Molekulaarbioloog Klaus Steger kirjutab Epoch Timesis RNA vaktsiinitehnoloogia arengutest "ennast taastootvate vaktsiinide" suunas ja põhjendab, miks sellised arendustööd esitavad kurja põhjustava väljakutse nii loodusele kui meditsiinieetikale.
Uue põlvkonna RNA-põhised geeniteraapia süstid sisaldavad ennast võimendavat RNA-d (self-amplifying RNA; saRNA). Kui kellelegi kõlab kirjeldus "ennast võimendav RNA" hirmutavana, siis seda see peakski tegema. Sellega võiks kaasas käia pildid ulmefilmide teadusuuringutest, mille käigus on midagi läinud väga valesti.
Nii, nagu sai arutletud ühes varasemas artiklis, siis "mRNA vaktsiinid" ei sisalda sõnumitooja RNA-d (messenger RNA), vaid modifitseeritud RNA-d (modRNA). modRNA ainete puhul, kuigi neid kutsutakse "vaktsiinideks", on siiski tegemist geeniteraapia toodetega (gene therapy products; GTP). modRNA võtab üle inimese rakkude tarkvara. Inimkehal pole mingit võimalust peale süstimist mõjutada modRNA (või saRNA) käitumist.
Mis eristab saRNA-d modRNA-st?
Määratlus "(ise) ennast võimendav" peaks olema ennast selgitav: saRNA jääb inimese kehas ennast tiražeerima, mis ei ole mitte kuidagi loomulik. Loomulik mRNA (ilma eranditeta) kirjutatakse alati DNA poolt ümber (mida nimetatakse "molekulaarbioloogia põhipostulaadiks").
Võrreldes modRNA-ga toob pisem kogus saRNA-d kaasa suurema antigeeni koguse tootmise. Üks saRNA aine süst on piisav vajalikus koguses viiruse vastaste antikehade tootmiseks.
Nii saRNA kui modRNA kujutavad endast viirusliku valgu projekti, mille järele, peale inimese rakkudesse sisenemist, hakkab seda rakkude masinavärk (ehk ribosoomid) tootma.
Geneetiliselt modifitseeritud/teisendatud modRNA järjestus loodi teadlaste poolt asendades loomulikud uridiinid võimalikult suure koguse viiruse antigeeni tekitamiseks sünteetiliste metüül-pseudouridiinidega. Selline teisendamine on nii Pfizer-BioNTechi kui Moderna Covid-19 süstide toimepõhimõte.
Erinevalt modRNA-st ei sisalda saRNA metüül-pseudouridiine, vaid uridiine. Miks? Kuna saRNA taastoodab/tiražeerib ennast ise ja rakkudel pole kuskilt võtta metüül-pseudouridiine, peab saRNA toetuma rakkude loomulikele uridiinidele. Inimese rakkude masinavärk, kasutades rakkude endi ressursse, hakkab tootma võõraid valke, mis toob lõpuks kaasa rakkude välja kurnamise.
Sellise süsteemiga kaasnevad märkimisväärsed probleemid: mRNA on olemuselt väga ebastabiilne, millest tingitult on selle eluiga lühike. Liiga lühike, et inimese immuunsüsteem suudaks toota vajaliku koguse antikehasid. Lahendus sellele probleemile on modRNA ja saRNA teine erinevus.
Erinevalt modRNA-st sisaldab saRNA replikaasi/kahendumise lisajärjestust, kuna (ribonukleaaside; lühendatult Rnaas poolt) hävitatud saRNA tuleb asendada uue saRNA-ga.
Kuna loomulik mRNA ennast kunagi ei tiražeeri, siis on saRNA näol tegemist kindlasti geneetiliselt muundatud RNA-ga (modRNA).
Lihtsamalt kirjeldades on saRNA teist tüüpi modRNA.
Milleks oli vaja modRNA muutmist saRNA-ks?
saRNA on poliitiline lahendus: sama koguse (või isegi rohkem) antigeeni saab inimesse sisestada ühe süstiga! Avalikkusele siiski räägitakse nende süstide juurde, et viiruse järjepideva muutumise tõttu on igal aastal vaja juurde süstida uued kohandatud võimendusdoosid.
Tänaseks on toime pandud suurel hulgal eel-kliinilisi ja kliinilisi saRNA tehnoloogia rakendamise uuringuid. Käesoleval aastal teadusajakirjas "Pathogens" (Haigusidud) ilmunud ülevaade nimetab saRNA vaktsiine "paremate omadustega mRNA vaktsiinideks". Erialaajakiri "Vaccines" (Vaktsiinid) tegi kokkuvõtte viis aastat kestnud saRNA uuringu tulemustest. Kui nõutud kliinilised uuringud läbi saavad, on osutatud uutele vaktsiinidele võimalik taotleda kasutusluba. Võib eeldada, et kasutusloa saamise protsess võib minna sama kiiresti kui see toimus eelmiste Covid-19 modRNA süstiainete puhul. Ametkondlik uue süstiaine kasutamisvalmiduse tuvastamine võib minna kiiremini, kuna esitada võib väite, et tehnoloogia (lipiidide nanoosakestesse pakitud modRNA) on juba heaks kiidetud ja erinev on ainult modRNA järjestus. Sellest võib järeldada, et saRNA aineid võidakse hakata mitte midagi kahtlustavatesse inimestesse süstima suvalisel hetkel.
