Riigiintellektuaalide "lehmamure" pole mure kunsti, kunstnike, Pärnu kunstielu ega Mark Soosaare pärast, vaid tegemist on järjekordse progressistide EKRE-marutõve palanguga. Mis lisaks osutab Eesti ja Lääne kunstiilma suurele murele – valdav osa kunstnikke on progressiusklikud ja nende teosed on suures osas Hea Uue Ilma propaganda, kirjutab Karol Kallas.
Tuleb tunnistada, et allakirjutanu on Pärnus puhkenud järjekordse Soosaare skandaali käsitlemisel mitmetises olukorras. Ühelt poolt ma olen elupõlise kultuuriinimesena kunsti kui sellise poolt, teiselt poolt on minu alandliku arvamuse kohaselt kaasaegne kultuuri- ja kunstimaailm omadega ummuksis ning Soosaar käitub liigagi tihti lihtsalt vastikult.
Kas lehm vajab kunstisadamat?
Nii nagu Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi ja lääneriikide konservatiivide tagumiseks sobib absoluutselt kõik, sattus Pärnu Linnavolikogu EKRE saadik Heldur Paulson oma kaasaegse kunsti suhtest arusaamatust väljendava sõnavõtuga ekremarutõves vaevlevate poliitiliste konkurentide, -ajakirjanike ja riigiintellektuaalide viha alla.
Lühidalt olukorda kirjeldades, siis Paulsonil ei tulnud Mark Soosaare ja kaasaegse kunsti kritiseerimine kõige paremini välja, kuid üldjoontes oli tal õigus.
Soosaar on kahtlemata mingit sorti kultuuriheeros ja muidu tähelepanuväärne isik. Kellel on mingil põhjusel, vähemalt Pärnu tasandil, tohutu poliitiline kapital. Keegi ei eitagi seda. Kuid igati välja teenitud staatus ei õigusta vastik olemist ja oma egoismiga kõigist ning kõigest üle sõitmist.
Soosaar arvab juba aastakümneid, et Eesti riik, Pärnu linn või kes iganes veel peaksid talle ehitama kunstimuuseumi. Tänaseks on see plaan jõudnud nõndanimetatud "Läänemere Kunstisadamani". "Sadam" ja kaasnevad rajatised läheksid maksma hinnanguliselt kümme miljonit eurot ning selle aastased tegevuskulud oleksid 300 000 euro ümber. Loomulikult tuleb mõelda "suurelt" ja loomulikult võiks Pärnus olla mõni rahvusvahelise kaaluga kunstikeskus, kuid … Pärnu on võrreldes mõne teise väikelinnaga kunstigaleriipinnaga päris hästi varustatud: ehitatakse uut Kunstide maja, Pärnul pole selle jaoks lihtsalt raha ja riik ei taha omale kaela järjekordset kolakat kultuurikinnisvara. Guggenheimi muuseumist Bilbaos sai küll koht, mis tegi räämas Hispaania tööstuslinnast kunstimeka, mis tõmab/tõmbas aastas ligi miljoneid inimesi, kuid kas Pärnul ja Kunstisadamal oleks sellist potentsiaali? Kogu austuse juures Mark Soosaare suure tahtmise ja entusiasmi vastu, pole see sugugi kindel.
Kunstisadama mõte pole ka väga kultuuriinimeste, eriti kohalike kultuuriinimeste sõbralik, sest see oleks linna ehk riigi kultuuriraha, millest seda ehitama ja ülal pidama hakataks. Mis tähendaks vähemalt kümne-kahekümne aasta jooksul nii tublisti väiksemaid kultuurkapitali kui linna-riigi toetuseid loovisikutele.
Elik eeldades, et Pärnu linnal ongi äkki 300 000 eurot vaba raha aastas, mida kultuuri investeerida, võiks esmalt vastata küsimusele, kas Pärnu peaks omale ehitama uue suure kunstikompleksi või toetama oma kunstnike ja kultuuriinimesi? Looma keskkonna, kus "kaunid kunstid" saaksid õilmitseda? Allakirjutanud leiab, et viimane, inimestesse investeerimise lahendus oleks märgatavalt olulisem.
