Molekulaarbioloog Klaus Steger põhjendab Epoch Timesis, toetudes paljudele uuematele teadusuuringutele, miks maailmas tuleks koheselt peatada igasugused modRNA geeniteraapiate programmid ehk Covid-19 vastu "vaktsineerimine".
Ameerika Ühendriikides tõmmatakse käima järjekordset Covid-19 vaktsiinikampaaniat ja inimesi julgustatakse enne peatselt saabuvaid võimendusdoose, oma vaktsineeritust kaasajastama.
Samal ajal tunnistab BioNTech, ametlik Pfizeri koostööpartner, et nende vaktsiinid on tehtud modRNA-ga. Moderna teatas hiljuti, et peatselt jõuab turule nende uuendatud vaktsiin.
modRNA vaktsiinid ja nende võimendusdoosid kujutavad kõigile neid manustavatele inimestele tõsist terviseohtu. Need süstid põhjustavad kahju järgmisel viiel märkimisväärsel viisil.
1. Lipiidide nanoosakesed (LNP-d) võivad toimetada modRNA "salakaubana" kõikidesse rakkudesse
Covidi aja alguses ülistati lipiidide nanoosakesi pisikeste superkangelastena, mis toimetavad mRNA molekulide SARS-CoV-2 ogavalgu kodeeringu meie rakkudesse. Paraku on nende näol tegemist rohkem Trooja hobustega, mis hiilivad mööda inimkeha bioloogilistest barjääridest ja sokutavad modRNA meie rakkudesse.
LNP-d suudavad hõlpsalt ületada inimkeha bioloogilised barjäärid ja teoreetiliselt jõuda keha kõikidesse rakkudesse, sealhulgas südamesse ning ajju.
LNP-d koosnevad lipiididest (rasvadest), mis on kokku pandud kerakujulisel viisil. LNP-d peidavad modRNA inimese keha immuunsüsteemi eest ära seniks kuni modRNA pääseb rakkudesse ja lipiididest kera ise ühineb rakkude lipiididest kestadega. LNP-d moodustavad ained on fosfolipiidid, kolesterool, PEGüleeritud lipiidid ja katioonsed lipiidid (phospholipids, cholesterol, PEGylated lipids, cationic lipids). Kõige suuremaid probleeme tekitavad katioonsed lipiidid, mis võivad olla tsütotoksilised (rakke hävitavad). 2022. aastal avaldati teadusajakirja Molecular Therapy toimetuse juhtkirjas tõsist muret Pfizer-BioNTechi ja Moderna Covid-19 vaktsiinide suhtes, kuna need võivad põhjustada ägedaid põletikulisi vastasmõjusid.
Kuna LNP-d on pisikesed (väiksemad kui 100 nanomeetrit), suudavad need hõlpsalt ületada inimkeha bioloogilised barjäärid ja teoreetiliselt jõuda keha kõikidesse rakkudesse, sealhulgas südamesse ning ajju.
LNP-d, mida reklaamitakse ravimit inimeste rakkudesse toimetavate süütute vahenditena, on ohtlikud ja neil võivad inimese jaoks olla pikaajalised tagajärjed.
2. modRNA sunnib täie tervise juures olevad rakud sünteesima viiruslikku valku
Covid-19 vastu väidetavalt aitavate sünteetiliste modRNA süstide loojad asendasid kõikide elavate organismide mRNA-s leiduvad uridiinid sünteetiliste metüül-pseudouridiinidega.
Selline modifitseerimine muudab RNA hulga püsivamaks (see kestab enne lagunemist kauem ja kandub hõlpsamalt üle) ja hoiab suurema tõenäosusega ära keha immuunsüsteemi soovimatu reaktsiooni. modRNA sunnib inimese keha täie tervise juures olevad rakud tootma viiruslikku valku, millel on märkimisväärsed negatiivsed tagajärjed.
