nomenklatuuri progressiusuline sisu on sama, aga pudel ja silt on natuke teistmoodi. Puhas status quo partei, aga see "mis meid on siia toonud" on viimane asi, mida Eestile on täna vaja.
Loomulikult on nimetatud vajaduse väljavaated üpris lootusetud, aga peab lootma, et kõik pole veel päris kadunud. Sest revolutsioon õgib oma lapsi, loomuõiguse jalge alla trampimine hävitab trampijad ja on päris palju paljulubavaid märke, et nii HUI Euroopa Liit kui meie nomenklatuur pole võimelised õppima ning suured muutused on tulemas.