Uute kunstirajatiste ehitamisest rääkides, siis Pärnus on nii linnal kui eraettevõtetel kaelas hunnikutes kinnisvara, mida oleks võimalik uue kunstimuuseumi tarbeks ümber kohendada. (Endine) Pärnu raekoda on üks selline, millele võiks kohe osutada, pluss muidugi juba ära otsustatud Kunstimaja ehitamine Pärnu kesklinna, kuhu tulevad uued Pärnu Linnagalerii näitusesaalid.
Ainukene enam-vähem üldkehtiv seletus, mis on kunst, kõlab: kunst on see, mida kunstimaailm ütleb kunst olevat
Kui suurelt mõtelda ja kui Pärnu tahab tõesti saada kustilinnaks, siis alustama peaks mitte Guggenheimi mastaabis ambitsioonidega, vaid oma kunstielu toetamisest. Et head kunstnikud tunneksid, et nad on Pärnus oodatud. Pärnus elab mitmeid häid kunstnike, kirjanikke ja hulk oma valdkonna parimaid muusikuid ning interpreete. Andrus Joonas, Taje ja Al Paldrok (Non Grata), Kivisildnik, Leonora ja Inderk Palu, Kai ja Andrus Kallastu, mõned päris popid levimuusikaansamblid – kui mainida vaid mõnda. Lisaks tegutseb Pärnus päris edukas laste kunstikool ja ohtralt kunstiringe, mida võiks nii elavjõu, infra kui materjalide ning tehnoloogiaga tublisti rohkem toetada.
Paulsoni naeruvääristamine osutab kunstimaailma probleemile – see on padupunane
Üks kunsti mõistmise "dogmasid" on, et kunsti tuleb vaadelda eelkõige ajastu kontekstis. Teine tähelepanek on, et kunstimaailm läks 20. saj alguses koos ülejäänud maailmaga lolliks. Kui poliitikas saadakse juba enam-vähem aru, et kommunism, igasugune sotsialism ja sotsiaaldemokraatia pole inimeste jaoks mitte kunagi mitte midagi head kaasa toonud, siis kunstimaailmas elab punane kurjus täiel rinnal edasi. Ravi (sotsialism, kommunism, sotsiaaldemokraatia vms ideoloogia), mida 19. sajandil ja 20. sajandi alguses toonaste hädade lahenduseks pakuti, osutus igat pidi hullemaks kui haigus ise.
Samuti on tänapäeval küsimusega "mis on kunst?" kuskil midagi päris katki läinud. Igaüks võib olla kunstnik-kirjanik-kultuuriinimene ja Aristotellik techne – tegemise oskus – kui pole päris ajaloo prügikasti visatud, siis vähemalt pole see täna enam määrav. Ainukene enam-vähem üldkehtiv seletus, mis on kunst, kõlab: kunst on see, mida kunstimaailm ütleb kunst olevat. Kunstimaailma omakorda moodustavad kunstnikud, kunstiajaloolased ja -teadlased, galeristid, muuseumitöötajad ja kunstiametnikud.
Ühelt poolt on see muidugi tore ja õige, et valdkonnas on sõnaõigus inimestel, kelle enda "nahk on turul". Teiselt poolt, kui see "maailm" ripub kuskil täiesti omaette eeterlikes kõrgustes või sügavikes, siis võib kõik väga ruttu minna väga korruptiivseks. Mis on paraku lääne ja Eesti kunstiilmas juhtunud: lääneriikides on tohutu võim vähestel galeristidel-kuraatoritel ja kunstiinstitutsioonidel, kus need töötavad. Kui väljapoole võib jääda mulje, et kunstimaailm on demokraatlik ja inimsõbralik, siis tegelikkuses valitseb seal üpris elajalik olelusvõitlus ja suhe, kunstnike hulga ja nende vahel, kes oma kunstist–kunstiga seotud tegevusest päriselt ära elavad, on ilmselt hullem kui poppmuusikas.
Vähetähtis pole ka fakt, et Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus kandis kunagi nime (George) Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (SKKEK).
