Kivisildniku luulukontroll analüüsib nädala meedialuule ja muid haiglaslikke ühiskondlikke nähtusi kliinilise täpsusega. Seekord tuvastatakse mh Siim Kallase ja Erkki Koorti kirjutistes fundamentaalseid luuluilminguid, soovitatakse perearsti ja tabletti ning külmadesse linadesse mähkimist.
Luulukontroll on eriti tagurlik meediakriitika žanr, mille viljeleja ei suuda enam vaikides välja kannatada peavoolumeedia kinnisideid, sundmõtteid ja haiglaseid luuluprojekte. Meediaeetika kohustab ajakirjanikke ja muid avalikus ruumis sõna võtvaid isikuid püüdlema tõe poole. Luulud ei ole tõde.
Luul on Wikipeedia definitsiooni järgi „haiguslik (väär), veendumuslik ja kriitikale allumatu mõtlemishäire." Meditsiinilise luulu omadused on järgmised:
- Haiguslik (väär) – ilmselgelt tõele mittevastav. Näiteks haige räägib, et tema eksistentsi ohustab verejanuline kliimasoojendajate jõuk.
- Veendumuslik – haige mitte ei avalda arvamust, vaid esitab oma mõtteid kui tõeseid fakte. Haige on veendunud, et kurjategijad kliimat soojendavad.
- Kriitikale allumatu – ratsionaalsed seletused ei kummuta haige veendumust.
Luulukriitika ei ole meditsiiniline instants, siin ei ravita kedagi, tasuta diagnoosi ei anta, kuid vajadusel antakse soovitus pöörduda perearsti või apteekri poole.
Ma ei saa öelda, et see solvavalt primitiivne lugu oleks täielikult nurjunud, nn manifest lõpeb kahe igati arusaadava ja inimlikult mõistetava lihtlausega, osundan: "Kell on kaks. Nüüd lähen magama." Ammu oleks tulnud magama minna, ütlen ma selle peale. Ei ole vaja unise ja oimetuna kirjutada, sellest ei tule midagi.
Kõrgvormis tippkirjanikuna ei hakka ma siinkohal kõiki oma loomesaladusi avaldama, kuid üks olgu selge, unine autor on ka keskpärase loo surm, kindel surm. Mitte kedagi ei huvita lame ja kistud heietus à la: "Tema seljataga on üksmeelne, motiveeritud, soe, heatujuline, nooruslik erakond." või "Kaja jaoks on väga oluline, et temast ei räägitaks kui Siim Kallase tütrest." ehk "On teema, milles ta on väga tundlik. Sooline ebavõrdsus."
Kõrini villand tühisõnalisest jahumisest. Juba sellise mula pärast ei tohi ühtegi oravat mitte kuskile valida, sellel peab tulema lõpp. No ei ole üksmeelne, soe ega heatujuline erakond – milles see soojus väljendub? Totaalse sõja õhutamises või? Aidsi levitamise poliitikas? Või rahapesus?
Kas head meelt tunnete selle üle, et rahvas on langenud viletsusse, eluiga langeb, sündimus väheneb ja suremus tõuseb? Kui jah, siis te ei ole soe erakond. Kui ei tunne aga oma töö viljadest rõõmu, miks te siis selle jama kokku keerasite? Soe erakond, see on ikka tase.
Tagatipuks sooline ebavõrdsus, olgu siis nii, aga kuhu jäid kiiksuga abielufantaasiad, transnaudingud, multikultuuri viljastav mõju, vene vähemuse kirjeldamatud kannatused ja rohejura, ma ju räägin, et ei ole tarvis poolunisena lehelugusid kokku songerdada, liberaaldemokraatia põhipunktid lähevad meelest ära. Nii ei tehta punast propagandat, ei ole enam Brežnevi aeg.