3. Ogavalk muudab rakud sõpradest vaenlasteks
Iga rakk esindab kogu organismist ühte osa. Inimkeha võib võrrelda orkestriga, milles igal muusikul on täita eriline ülesanne. Kui ainult üks muusik mängib valesti, segab see kogu orkestrit. Samamoodi, kui rakk hakkab tootma võõraid valke (nagu näiteks viirusliku nakkuse peale ogavalke) või määratlemata ülesandega valke (nn vähirakke), siis meie immuunsüsteem hävitab kogu organismi üldise hüve nimel sellise raku.
Ogavalgu kohta võib tuua järgmise näite. Rakupinnale jõudev ogavalk võib käituda sildina, mis teavitab immuunsüsteemi vajadusest käivitada selle raku hävitusprotsess. Inimese keha rakkude külge kinnituvad võõrad valgud tuvastatakse keha tapja ülesandeid täitvate T-rakkude poolt. Vereseerumi ensüümide kaskaad, mida nimetatakse täiendavaks süsteemiks (komplemendisüsteemiks), tungib rakumembraanist läbi ja lõpuks hävitab selle raku.
Vaktsiinide eelduseks on, et need kaitsevad inimesi viirusesse nakatumise eest. See on põhjus, miks iga RNA-põhine vaktsiin põhjustab viirusliku valgu tootmise, mille inimese organism ära tunneb ja mille tulemusel hakkab tootma antikehasid.
Olukord, mille tõttu iga RNA-põhine (modRNA) süst elik võimendusdoos ja kõik ülejäänud tuleviku RNA-süstid sunnivad täie tervise juures olevad rakud sünteesima viirusliku haigusidu võõrast valku, esitama seda raku kestal, mille tõttu käivitub immuunvastus, on samaväärne antud raku surmaotsusega.
Meeles tuleb pidada, et samamoodi juhtub loomuliku nakkusega. Loomuliku nakkuse puhul siiski toodetud antikehad haagivad ennast viiruse külge (mis hoiab ära uute rakkude nakatumise ja peatab paljunemise). Samas sellist sidumist ei toimu süstidega kehasse sisestatavate LNP-de puhul, mille tõttu ei suuda antikehad peatada inimkeha rakkudes järjepidevat oga- ja kõigi muude valkude tootmist.
Mis puutub Covid-19 "vaktsiinidesse", on huvipakkuvaks antigeeniks SARS-CoV-2 ogavalk, mis on oma olemuselt mürgine.
Lisaks soovitud haigusidusid tühistavatele antikehadele, toodetakse lisaks haigusidusid mitte-kahjustavaid antikehasid, mille tulemuseks on antikehadest tingitud [viiruse] võimendumine (antibody dependent enhancement; ADE), mis muudab peremeesorganismi järgnevate nakatumiste või võimedussüstide suhtes märksa haavatavamaks
4. Sünteesitud viraalne proteiin põhjustab hüper-põletikulise immuunvastuse
Kuna sünteesitud viiruslik valk (või selle osad) jäävad vereringesse (elik kehasse) püsima pikaks ajaks, põhjustab see hüper-põletikulise immuunvastuse (hyper-inflammatory immune response).
Kui loomulik nakatumine ei jää inimese kehasse reeglina kuigi kauaks, siis võimendusdoosid hoiavad inimese keha immuunsüsteemi pikka aega püsivalt aktiivsena, mis toob kaasa hüperpõletiku (mida selgitab allpool olev joonis).
Teadusajakiri Harvard Women's Health Watch kirjutab: "Krooniline põletiku seisund võib kaasa tuua suure hulga terviseprobleeme, mille hulgas on südamehaigus, artriit, depressioon, Alzheimeri tõbi ja isegi vähk".
Hiljutises ülevaates võrreldi keha immuunvastust loomulikule viirusnakkusele, tavalistele valgupõhistele vaktsiinidele ja korduvatele RNA-põhistele võimendusdooside süstidele.