Eesti kunstimaailma asjapulgad leppisid aastaid tagasi kokku, et kunsti tehakse Maarjamaal ainult Tallinna kesklinnas ning natukene Tartus (mis ei ole ainult allakirjutanu tähelepanek). Osutada võib esmajoones kunstnikele, keda Eesti kunstimaailm saadab Eestit esindama rahvusvahelisele areenile. See kunst on üpris ühesugune ja kunstnikud on vägagi ühesugused ning saatjad-otsustajad mahuvad väga kitsasse ideoloogilisse vormi. Ideoloogiliselt "õige" kunsti tegemine võib tunduda paljulubav, kuid tänaseks on sellest saanud ainult nõrkus. Viimane Eestist Veneetsia biennaalile saadetud näitus kujutas "eluringi häbemete ja sürrealistlike elukate kaudu"…
Ilmselt võib mainida, et Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse preilide, kes Veneetsia biennaalil osalejaid määravad, otsustega võiks vaielda. Vähetähtis pole ka fakt, et Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus kandis kunagi nime (George) Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (SKKEK), ehk kelle rahaga on Eesti taasiseseisvusaja kunstimaailm sisse söödetud. SKKEK oli 1990. aastatel kui mitte suurim, siis vähemalt üks suurimaid Eesti kunsti rahastajaid ja raha rõhk oli rangelt igasugusel "uuel" kunstil ning "meediumitel". Nii nagu viidatud "heategija" raha otsa on väga suures osas ehitatud tänane Eesti MTÜ tööstus, millel pole kodanikualgatuse ja vaba tahtega ammu enam midagi tegemist, on see märkimisväärselt mõjutanud Eesti ja endiste Raudse eesriide taguste riikide kunstielu.
Kunstimaailm nõretab punaideoloogiast
Lääne ja Eesti kunstiilmale on ühine, et kogu süsteem nõretab äärmuslikust padupunasest ideoloogiast. Kunstimaailma on anastanud progressiusulised marksistid, kommunistid, sotsialistid ja/või sotsiaaldemokraadid. Puud tuntakse tema viljadest. Kellel on natukenegi silmi, näeb, et millele progressistlik vasakideoloogia oma küüned ja sõrad taha ajab, see lõpeb ka hungveipingide moodi inimsöömise, kohutava ulgumise ning hammaste kiristamisega.
Konservatiive kunstiilmas praktiliselt ei ole ja kelle vaated natukene rahuvusluse või konservatiivsuse poole kalduvadki, hoiab need rangelt enda teada.
Lisaks tähendab "kunst on see, mida kunstimaailm ütleb selle olevat", et nimetatud "kunstimaailmast" on saanud suur kõlakoda. Selle kõlakoja kaja on ka suuresti see, mida punaste käes niigi paljukannatanud Eesti inimesed on pidanud peavooluajakirjandusest lugema Hr Paulsoni sõnavõtu kohta Pärnu Linnavolikogu istungil.
Loomulikult sünnib selles padupunases ideoloogilises kõlakojas ka vaieldamatuid meistriteoseid, kuid revolutsioon tuli ka Lev Trotskil ja Vladimir Iljitš Leninil niiöelda päris hästi välja… Selles, mis see lõpuks inimestele kaasa tõi, pole loomulikult enam midagi head ega ilusat.
Ajupesuharidus ei tee kedagi targemaks ega pane kunsti "mõistma"
"Paulson on harimatu tõbras, kes kunstist aru ei saa." Seda räägivad inimesed, kes enda arust on hirmsad demokraadid ja jube õiglased. Kunst on midagi, millest saavad aru ainult "õigesse" ideoloogiasse uskuvad ja "õigesti haritud" inimesed.
Esiteks võiks osutada muidugi sellele, et kas keegi oskab nimetada mõnda teist juhtumit (jättes siinkohal ametlike uuringute arutelud ja tutvustamised välja), kus mõni poliitik oleks päevapoliitikas midagi mõne teatmeteosega argumenterinud? Lugupeetud EKRE saadiku poolt oli tegemist igal juhul tänuväärse algatusega.
Teiseks on kunstiinimeste ja riigiintellektuaalide üles köetud äng täpselt sama asi, millega professionaalsed poliitikud seisavad silmitsi päevast-päeva. Eestis on tuhandeid, ilmselt kümneid tuhandeid, inimesi, kes teavad täpselt, kuidas tuleb korraldada riigi majandust, rahandust, metsaelu, maailma kliimat ja nii edasi ning on veendunud, et ministrid, ametnikud, riigikogulased ja teised igapäevaselt puutuvat tööd tegevad isikud seda ei tea. Nii nagu liigagi tihti kõnealustes küsimustes, kui võhik kunstiinimene võib avaldada arvamust kliimapoliitika osas, ei peaks sama kunstiinimene olema ka väga kuri kui mõni poliitik arvab midagi kujutava kunsti kohta. Kunsti- ja kultuuriinimeste kohta võib öelda, et paremal juhul ollakse lihtsalt naiivsed, halvemal juhul pahatahtlikud ignorandid.
