Protestijad on tarale kinnitanud loosungi tsitaadiga George Orwelli teosest "Loomade farm". Foto: Bobby Yip, Reuters/Scanpix

Euroopa Sallivuse ja Leppimise Nõukogu töörühma poolt koostatud raamdokument sallivuse edendamisest Euroopas kirjeldab avameelselt orwellilikku reaalsust, mille teostumist selle dokumendi loojad ja edendajad soovivad, nendib Veiko Vihuri illiberaalset sallivusideoloogiat käsitlevas artiklis.

Eelmisel nädalal avaldas portaal Uued Uudised kokkuvõtte sallivuse edendamise Euroopa raameeskirjast – dokumendist, mille abil tahetakse Euroopa riikidele jõuliselt peale suruda sallivusideoloogiat. Selle sisu on pehmelt öeldes äärmiselt häiriv.

Tegemist ei ole verivärske dokumendiga, see valmis juba 2013. aastal Euroopa Sallivuse ja Leppimise Nõukogu (European Council on Tolerance and Reconciliation ehk ECTR) egiidi all. ECTR on valitsusväline komisjon, mis koosneb rohkem või vähem tuntud (eks)poliitikutest. Komisjoni juhib endine Briti peaminister Tony Blair ja sinna kuulub mitmeid endiseid riigipäid ja valitsusjuhte, nende seas endine Läti president Vaira Vīķe-Freiberga.

Kõnealuse sallivuse edendamise raameeskirja koostanud töögruppi kuulus teiste seas rahvusvahelise õiguse spetsialist Rein Müllerson Eestist ja see kujutab endast praegu veel ettepanekut. Selles kõneldakse avameelselt orwellilikust reaalsusest, mille teostumist Euroopas dokumendi loojad ja edendajad soovivad.

Illiberaalne sallivusideoloogia

Sallivus või tolerantsus on kahtlemata oluline väärtus, kuid sallivusideoloogia on midagi hoopis muud. Sallivusideoloogia nõuab ühiskonnalt nimelt sallivust eriilmeliste gruppide ja nende identiteedi või omaduste suhtes, kuid väljendab sallimatust sallimatuse suhtes. Sellest tulenevalt on teatud sallitavate rühmad tõstetud n-ö sallimise hierarhias esile ja teised lükatud tahapoole. Näiteks usulisel identiteedil põhinevad rühmad (kristlased, moslemid jt) on küll teoreetiliselt võrdselt teistega sallitud, aga kui nad peaksid oma usulistest vaadetest tulenevalt väljendama sallimatust teiste gruppide, näiteks seksuaalvähemuste ja nende eluviisi suhtes, tuleb religioossete eelarvamuste kandjate korrale kutsumiseks tarvitusele võtta asjakohased meetmed. Muide, mitte juhuslikult ei mainita dokumendi mittesallitavate nähtuste loendis teiste seas anti-feminismi (!) ja homofoobiat.

Sallivusideoloogia vastandub sõnades kõigele “illiberaalsele” – ja muutub seejuures ise illiberaalseks, sest “sallimatust ei saa sallida”. Just seetõttu annab seda edukalt rakendada vasakpoolsete poliitiliste taotluste teenistusse rõhumise kaotamisel ja õigluse kehtestamisel.

See seletab, miks ühiskonnalt nõutakse sallivust – heakskiitmise ja elluviimise tähenduses – n-ö rõhutud gruppide eestkõnelejate (LGBT-aktivistid, feministid jne) agenda suhtes, mitte aga teistsuguste vähemuste suhtes (nt erinevad usugrupid, teatud poliitiliste vaadete järgijad jt), kes esindavad väidetavalt suletust, eelarvamusi jne. Piltlikult öeldes: kui homoaktivistid nõuavad lasteaedades ja koolides oma seisukohtade tutvustamist, siis on see kooskõlas nn avatud ja liberaalse ühiskonna eesmärkidega, kui sedasama nõuaksid kristlased, siis käsitletaks seda katsena oma suletud usulist süsteemi teistele peale suruda.

Tegelikult kasutatakse sallivust ettekäändena oma maailmavaate pealesurumisel kogu ühiskonnale. Probleem ei ole ju selles, et statuudiga püütakse kaitsta erinevaid usulisi, etnilisi ja muid vähemusgruppe, vaid selles, et statuut loob eeldused ideoloogilise diktatuuri kehtestamiseks ja vabaduse lämmatamiseks. Selleks kasutatakse vahendina ühelt poolt karistusõigust, teisalt aga kasvatuslikke meetodeid ja propagandat.

Sallivus kriminaalkaristuse ähvardusel

Sallimatud kodanikud on kavas korrale kutsuda kriminaalkaristuste abil. Küllap ei tekita kelleski vastuväited, et vägivalla õhutamine ja kasutamine peaks olema karistatav – nagu see riikide kriminaalkoodeksites üldiselt ongi.