Vasakpoolne graafik: viirusliku nakkuse või tavapäraste proteeniinipõhiste vaktsineerimiste puhul käivitub immuunsüsteem esimese viirusega kokku puutumise peale. Inimese immuunsüsteemi poolt sobiva antikeha, mis on võimeline viiruse siduma ja tegema selle kahjutuks, loomise järel toodab immuunsüsteem piisavas koguses antikehasid, mis peatab viiruse sisenemise uutesse rakkudesse, mille tõttu see ei saa enam paljuneda. Tähele tuleb panna, et immuunvastus (sinise tooniga ala) tugevneb isegi peale viiruskoormuse (roosakat tooni ala) vähenemist, mis piirab põletiku ägedust. Samamoodi juhtub järgnevate kontaktide puhul viirusega, kuid siis hoiab immuunmälu vastus (sinine joon) viiruse paljunemise ära juba nakatumise väga varases staadiumis ja hoiab viiruskoormuse (punane joon) hulga madalamal tasemel.
Parempoolne graafik: korduvate RNA-põhiste võimendusdooside puhul (kui immuunsus on juba olemas), paiskab iga modRNA vaktsiin sekundite jooksul organismi suure koguse modRNA-d, millele järgneb mõne tunni jooksul ogavalgu tootmine. Mis põhjustab samaaegse suurema ogavalkude ja kõrgema immuunvastuse taseme, mis omakorda toob kaasa hüperpõletiku.
Kokkuvõttes tähendab see, et modRNA süstid põhjustavad "valetades" olukorra, milles keha jääb püsivalt võitlusrežiimi (viirusega), mis ei luba kehal enam normaalse tasakaalu juurde tagasi pöörduda. Pidev sõda kurnab organismi, mis põhjustab tõsiseid terviseprobleeme ja isegi surma.
Kaks uuringut kinnitavad, et järjepideva sama antigeeni esitamise tulemuseks on immunoglobuliini (IgG1) antikehade (mis võitlevad antigeeniga) vähenemine ja IgG4 antikehade (mis eiravad antigeeni) hulga suurenemine. Selliste arengute järelmid pole seni lõplikult teada, kuid IgG4 antikehade alamklassi hulga suurenemise tulemuseks on arvatavasti laiaulatuslikum viraalne järjekindlus, mis seletab mitu korda Covid-19 vastu süstitud inimeste läbimurde-nakkusi. Seda juhtub alates kolmandast süstist (esimesest võimendusdoosist).
5. modRNA võib ühineda inimese genoomiga
Harvadel puhkudel kui viiruslik geenijärjestus ühineb peremeesorganismi genoomiga, võivad sellel olla raku jaoks märkimisväärsed tagajärjed. Selline integratsioon kas rikub ära raku tavapärased ainevahetuse talitlused või, kõige äärmuslikumatel juhtudel, muudab varem täie tervise juures olnud raku vähirakuks.
Seda võib võrrelda arvutiviirusega, mis sisestab programmi kurja tekitava koodi, mille peale programm hakkab käituma korrapäratult ja võib töötamise lõpetada.
Teise võimaluse puhul kui viraalne järjestus põimub inimese DNA-ga, võib see jääda uinunud olekusse ja ei põhjusta kehale kohest kahju. Tegemist on nagu uinunud lohega, kes on küll momendil rahulik, kuid võib iga hetk üles ärgata ja seda eriti pingerohketel aegadel.
Mis on veelgi üllatavam, selline integreerunud viraalne järjestus ei jää inimese kehasse pidama. Kui see viraalne järjestus istutab ennast peremeesorganismi seemne- või munarakkudesse (ootsüüti), on võimalik, et see kandub edasi lastele, mis on võrreldav iga inimese DNAsse kirjutatud pere pärilikkusega.