Lugedes Eesti kunstimaailma esindajate arvamusi Paulsoni sõnavõtu kohta, siis suuresti jääb kõlama mõte, et Eesti inimene on kunstivallas harimatu.
Vaatame siis hariduse sisse. Siinkohal süvitsi minemata, näeb iga arusaaja inimene, et väga suurest osast lääne ülikoolidest, sealhulgas Eesti omadest ja eriti neis õpetatavatest valdkondadest, mis on koondunud sotsiaalteaduste nimetuse alla – kuhu kuuluvad ka kunstiajalugu ja kunstiteadus –, on saanud kohutavad ajupesuvabrikud. Vasakäärmuslased on ülikoolid üle võtnud ja paljudes neist tuleb isegi matemaatika või keemia üliõpilastel kohustuslikus korras üle elada vähemalt mõni "kriitilise rassiteooria" kursus.
Nüüd kui lähtuda tõdemusest, et kunstimaailma kandev ideoloogia on masendavalt punane ja kunstiharidusega käib kaasas ideoloogiline ajupesu, siis kas selliste teadmiste poole on vaja püüelda? Viidatud "kriitiline rassiteooria" õpetab näiteks inimesi "aru saama", et kõik valged inimesed on a-priori rassistid. Kuidas see läheb kokku teise progressiusu dogmaga, et inime on sündides tabula rasa ja inimese isiksus kujuneb välja ainult tänu kasvatusele ning keskkonnale, on muidugi eraldi teema. Samas, põrgus ei saagi keegi kellegiga läbi ja kõik vihkavad üksteist. Ära märkima peaks ka selle, et päris palju geeniteaduse avastusi osutavad sellelegi, et kultuur(itase) on kirjutatud geenidesse, kuid progressiusklik nomenklatuur sellisest teadusest rääkida ei luba.
Kunst on osa majandusest
Lõppeks võiks vaadelda kunsti rolli ühiskonnas. Kõlab banaalsena, aga ühiskonna vereringe on majandus. Humanitaaria – kujutav kunst, muusika, kirjandus, etluskunstid jne – on osa kaubavahetusest. Kui põhimõtteliselt kogu sektor, nagu seda kaasaegse kujutava kunsti valdkond kipub olema, elab püsivas turutõrke olukorras, siis ei ole selles süüdi "lollid inimesed", kes ei saa kunstist aru, vaid esimese hooga peab endale ausalt otsa vaatama kunstimaailm ise.
Lõpuks kunst peab olema majanduse osa ja enne 19.–20. sajandi raputusi on see seda ka alati olnud. Kunstimaailm peab osalema "ühiskondlike väärtuste taastootmisprotsessis" ja kellelgi ei tule pähe lubada näiteks piimapakendajatel öelda, et "piim on see, mille kohta me ütleme, et see on piim". Juuakse seda piima, mis inimestele maitseb ja piima hind kujuneb välja enam-vähem vabal turul. Kunst on kaup ja kuigi osav jutt või kunstniku seksapiil võivad teha ekskrementidest "teedrajava" kunstiteose, siis sellise teose kaubanduslik ja kultuuriline väärtus seisneb ainult selles, et osutab teatud masendavatele ühiskondlikele tendentsidele.
Kunstimaailm vihkab konservatiive ja normaalsust
Legendaarne Eesti kunstiajaloolane Jaak Kangilaski õpetas kunstiakadeemias, et põhimõtteliselt ainukene kaasaegse kunsti tabuteema on laste seksuaalne ärakasutamine. Kasvõi Eesti oma kunstiilma, suurest lääne omast rääkimata, vaadates on selge, et pedofiilia pole enam ammu mingi tabu.
Teine asi on niinimetatud "šokeerivad" kunstiteosed, mis trambivad kõige otsas, mis lääne kristlikule kultuurile on püha. "Suurde" kunstiajalukku on ennast kirjutanud näiteks USA kunstniku Andres Serrano skulptuur/installatsioon "Vettekastmine" ehk "Pissikristus" (Immersion; aka Piss Christ).
