Küüniline on süüdistada neid, kes Riigikontrolli poolt kinnitust leidnud Sotsiaalministeeriumi seaduserikkumise vastu protesteerivad, sellest jultunud ülekohtust rahalist kasu saavate ühingute tasalülitamises, kirjutab Varro Vooglaid vastuseks end feministina määratleva Maari Põimi poolt Postimehe vahendusel SAPTK suunal tehtud kriitikale.
Maari Põim esitas eelmisel nädalal Postimehes avaldatud arvamusloos Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) suunal muljetavaldava hulga alusetuid süüdistusi.
Muuhulgas tembeldas ta SAPTK vääralt usuühenduseks ning heitis meie organisatsioonile põhjendamatult ette välismaiste äärmuskatoliiklaste rahaga võõra ideoloogilise agenda importimist, inimõigustega tegelevate kodanikuühenduste tasalülitamist, vähemuste materdamist, kõlbluspolitsei sisseseadmise taotlemist, totalitarismi ihalemist jms. Kõiki loosunglikult esitatud ja faktilise aluspõhjata süüdistusi ei jõua siin kokku lugeda ega ümber lükata, ent mõnel punktil tuleks siiski peatuda.
Kes tegelikult võõra rahaga võõrast ideoloogiat impordib?
Esiteks ei ole SAPTK mingiski mõttes usuühendus. Seisame tavalise kodanikuühendusena loomuseaduslike moraalsete ja kultuuriliste põhimõtete eest, mis on olulised paljudele konservatiivsete hoiakutega inimestele sõltumata nende usulistest veendumustest. Ilmselt püüab Põim SAPTK-le usuühenduse silti kaela määrida selleks, et tekitada mitteusklike inimeste seas meie organisatsiooni suhtes võõristust.
On tõde pea peale pöörav väita, et võõra rahaga impordib Eestisse võõrast ideoloogiat SAPTK, sest tegelikult teevad seda hoopis need ühingud, mille huvide kaitsjana Põim sõna võtab.
Teiseks on tõde pea peale pöörav väita, et võõra rahaga impordib Eestisse võõrast ideoloogiat SAPTK, sest tegelikult teevad seda hoopis need ühingud, mille huvide kaitsjana Põim sõna võtab. Kui SAPTK on sajaprotsendiliselt rahastatud tuhandete kohalike eraannetajate poolt, siis portaali Feministeerium haldav MTÜ Oma Tuba, Eesti LGBT Ühing ja Eesti Inimõiguste Keskus saavad pea kogu oma sissetuleku avalikult võimult, peaasjalikult Sotsiaalministeeriumi kaudu hangitud toetustest, tegutsedes nii reaalselt võõra rahaga – rahaga, mida kodanikud pole neile vabatahtlikult andnud. Annetuste osakaal nende ühingute tuludest on väga väike.
Veelgi enam: kui SAPTK seisab aastasadu Euroopa kultuuriruumi ja Eesti ühiskonna aluseks olnud ning inimloomuses juurdunud põhitõdede eest – nagu näiteks selle eest, et perekond on mehe ja naise ühendusel baseeruv liit, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel ning et meestel ja naistel on nii perekonnas kui ka ühiskonnas erinevad, ent vastastikku täiendavad rollid –, siis Feministeerium, Eesti LGBT Ühing ja Eesti Inimõiguste Keskus levitavad tõepoolest võõrast, inimloomusega vastuolus olevat ja Eesti ühiskonna enamusele vastuvõetamatut radikaalfeministlikku, homoseksualistlikku ja sooideoloogilist agendat.
Kolmandaks, süüdistus, nagu tegeleks SAPTK poolakatelt õpitud juriidiliste nõksudega inimõigustega tegelevate kodanikuühenduste tasalülitamisega, on jabur ja väärib pikemat vastust.
Alustame sellest, et MTÜ Oma Tuba, Eesti Inimõiguste Keskus ja Eesti LGBT Ühing ei ole ühegi sisulise kriteeriumi kohaselt üldse kodanikuühendused, saades valdava osa oma sissetulekutest mitte kodanike annetustest, vaid riigivõimu toetusena. Mitte asjata ei nimetata inglise keeles kodanikuühendusi non-governmental organisation'iteks ehk valitsusvälisteks organisatsioonideks. Eristuse aluseks on just see, et kodanikuühenduste puhul käib jutt avalikust võimust eraldi seisvatest ja sellest sõltumatutest ühingutest.