Ameerika Ühendriikide haiguste kontrolli ja ennetamise keskuste (CDC) kinnitab kindla tõigana tänaseni, et "Covid-19 vaktsiinid ei muuda ega mõjuta mitte kuidagi inimese DNA-d". Selle kodulehel kirjutatakse "vaktsiinide mRNA pole nakkav ja see laguneb kehas kiiresti laiali. Sellest ei saa raku osa, see ei mõjuta inimese geene, ega DNA-d."
Paraku ei vasta selline jutt tõele.
Esiteks, 2022. aastal üllitatud uuringus, milles kasutati inimese maksarakke (täpsemalt rakuliini Huh7), tehti Pfizer-BioNTech Covid-19 vaktsiini (BNT162b2) puudutav tähelepanuväärne avastus. Teadlased tuvastasid, et selle vaktsiini modRNA saab muuta tagasi DNA-ks, mis on pöördtranskriptsiooni (reverse transcription) nime all tuntud protsess ja see võib juhtuda juba kuue tunni jooksul.
Teiseks, küsimus, kas "vaktsiini-RNA" saab muuta tagasi DNA-ks on tänaseks võtnud huvitava pöörde. Aprilli alguses avaldatud ülevaates näidatakse, et nii Moderna kui Pfizer-BioNTechi RNA-põhistes vaktsiinides oli saastava DNA määr nukleiinhapetes rohkem kui 35 protsenti.
Saastav bakteriaalne plasmiid DNA, mis on jäänud üle tootmisprotsessist, võib tekitada multiresistentsed pisikud, kuna plasmiidid sisaldavad järjestusi, mille kodeering tekitab vastupanuvõime antibiootikumidele (resistentsuse). Sellise plasmiidi DNA vastab modRNA järjestusele, mis omakorda kodeerib ogavalku. DNA on RNA-st palju püsivam, mis suurendab võimalusi, et see jõuab inimese raku tuuma (kus see loomupäraselt asub) ja põimub nii inimese genoomiga. Selle tulemusena võib osa inimkehas leiduvast ogavalgust saada alguse kirjeldatud saastavast DNA-st.
Euroopa Meditsiiniagentuur (EMA) hindamisraport kirjutab Covid-19 Pfizer-BioNTech vaktsiini kohta: "Sellega (vaktsiiniga) ei kaasne mitte mingisuguseid genotoksilisuse uuringuid. Selle kasutamine on lubatud, kuna vaktsiin koosneb lipiididest ja RNA-st, millel ei ole oodatavat genotoksilist võimekust."
Selline seisukoht on äärmiselt üllatav, kuna modRNA süstid ja neile järgnev levimine rakkudes, võib oodatult põhjustada genotoksilisi mõjusid mööda järgnevaid radu:
- Katioonsed lipiidid, mis on LNP-de osa, kutsuvad teadaolevalt esile reaktiivse hapniku osakeste (reactive oxygen species; ROS) moodustumise, mis mõjub halvasti DNA püsikindlusele.
- "Vaktsiini" aktiivse toimeaine modRNA saab pöördtransskribeerida DNA-ks ja sedasi sisestada inimese genoomi.
- RNA-vaktsiinides oleva saastava DNA saab sisestada meie genoomi. Tegemist on pigem reegli kui erandjuhtumiga, sest seni pole välja mõeldud sobivat lahendust, kuidas masstoodetud mis tahes RNA eraldada plasmiidide DNA-st.
Valitsuste "vaktsineerimisprogrammid", millega sunnitakse terveid inimesi kõikjal maailmas laskma enda peal panna toime teadmata mõjudega geeniteraapia, tuleb koheselt peatada. Seda juba põhjusel, et iga uus meditsiinitehnoloogia, mida kasutatakse täie tervise juures olevate inimeste peal, nõuab asjakohast kasude-kahjude analüüsi, milleks on vaja pikaajalisi jälgimisprogramme ja kliinilisi uuringuid.
Tõlkis Karol Kallas