Rääkides homoseksuaalsusest ei ole viimaks küsimus marginaalse vähemuse seksuaalse praktika hukkamõistmises, vaid tugeva ja terve perekonna toetamises. Tõlkija Illimar Toometi kõne professor Tapio Puolimatka raamatuesitlusel toob mõned näited homopropagandas esinevatest vastuoludest ning meenutab Eesti kirikute sõnakust ja sõnatust teemal, mille üle ühiskond juba aastaid tuliselt vaidleb.

Mõned aastad tagasi, kui Tapio Puolimatka raamatut “Ühiskondlik eksperiment lastega” tõlkima asusin, tabasin end korduvalt küsimast, kas meil on taolist raamatut vaja. Homoseksuaalse “abielu” üle avalikku debatti ei peetud, homoseksuaalsete valikutega inimeste tsiviilpartnerlust võimaldava kooseluseaduse jõustumise/mittejõustumise üle alles hakati vaidlema. Toona oli raamat meie ajast ees. Praegu kahjuks enam mitte.

Küsides, mis saaks järgmiseks, kui ka Eestis peaks sooneutraalne abieluseadus jõustuma, peaksime vaatama, millele on pühendatud praegu ilmuvad professor Tapio Puolimatka artiklid ja raamatud – see on nn soovahetamine. Teema koputab meil juba uksele, ehkki võrreldes Soomes toimuvaga on tegemist alles pungadega. Õied ja viljad alles ootavad oma aega.

Räägime asjadest õigete sõnadega

Üks probleem, mis kaasneb revolutsioonilise liikumisega, on mõistete tähenduse teadlik muutmine. See toob endaga kognitiivse nihke. Mulle öeldakse nagu üht, aga ma saan aru, et asjad on teisiti.

Homoseksuaalne praktika, nagu ka heteroseksuaalsed abieluvälised seksuaalsuhted on Jumala tahte vastased, mistõttu on tegemist patuga.

– EELK peapiiskop Urmas Viilma 4.10.2017

Näiteks küsimus, kas inimese seksuaalkäitumise puhul on tegemist era- või avaliku asjaga. Olen veendunud, et see on ennekõike eraasi, millesse avalik võim ei peaks sekkuma. Kuid homoaktivistide väitel on tegemist samaaegselt era- ja avaliku asjaga. Väitega, et riik ei peaks tungima inimese magamistuppa – s.t mitte ette kirjutama, kes keda armastab või kellega magab – põhjendatakse nõudmist, et riik on lausa kohustatud tulema nende magamistuppa ning andma oma õnnistuse sellele, mida sealt leitakse. Sama vastuoluline on käimasolev sotsiaalministeeriumi kampaania, millel tuntud homoaktivist poseerib plakatiga “Teiste elu ei muutu sellest, milline mina olen” – olles eelnevalt aastaid avalikult töötanud selle nimel, et muuta teiste inimeste elu just selle pärast, milline ta on.

Vasakaktivistid, on need siis poliitikud, ametnikud või ajakirjanikud räägivad järjekindlalt homoseksuaalsete inimeste “õiguste” kaitsest. See on küll tülikas, aga siiski tuleks alati endale see vähemalt mõttes, mõnikord aga häälega välja öeldes kooskõlastada tegelikkusega: tegemist on soovide või tahtmiste, nõudmiste või ähvardustega, aga mitte “õigustega”. Inimeste soovid või tahtmised võivad saada seadusega kaitstud õigusteks, kui sellega kaitstakse olulist avalikku hüve. Nagu Tapio Puolimatka raamat kujukalt kirjeldab, teostuvad need nn homoõigused pahatihti haavatavate inimeste tegelike õiguste ja isegi inimväärikuse arvel. On need siis naised, kes oma vaesuse või sotsiaalse positsiooni pärast sunnitakse sõna otseses mõttes sünnitusmasinateks sünnitama lapsi rikastele homopaaridele. Samas süüdistatakse just konservatiive, kes aheldavat naise pliidi külge ja tegevat ta sünnitusmasinaks. Või lapsed, kellelt võetakse õigus olla lähedal kõige olulisematele inimestele, kelle abil saada vastus küsimusele: kes ma olen?