Kui BioNTech sooritas katseid saRNA-ga (BNT162c2), kuid lõpuks keskendus modRNA-le (BNT162b2), siis Arcturus Therapeutics teatas 2022. aastal esimesena, et selle Covid-19 saRNA süstiaine kandidaat ARCT-154, mis on hetkel tehnoloogiliselt kõige kaugemale jõudnud katsetusjärgus saRNA vaktsiin, vastab 3. järgu uuringutes esmastele tõhususe tulemusnäitajatele.
Arcturus Therapeutics uuringutes manustati patsientidele kaks doosi, milles kummaski oli viis mikrogrammi saRNA-d. Seda on hulga vähem kui modRNA sisaldus Pfizer-BioNTechi (30 mikrogrammi süsti kohta) ja Moderna (100 mikrogrammi doosi kohta) ainetes.
saRNA süstid ei lahenda modRNA süstidega kaasnevaid probleeme
Nii nagu tuvastati modRNA puhul, on ogavalk inimese organismile mürgine. On teada, et modRNA süst toob kaasa suurema hulga ogavalgu tootmise, mida organism saab loomuliku nakatumise ajal kasutada. Me teame sedagi, et korduvate võimendusdooside manustamine toob kaasa immuuntolerantsuse.
Võrreldes modRNA-ga põhjustab pisike kogus saRNA-d suurema hulga antigeenide tootmise.
Viiruse antigeeni "doos", mis käib kaasas tänaste ja tulevaste RNA-põhiste vaktsiinidega, mõju inimeste puhul on erinev, mis sõltub soovitud antigeeni tootvate rakkude tüübist, inimese geneetilisest eeldustest, tema haigusloost ja mitmest muust tegurist. Ainuüksi selle tõttu tuleks RNA süstide manustamine tervetele inimestele ära keelata.
Järgmine kahtlane samm: sirgjoonelisest sõõrja saRNA-ni
Kuna RNA omadusi sandistavad ensüümid (Rnaasid) teadaolevalt toimivad sirgjoonelise (lineaarse) RNA mõlemast otsast, siis üritasid teadlased takistada osutatud ensüümidel täita oma loomulikku kohust, milleks on tarbetuks muutunud mRNA hävitamine ja lõid selleks sõõrja (tsirkulaarse) RNA. Tulemuseks oli suurem püsivus ja ülekandumise tõhusus, mis omakorda tagas soovitud antigeeni suurema tootluse.
Kuid kas ikka on tegemist suure sammuga edasi? Arvesse tuleb võtta, mida tähendab pikka aega kestev antigeeni kohalolu. Kõrgem antigeenide tase, mida põhjustab üks saRNA süst, kas siis sirgjooneline või sõõrjas, võib põhjustada kõrvaltoimeid, mis on võrreldavad korduvate modRNA (võimendus)dooside süstimise tagajärgedega.
Antigeeni pikaajaline kohalolek põhjustab teadaolevalt immuuntolerantsust.
Peale süstimist hakkab inimese keha tootma antikehasid, milleks suuremas osas on immunoglobuliin G (IgG), sealhulgas ka IgG1-te ja IgG4-ja.
Süstitud inimestel lülitub alates kolmandast [modRNA] Covid-19 süstist (esimesest võimendusdoosist) antikehade klass ümber. Põletikku tekitavad IgG1 antikehad (mis võitlevad ogavalguga) lülituvad ümber põletikku mittetekitavateks IgG4 antikehadeks (mis ogavalgule vastu ei hakka). IgG4 antikehade suurem hulk kurnab pikemas perspektiivis immuunsüsteemi välja, mis toob kaasa immuuntolerantsuse. Selline asjade käik võib omakorda selgitada nõndanimetatud Covid-19 "läbimurde" nakkuseid, vähenenud immuunvastuse võimekust teistele bakteriaalsetele- ja viirusnakkustele ja peiteolekus (latentsete) viirusnakkuste taaskäivitumist. Samuti võib selline olukord põhjustada autoimmuunhaiguseid ja kontrollimatut vähikasvu.
On tähelepanuväärne, et IgG4 pikaajalisi vastuseid seostatakse märkimisväärselt RNA-põhiste süstidega, samas kui inimestel, kes on elanud enne süstimist Covid-19 nakkuse üle, IgG4 taseme tõusu täheldatud ei ole.