Ja kui tütrele ei meeldi, et temast räägitakse kui tütrest, siis ei tohi ka toetav isa tütreksest rääkida kui tütrest, see on ebaviisakas. Öeldagu sugulane nr 6. Ei ole empaatiline. Ühesõnaga, nn manifest on tühi lora otsast lõpuni, vastuoluline, silmakirjalik, kubiseb valedest ning õõnsatest loosungitest ja ei anna isegi tavalise sotsirakatsi vingumise mõõtu välja.
Mõistlik on enne võõrsõnade kasutamist endale nende mõte selgeks teha, manifest on eesmärkide ja kavatsuste avalik selgitus, millel on enamasti poliitiline sisu. Kui inimesel on eesmärk minna magama, siis see ei ole poliitiline sisu. Järjekordne vale, vale terminoloogia. On ju muid ja sobivamaid võõrsõnu, näiteks somnambuul, kakofoonia, küprok.
Igal juhul on tegemist fundamentaalsete luuluilmingutega ja perearsti juurde on enam kui kiire.
B. SÕJAPÄEVIK (326. päev) | Sõda on ilmselt uues faasis: Soledar tähistab verise kurnamissõja algust
Pärast poliitilise küproki mälumist on alati tervislik manustada mõõdukas koguses ilukirjandusliku kvaliteediga teksti. Hvostovi stiil on täiesti inimsõbralik, toon näite: "Hästi lühidalt ja lihtsalt sõnastades kõlab kurnamissõja küsimus nii: kellel saavad ressursid enne otsa, kas venelastel sõdurid või ukrainlastel laskemoon? Analüütikud oletavad hästi ettevaatlikult, et kurnamissõjas on nõrgemaks pooleks ukrainlased. Nad ise ei tooda laskemoona, nad peavad seda saama läänelt."
Mõne lausega on edasi antud asja iva, iga elukutseline strateeg saab aru, et nii ongi. Kui sul pole enam moona, on sõda läbi. Meile on selle madina algusest peale räägitud, et venelastel on otsas nii sõdurid, kindralid, ohvitserid, kui mürsud, raketid, söök, tankid, kütus ja kalossid. Sõda aga ei ole läbi. Valetati natuke ja siis veel natuke ja siis üle igasuguse mõõdu ja mõistuse.
Kas kirjanik räägib meile omal kõhkleval moel tõtt või on tegu järjekordse luuluga? Me ei tea seda, aga kuna Hvostovi seisukoht erineb kehtivast luulusüsteemist, siis on tõenäoline, et tal on õigus. Ja tahad või ei taha, ukrainlastel läheb haprasti ja Kirjanike Liidu ametnike asemel tuleb toetada riigil ja ka riigi jõustruktuuridel väheseid mõtlemisvõimelisi kirjanikke.
Kardetavasti peab enamus lugejaid nii mind ja Hvostovi nõdraarulisteks ja luulude all kannatavateks, aga eks aeg annab arutust. Sõja käik näitab, kellel on õigus, kas Hvostovil või süvariigi hääletorudel. Mina jälgin nüüd ja edaspidi pigem eelmainitud kirjaniku kolumne, kui optimistlikku ja öökima ajavat kroonu plära. Me vajame tõde ja vahel harva kirjanikud seda meile ka pakuvad. Seda on ennegi juhtunud.
Nii et kui näete linnapeal Andreid apteegi poole jalutavat, võtke tal hoolivalt varrukast kinni ja suunake ta sujuvalt lähimasse õllepaleesse. Hoidke teda seal võimalikult kaua kinni.
C. Eestist lahkub rohkem Ukraina põgenikke kui siia saabub
Sellel lool on kena ja uinutav pealkiri, kuid jutu sisust ei leia me pealkirjas toodud väitele mitte ühtegi kinnitust. Mingeid väljarändamise numbreid ei ole. Fakte ei ole. Sisserände numbrid on, väljarände numbreid aga mitte ühtegi. Seega on tegu puhtakujulise luuluga.