Soome kiriku vaikimine

Professor Puolimatka raamat nimetab üsna põgusalt Soome olusid. Leiame näiteks viite (lk 95) praeguse peaministri Sanna Marini meenutusele, kes kasvas üles oma ema ja tema lesbilise partneri kodus. Aga põgusalt viidatakse ka Soome luterlikule kirikule. Sellesse kuulub peaaegu 70 % soomlastest, sellepärast võib öelda, et tegemist on väga olulise institutsiooniga. Nimelt kinnitas Soome luterliku kiriku peapiiskop Kari Mäkinen enne sooneutraalse abieluseaduse vastuvõtmist, et see ei ole lastele kahjulik (lk 21j).

Loomulikult ei kerki homoseksuaalsuse teema kiriku huviorbiiti alles siis, kui soovitakse muuta abielu. Tõsiasi on see, et homopartnerlust võimaldav seadus jõustus Soomes aastal 2002. Järgneva 17 aasta jooksul ei ole kirik teinud ühtegi avaldust, milles homoseksuaalsed suhted oleksid üheselt hukka mõistetud. On avaldatud üsna mitmeid seisukohti, milles räägitakse perekonnast traditsioonilises mõttes ning rõhutatakse, et kiriku õpetus ei ole muutunud. Kuid järjekindlalt on jäetud nimetamata milline on kiriku õpetus avalikus arutelus üha enam esile kerkivas homoseksuaalsuse küsimuses. Kui need, kes peaksid rääkima, on vait, hakkavad rääkima need, kes peaksid olema vait. Möödunud aastal oli Soome luterlik kirik esmakordselt ka Helsingis toimuva homoparaadi ametlik partner. Väidetavalt oli see kirikuvalitsuse töötajate “erainitsiatiiv”, mitte kiriku ametlik seisukohavõtt. Jääb vaid märkida, et Soome luterlik kirik on Eesti luterliku kiriku vaieldamatult olulisim välispartner.

Eesti kirikute sõnum

Milline on Eesti kirikute hoiak? Esiteks võib öelda tunnustavalt, et kristlikke kirikuid ühendav Eesti Kirikute Nõukogu on esitas 2008. a seisukoha homoseksuaalsuse küsimuses. Tegemist ei ole lühikese ja üldsõnalise deklaratsiooniga, vaid see esitab teoloogilise põhjenduse, miks kirikud peavad homoseksuaalset käitumist patuks, mis lõhub nii inimese ja Looja kui inimeste omavahelist sidet. Teisalt oli see aeg, kus homoseksuaalsuse teema ei olnud avaliku tähelepanu keskmes.

Lisaks sellele on luterlik kirik kui ajalooliselt suurim konfessioon 1998. a missioonidokumendis nimetanud perekonda mehe ja naise monogaamseks ühenduseks ning seitse aastat hiljem, 2005. a sarnases dokumendis öelnud, et “[A]bielu ja perekonna mõistet ei tohi laiendada muudele inimeste kooselu, vastastikuse abistamise, toetamise ja kooperatsiooni vormidele. Kõik sellised ühendused võivad tegutseda lepingulisel alusel või mingit laadi ühingu või seltsina. Neile ei saa laiendada üksnes perekonnaga seotud õigusi ja kohustusi.”

Aastal 2009 nimetasid Balti riikide luterlike kirikute piiskopid oma ühisavalduses muuhulgas, et homoseksuaalse sättumuse praktiseerimine on ühtesobimatu Kristuse järgimisega. Samal aastal tegi Eesti luterliku kiriku kõrgeim juhtorgan kirikukogu avalduse, milles kinnitas oma taunivat hoiakut homoseksuaalse käitumise kohta ning osutas, et taoliste paaride “õnnistamine või koguni laulatamine” ei ole kooskõlas Pühakirja ja kristliku usuga.