Kuid raameeskirja järgi peaks karistatav olema ka grupi vastu suunatud laim, totalitaarsete ideoloogiate, ksenofoobia või antisemitismi heakskiit, holokausti avalik eitamine või eitamise avalik heakskiit, samuti teiste rahvusvaheliselt genotsiidiks tunnistatud kuritegude heakskiit või eitamine.

Ma ei arva, et erinevate rahvaste traagilisi minevikusündmusi tuleks pisendada või nende kallal ilkuda, kuid teisalt kätkeb sõna- ja arvamusvabaduse idee ka õigust öelda asju, mis ei pruugi üldsusele meeldida. Kas peaks karistama inimest, kes ütleb, et tema arvates polnud Hitleri-Saksamaal või Nõukogude Liidus sugugi kõik asjad halvasti? Kui ajaloo tõlgendamist hakatakse reguleerima karistusseadustiku abil, mitte akadeemilisel diskussiooniväljal, siis on raske rääkida vabast ühiskonnast.

Kusjuures kõnealusest dokumendist lähtudes tuleks kriminaalmenetlus algatada ka nende inimeste vastu, kes ütlevad, et nad ei jaga “holokaustieitajate” nägemust, kuid leiavad, et ka nende suhtes peaks kehtima sõnavabaduse printsiip. Seda saaks käsitleda “holokausti eitamise avaliku heakskiiduna”. Pole raske mõista, et selliste printsiipide teostudes jõuame ühiskonnana väga kiiresti tõeliselt vaikivasse ajastusse, kus võib avalikult kartmatult rääkida ehk ainult seksiteemadel (mõistagi vaid siis, kui targu ei mainita rassi, sugu, orientatsiooni ja muid grupitunnuseid).

Massiivne ideoloogiline kasvatustöö

Karistustega ähvardamise kõrval nähakse ette laiahaardelist ideoloogilist kasvatustööd. Dokumendi koostajate arvates peavad valitsused tagama, et kooliprogrammidesse – nooremast astmest kuni vanema astmeni – viiakse sisse õppeained, mis aitaksid õpilastel aktsepteerida mitmekesisust ning edendaksid salliva õhkkonna loomist teistsuguste kultuuride ja omaduste suhtes.

Omal kohal on koolitused ja kursused, mis tõstavad teadlikkust sallivusest, ning need tuleb muuta kättesaadavaks erinevatele ühiskonnakihtidele, keskendudes ametialastele rühmadele.

Soovitav on valitsuse rahalisel toel avaldada sallivuse õhkkonda propageerivaid raamatuid ja artikleid, kirjutada näidendeid ning toota filme ja teleprogramme. Valitsus peab tagama, et avalik-õiguslik meedia (televisioon ja raadio) eraldab oma programmides ettenähtud mahus eetriaega salliva õhkkonna edendamiseks. Nii avalik-õiguslikku kui erameediat tuleb suunata ennetama sallimatuse levikut.

Raameeskirjas kirjapandu elluviimiseks peaksid valitsused looma sõltumatu institutsioonina tolerantsuse järelevalve komisjoni,  mis koosneb väljaspool avalikku sfääri tegutsevatest sõltumatutest isikutest ja millel on volitused tegeleda sallivuse edendamisega.

Üksikisikute õigusi alla suruv riiklik ideoloogia

Mõttekoja Gatestone Institute veebilehel kirjutab Samuel Westrop, et ECTR-i koostatud dokument ei edenda sõnavabadust, vaid pakub selle asemel orwellilikku käitumiskoodeksit, mida jõustab ja reguleerib valitsus ning milles grupiõigused domineerivad indiviidide õiguste üle.

See tähelepanek tabab märki, sest illiberaalne sallivusideoloogia ei ole vabale ühiskonnale loomuomane. Seda on võimalik ühiskondadele peale suruda ja ellu viia üksnes riiklike sunnivahendite ja ressursside abil. Me näeme seda nii Ameerika Ühendriikide kui mitmete Euroopa riikide näitel. Euroopa Liit kui riikideülene ebademokraatlik, keerulise struktuuriga moodustis, kus teatud lobigrupid saavad ilma demokraatliku mandaadita rahumeeli omi asju ajada, pakub selleks ilmselt hea võimaluse.

“Valitsuse poolt pealesurutud “sallivuse” tingimustes on äärmuslastel pidu, ausameelsed kriitikud sunnitakse vaikima, arvamusvabadus kriminaliseeritakse ja indiviidid kaotavad grupiõiguste arvelt õiguse olla indiviidid,” kirjutab Westrop, ja temaga on raske mitte nõustuda.

Sallivusideoloogia on osa ebainimlikust ja ohtlikust düstoopiast.