Muidugi on sellisel luulul omad põhjused, süstla- ja rahapesuhuntal on vaja enne valimisi immigratsiooni kriitiliselt suhtuvate poliitikute tühistamiseks luua alatu ja valeliku mula foon, mida lihtsameelsed peaksid uskuma. Sisuliselt on tegu katsega mõjutada valetades demokraatlikku valimisprotsessi.
Mina saan nii ajakirjanduseetikast aru, et tõde on lubatud, vale aga ei ole lubatud. Aga et see lugu on lubatud, siis on tegu kas pahatahtliku jälkuse või iseäralise ajunõrkusega. Tulemus on muidugi mõlemal juhul sama.
Pärast iga sellist haisvat arulagedust tekib tahtmine karjuda – ärge lugege kommunistide ajalehti. Ma ei kujuta ette, et siin mingi ravi võiks aidata, lugeja peab ise ennast mustusest eemale hoidma. Muid variante ei ole.
Invakategooria. ERKKI KOORT ⟩ Kas eesti kultuur ja kirjandus ikka vajavad kaitset?
Ma ei soovita lugeda, see lugu on täiesti kasutu. Mõte on õige, võiks tõesti toetada. Mingit pinget ega dramatisti selles jutus ei ole, see ei tundu olevat kirjaniku kirjutatud. On asjalikud argumendid, kroonu korras esitatud, nii nagu see käib: "Jah, kirjanikud on iseenesest väga väike grupp ühiskonnast, kuid, lugupeetud poliitikud, ärge alahinnake selle grupi mõju. Kirjanikud on alati olnud märksa kaalukam hääl, kui osatakse arvata."
Kui kaalukad need pihelgad, pilved, vaherid ja mudlumid siis ikka on? Ärge ajage naerma. Teades tausta, võin selgitada, Kirjanike Liidul on raskusi oma töötajatele palkade maksmisega ja kirjanikel on palutud avalikkusele pinda käia. Ma lubasin ka aidata, otsida kaugel maal sobiliku kiriku ja seal meie kõigi eest palvetada.
Mõeldud-tehtud. Igati sobilik tundub olevat varemetes mälestuskirik Berliini loomaaia lähistel, mille juures toimus 2016. aasta jõuluturu tapatalg (12 surnut, 56 haavatut), vot selle tapatalgu ohvrite nimesid kandval trepil ma nüüd igapäevaselt palvetangi, et Kirjanike Liidul oleks edaspidi mõistust, tahet ja jõudu eristada kirjandust saastast ja väikesed vastikuid kirjanikke suurtest kirjanikest.
Suvalisi krantse ja põhulõugadest ametnikke ei ole mingit põhjust toetada – neil pole kultuuriga kõige vähematki tegemist. Kultuuriametnike ja ametkondade ja totrate projektide raha tuleb kirjanikele ja asi nudi. Probleem lahendatud ja igavad lood lehtedest kadunud. Aga papp kirjanikele, mitte tolgustele, neil on oma osa juba käes.
Kirjanikel on kogu aeg olnud raske, nüüd on raske ka ametnikel. See ongi demokraatia, võrdne kohtlemine, nii on aus, ma mõistan lugupeetavate meeleheidet. Paha on olla. Aga ehk peabki paha olema, ehk tekib nüüd empaatia ja olukorra analüüs, siiani pole nagu märgata olnud.
Kas tõesti mõni hull arvab, et ametnikud on toonud kirjanikele leiva lauale? Küsige kirjanikelt, küsige Sven Sildnikult, miks ta läks riigikokku. Ametnikud tahtsid surnuks näljutada.
Ametnikud on kasutu ballast, parasiidid, nuhtlus ja pealegi kommunistid. Jube, millist kampa on siiani nuumatud.
Kultuuri ametnike palga pärast silmavee valamine on pesuehtne luul. Siin on vaja süsti ja tabletti, miks mitte ka külmadesse linadesse mähkida.