Ametlikke avaldusi homoseksuaalsuse küsimuses kirikujuhid mulle teadaolevalt seejärel teinud ei ole. 2017. aasta oktoobris kaitses EELK pastor Annika Laats ERR-i saates “Suud puhtaks homoseksuaalide õigust “olla tunnustatud”, pidades silmas homopartnerlust tunnustavat kooseluseadust. Peapiiskop Urmas Viilma tegi samal õhtul Facebook’is postituse, märkides mh “Kiriku seisukoht on endiselt, et homoseksuaalne praktika, nagu ka heteroseksuaalsed abieluvälised seksuaalsuhted on Jumala tahte vastased, mistõttu on tegemist patuga. Ka on kirik endiselt piibellikul seisukohal, et abielu on ainult mehe ja naise vaheline liit, mis on Jumala seatud. Seetõttu ei ole inimesel, olgu või riigikogus enamuse häältega läbi surudes, õigust seda muuta.”

Kuu aega hiljem esitasid 70 EELK vaimulikku dokumendi “12 teesi abielust”, milles homoseksuaalsuse küsimust otseselt ei nimetata, allakirjutanute seas on ka piiskop Joel Luhamets. Veel kuu aega hiljem kutsus peapiiskop Viilma oma avalikus kõnes toetama abielu määratlemist Eesti põhiseaduses kui mehe ja naise liitu ning aprillis 2018 tegi asjakohase üleskutse ka kiriku kõrgeim juhtorgan kirikukogu.

Kahjuks ei ole keegi kiriku juhtidest viimastel aastatel astunud avalikult üles avaldusega, mis tutvustaks ja põhjendaks kiriku seisukohta. Nagu ütlesin Soome näitel: kui need, kes peaksid rääkima, on vait, hakkavad rääkima need, kes peaksid olema vait. Võibolla kammitseb kirikuid kartus, et eitava seisukoha väljendamise puhul heidetakse kirikule ette, et see tahab ühiskonnale oma reegleid ette kirjutada, manitseda ja tõreleda?

Hiljutisel EELK vaimulike konverentsil kõneles Berliini ülikooli professor Wilhelm Gräb teemal, kuidas viia kiriku sõnumit tänapäeva inimeseni. Tunnistan, et kui kõneleja väitis, et “tänapäeva inimene ei taha midagi kuulda oma patust ja süüst”, tekkis mul taas kognitiivne dissonants. Mulle meenus kliimaneitsi Greta Thunberg, kes viimasel aastal muud ei ole teinudki, kui rääkinud maailmale patust ja süüst. Ta on saanud tohutult avalikku tähelepanu ning kohtunud suurriikide juhtidega. Thunbergi kõned puudutavad kuulajaid, pannes neid mõtlema, kas ka nemad saaksid midagi loodushoiuks ära teha. Kas samamoodi ei peaks kirik homoseksuaalsest käitumisest rääkides julgelt tuletama meelde pattu ja süüd? Inimestel on olemas südametunnistus. Nagu Tapio Puolimatka raamat osutab, puudutab küsimus homoseksuaalsusest ka kõiki neid, kes mõtlevad laste heaolule ja tulevikule.

Oma hiljutises sõnavõtus EELK vaimulike konverentsil kutsus peapiiskop Viilma minema kiriku müüride vahelt välja. Nagu näeme, ühiskonnal on probleem ning meil on pakkuda lahendus. Viimaks ei ole küsimus mitte pelgalt ühe marginaalse rühma seksuaalsele praktikale hinnangu andmises, vaid tugeva ja terve perekonna toetamises ja ülesehitamises, meeste ja naiste, laste ja vanemate, erinevate põlvkondade sideme taastamises.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!