Progressistidest kunstnike üks levinumaid leitmotiive on püha õhtusöömaaeg, mida on väänatud nii ja naa, ning millega seotud skandaalike on Soosaare kunstimuuseumi kaudu otsapidi Eestissegi jõudnud. 1998. aastal eksponeeris Soosaar Rootsi padufemisnistist omasooihara (antud kontekstis on proua "seksuaalsusele" osutamine tähtis) fotograafi Elisabeth Ohlson Wallini fotonäitust "Ecce homo", mille kaheteistkümnel pildil oli lavastatud 12 tuntud piiblistseeni. Kogu näituse ja selle tuntuma töö, "Ecce homo", sisu on lühidalt lääne kultuuriruumi ja lääne inimeste mõttemaailma keevitatud kristlike stseenide uuesti lavastamine, milles Kristuse ja Apostlite asemel tegutsevad LKGB kogukonna liikmed ning Kristust kujutab AIDS-i haigestunud omasooihar mees. Tänaseni kirjutatakse üle Euroopa kunsti- ja sotsiaalteaduslikke uurimusi, milles viidatud teost kasutatakse "muutuvate seksuaaleelistuse" või muu säherduse näitlikustamiseks.
Teiseks Eesti kunstiilma "suure sekkumise" näiteks võib tuua ühe äärmusfeministliku kunstigrupeeringu ühe naiskunstniku Martin Helmet kujutava fotolavastuse "Minu m… on puhas". Kui palju selles pildis on nüüd "kunsti", on äärmiselt küsitav ja ainukene väärtus, mis sellel on, on avalik tähelepanu, mida just konservatiivid ise sellele pöörasid. Või see on just selline "kunstimaailm ütleb, mis on kunst" tüüpi kunstiteos, mis pisutki kunstiilma tundvaid inimesi ei tohiks mitte millegiga üllatada. Kunstiteos laadis, et "ilgelt äge, kui võtaks mõne pornopildi ja kleebiks naispeaosalise pea asemele tänase Eesti presidendi oma". Oleks ju võimas kunst?! Paraku on Wallini ja viidatud Eesti naiskunstniku "kunst" täpselt selline. Esimese puhul võib kahtlustada fotografeerimis- ja lavastusoskust, teise puhul suurt ei sedagi.
Kui konservatiivid tahavad midagi kunstiilma kohta õppida, siis sellistele "kunstiteostele" ei ole vaja pöörata mitte mingisugust tähelepanu. Konservatiivide või kirikutegelaste tähelepanu ütleb progressistlike kunstnikele ainult, et nad on teinud midagi õigesti ja see lisab nende teostele väärtust. See omakorda paneb palju suurema hulga kunstnikke sarnaseid asju tegema. Jumal, Kristus ja usk on alati suuremad kui mõne progressisti uriini uputatud krutsifiks ning kui keegi otsustab pühade sümbolite või konservatiivide kallal oma "geniaalsust" välja näidata, on see selle inimese, tema jumala ja südametunnistuse asi. Iga inimene vastutab oma tegude eest ise ja rumalusi ning rumalaid inimesi pole vaja kuulsaks teha.
Tüüpiliselt progressiusklikele võib tõdeda, et nii nagu ükski progressistlik aktivist ei ütle ühtegi halba sõna mõne islamisti, hullu LKGB-lase või märatseva ja rüüstava blõmmlase kohta, ei julge ükski tubli kunstnik täna teha Serrano stiilis "sotsiaalset kriitikat" islamiusu teemal. Uputagu keegi prohveti kujuke uriini sisse ja vaadake, mis saama hakkab? Ehk lisaks sellele, et kunstimaailm on suuremas osas ideoloogiliselt väga kallutatud, on see lisaks veel ebaõiglane ja masendavalt variserlik.
Soosaart ja tema tegemisi ümbritsev draama tõotab kukkuda taas koduvabariigi tähelepanu keskmesse, sest pühapäeva õhtul teatas Pärnu Esplanaadi 10 maja, kus täna asub Pärnu Uue Kunsti Muuseum, omanik, et UKM on välja tõstetud ja nende vara 660 000 eurose võla katteks üle võetud. Soosaar on omakorda täiesti kindel selles, et tema võla peaks ära maksma Pärnu Linn.