Sellised vaatlustulemused tekitavad otseselt usaldamatust Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poliitikate suhtes, mis – eeldades, et inimestel puudub uudiste viiruste vastu immuunsus (mis eirab täielikult ristimmuunsuse olemasolu) – nõuab inimeste süstimist enne kui need viirusega kokku puutuvad.
RNA-põhised süstid on geeniteraapia tooted
Arusaamatul põhjusel nimetatakse nakkushaiguste vastu tehtavaid RNA-põhiseid süste "vaktsiinideks", mis tagab neile lõdvema kasutamise reeglistiku kui on kehtestatud geeniteraapia toodetele (gene therapy products; GTPs). Taas, seda on tehtud ilma avalikkuse ees nõuetekohaseid teaduslikke põhjendusi esitamata.
RNA-põhiste vaktsiinide regulatiivsed probleemid on kenasti lahti seletatud ülevaatlikes Guerriaud & Kohli ja Helene Banouni teadusartiklites.
2014. aastal avaldas BioNTechi tegevjuht Uğur Şahin, koostöös Katalin Karikó ja Özlem Türeciga, teadusajakirjas Nature artikli uue ravimiklassi – mRNA põhiste ravimite – arendustegevusest. Artiklis kirjutatakse: "Võib oodata, et mRNA ravimid määratletakse bioloogilise geeniteraapia või somaatilise rakuteraapiana".
2021. aastal teadusajakirjas Genes & Immunity avaldatud kirjas kirjeldatakse Moderna ja Pfizer-BioNTechi loodud RNA-põhiseid vaktsiine "läbimurdena geeniteraapia valdkonnas" ja "suurepärase võimalusena FDA-le ja EMA-le (vastavalt USA ja Euroopa Liidu kõrgemad ravimiametid) vaadata üle oma ravimite arendustegevuse reeglid ja muuta need hulga paindlikumaks ning vähem aega nõudvaks".
Hiljuti on saanud teatavaks kaks häirivat tõika:
- Pfizer-BioNTechi BNT162b2 (Comirnaty) aine DNA reostuse põhjuseks on tootmisprotsessi muutus, mis leidis aset peale kliinilisi katsetusi (Clinical Trial C4591001). Algselt (protsess 1) toodeti Pfizer-BioNTechi modRNA-d transkribeerides seda in-vitro sünteetilisest DNA-st, mida võimendati PCR-iga (polümeraasi ahelreaktsiooniga). Kuna tootmist oli vaja kordades suurendada (vt järgnevat teadusajakirjas BMJ ilmunud uuringut ja vastuseid sellele), siis modRNA-d kodeeriv DNA klooniti bakteriaalsetesse plasmiididesse (protsess 2). Lihtsamalt kirjeldades sooritati kliinilised uuringud süstiaine partiiga, mis oli toodetud 1. protsessiga ja inimestele hakati müüma 2. protsessi käigus saadud tooteid.
See tähendab, et inimestele, kes lubasid ennast süstida, manustati teistsugust ainet kui see, mis oli terviseametite poolt heaks kiidetud.
- Üksikasjalised järjestuse analüüsid näitasid, et Pfizer-BioNTechi ja Moderna Covid-19 süstide plasmiid-DNA sisaldab Ahviviirus-40 (Simian Virus-40; SV40) promootori 72-aluspaari järjestust, mille kohta on ohtralt tõestusmaterjale, et see võimendab plasmiid-DNA ülekannet rakutuuma.
Tänaseks on vastuvaidlematult selge, et RNA-põhised Covid-19 süstid sisaldavad DNA-d.
RNA põhisele tehnoloogiale – eriti kui seda manustatakse vaktsiinidega tervetele inimestele – pole õigustust ja see on ebaeetiline. Sõltumata kõrvalnähtude kurvastavast hulgast või suurest liigsuremusest, on probleemi tuumaks just tehnoloogia ja need probleemid jäävad korduma kõigi tuleviku RNA-põhiste "vaktsiinide" puhul.
- RNA-põhiste "vaktsiinide" tehnoloogia käib miljonite aastate jooksul toimunud evolutsiooni keskse põhimõtte vastu. Kui inimesesse süstitud modRNA ja saRNA toodavad peatumata antigeene, siis sõnumitooja RNA (mRNA) lühike eluiga on tervete rakkude eriotstarbeliste talitluste eelduseks. (mRNA lühike eluiga tagab inimese rakkude kohandumise muutuvate olukordadega nii kiiresti kui võimalik ja väldib ebavajalike valkude tootmist.)
- RNA-põhise "Vaktsiinitehnoloogia" eeldus – et kõik inimese keha rakud peavad tootma võõrast viiruslikku proteiini – käib bioloogia aluspõhimõtete vastu. Näiteks ei tee see vahet inimese enda rakkude ja võõrkehadest sissetungijate vahel ning tulemuseks on, et inimese immuunsüsteem hakkab ründama tema enda rakke.
- RNA saab pöördtranskribeerida DNA-sse ja seda isegi ilma pöördtranskriptaasita (ensüümita; st inimese genoomis/DNA-s olevate LINE1 elementideta). DNA reostus (RNA-põhistes vaktsiinides) on paraku rohkem reegel kui erand. Kuna nii RNA kui DNA saab mõlemad integreerida inimgenoomi, siis on need nõndanimetatud "vaktsiinid" tegelikult geeniteraapia tooted.
RNA-põhised geeniteraapia toodete kasutamine on meditsiinis allutatud rangetele reeglitele, kuid millegipärast ei kehti samad reeglid nende toodete kohta siis, kui neile on külge kleebitud "vaktsiini" silt. Need "vaktsiinid" on ette nähtud suuremale osale inimkonnast ja selline lähenemine pole mitte kuidagi õigustatud. Isegi hädaolukorras ei tohiks sundida inimesi ennast süstima mis iganes ainetega ja kõige vähem võiksid seda teha poliitikud.
Mida Covid-19 näitas teaduse, poliitika ja ühiskonna kohta?
Teadlased on pikki aastaid unistanud inimese "tarkvara", see tähendab DNA ja RNA, manipuleerimisest. Eetiliselt on DNA manipuleerimine olnud alati tabu. Tagasi vaadates võib Covid-19 aeg endast kujutada RNA-põhiste "vaktsiinide" koiduaega ja koos sellega inimese DNA kallal nikerdamist puudutavate tabude lõppu.
Käesoleva aasta juunis teadusajakirjas Journal of Evaluation in Clinical Practice (Kliiniliste praktikate hindamise toimetised) ilmunud kommentaaris kirjutasid autorid, et alates pandeemia esimestest päevadest ilmnes, et mõned väga mõjukad teadlased ja nende poliitilised liitlased hakkasid demoniseerima eriarvamusel olevaid teaduslikke vaateid ning teistsuguseid arvamusi põhjendavaid tõestusmaterjale. Vaatama vastuolulisele tõestusmaterjalile "kinnitasid" riikide poliitikud avalikkusele, et nad rakendavad Covidi poliitikaid "järgides teadust". Teaduslik üksmeel saavutati siiski teadusliku arutelu lämmatamisega.
Peetagu alati meeles: kui lubatakse esitada küsimusi, siis on tegemist teadusega. Kui küsimuste püstitamine on keelatud, siis on tegemist propagandaga.
Nõndanimetatud poliitikute poolt välja valitud "eksperdid" rääkisid inimestele, et uue hingamisteede viirusega võitlemiseks tuleb pea kõik ära vaktsineerida. Selline väide on vastuolus inimese immuunsüsteemi käsitleva teadusega. Inimese immuunsüsteem on pidevas muutumises (dünaamiline) ja see on võimeline puhastama organismi ka viirusest, millega see pole mitte kunagi varem kokku puutunud. Immuunsüsteem on isegi võimeline välja arendama ristimmuunsuse ja tuvastama muteeruva viiruse uusi tüvesid. Paraku, kuna RNA-põhised vaktsiinid toodavad ainult ühte antigeeni, siis sellega võetakse inimese immuunsüsteemilt ära võime arendada välja ristimmuunsus uute tüvede vastu. See kehtib eriti hingamisteede viiruste kohta, mida iseloomustab hoogne muteerumise võimekus. Pikas perspektiivis toob see kaasa tõsisemad nakkushaigused ja nende suurema esinemissageduse. Seega poliitikud, keda huvitab inimeste kaitsmine tulevaste nakatumiste eest, peaksid pakkuma inimestele enne haigestumiste hooaegu immuunsüsteemi jõulisemaks muutvaid terviseprogramme.
Teadlastel pole vähematki aimu, kuidas suunata modRNA või saRNA kindlat tüüpi rakkude kallale ja kuidas peatada kord süstitud RNA protsessimine (translatsioon). Sellest hoolimata uurivad nad edasi, kuidas veelgi võimendada süstitud RNA stabiilsust ja toodetud antigeenide hulka. Tänase RNA-põhise vaktsiinitehnoloogia arendustööd meenutavad Saksa poeedi Johann Wolfgang von Goethe 226 aastat tagasi (1797) " kirjutatud luuletust "Nõiduse õpilane":
"Vaimud, kelle hoolimatult välja manasin,
neid ma lummusega talitseda enam suuda."
(Stegeri eelmisi Objektiivis ilmunud artikleid saab lugeda siin ja siin.)
Tõlkis Karol Kallas