Sotsiaalministeerium tellib homo- ja sooideoloogilist ning radikaalfeministlikku propaganda- ja lobitööd ning Feministeerium ja teised pseudo-kodanikuühendused viivad selle tellimuse täide.
Eestis on aga pärast taasiseseisvumist olulises osas Avatud Eesti Fondi eestvedamisel kujundatud välja kodanikuühiskonna farsiks olev olukord, kus terve rida end kodanikuühendusteks nimetavaid ideoloogilisi organisatsioone tegutsevad võimuasutuste käepikendustena, saades pea kogu või valdava osa oma sissetulekutest avalikult võimult.
Mõne aasta eest tunnistas seda isegi toonane Eesti Inimõiguste Keskuse ehk ühe peamise avaliku võimu heldel rahalisel toel vasakliberaalset ideoloogilist agendat edendava ja nüüdseks Sotsiaalministeeriumi strateegilise partneri staatusesse tõusnud organisatsiooni juht Kari Käsper, nentides et "paljud vabaühendused on kolmas sektor vaid nime poolest, sest neist on saanud meie õhukese riigi käepikendus, riigi poliitika ja tahte elluviija."
Ideoloogiline propaganda maksumaksjate raha eest
Samale järeldusele osutab Feministeeriumit edendava Aet Kuusiku kirjeldus sellest, kuidas nn strateegilise partnerluse raames Sotsiaalministeeriumi kaudu rahastus saadi. "Mingis mõttes meenutas projektitaotluse protsess riigihanget, kus riik tellib teatud teenuseid ja vabaühendused said pakkuda oma arusaama nende elluviimisest," selgitas ta avameelselt.
Seega tellib Sotsiaalministeerium ise maksumaksjate rahaga homo- ja sooideoloogilist ning radikaalfeministlikku propaganda- ja lobitööd (mida ise nimetatakse teavitus- ja huvikaitsetööks) ning Feministeerium ja teised pseudo-kodanikuühendused viivad selle tellimuse täide. Tellimust elluviivates ühingutes tegutsevad seejuures mitmed endised Sotsiaalministeeriumi ametnikud.
Järgmiseks on sügavalt manipulatiivne väita, nagu seisaks Sotsiaalministeeriumilt heldet rahalist toetust saava Feministeeriumi, Eesti LGBT Ühingu ja Eesti Inimõiguste Keskuse ideoloogilised aktivistid võrdsuse ja inimõiguste eest. Tasuks küsida, millise reaalse lubamatu ebavõrdsuse või inimõiguste mitteaustamise eest need ühingud võitlevad ja kui sellised probleemid tegelikult ka eksisteerivad, siis miks riigivõim ise nende ületamisega ei tegele, vaid tellib teenust kitsa suunitlusega ideoloogilistelt aktivistidelt.
Asjaolu, et kõige jõhkramat inimõiguste rikkumist õigustatakse inimõiguste loosungiga, ütleb loosungi lehvitajate kohta nii mõndagi.
Nende aktivistide tegelikuks eesmärgiks on võrdsuse ja inimõiguste loosungeid endale meelepäraselt moonutades nõuda perekonna ja abielu ümbermääratlemist, inimeste sooidentiteedi ja ühiskondlikult välja kujunenud soorollide radikaalset muutmist, diskrimineerimise keelamise kattevarjus usu-, veendumuste- ja südametunnistuse vabaduse mahasurumist, vihakõne keelamise kattevarjus sõnavabaduse koomale tõmbamist ja hirmuõhkkonna kehtestamist, avatud ühiskonna loosungi kattevarjus rahvusriigi põhimõttest lahtiütlemist jne.
Kõnekas on seegi, et end inimõiguslasteks nimetavad aktivistid on peamised, kes seisavad selle eest, et meie riigis saaks valitsuse rahalisel toetusel tappa kõige väiksemaid, süütumaid ja kaitsetumaid inimesi – veel sündimata beebisid – ehk panna jätkuvalt toime kõige raskemat ja laiema mastaabiga inimõiguste rikkumist meie ühiskonnas. Asjaolu, et kõige jõhkramat inimõiguste rikkumist õigustatakse inimõiguste loosungiga, ütleb loosungi lehvitajate kohta nii mõndagi.
Teadlik ja tahtlik seaduserikkumine vaikitakse maha
Viimaks on vale ka väide, nagu püüaks SAPTK Poolas tegutsevalt organisatsioonilt Ordo Iuris õpitud juriidiliste nõksudega riiklikult rahastatud vasakliberaalseid ühinguid tasalülitada. Poola organisatsioonil Ordo Iuris, mille eeskujulikku tööd tegevaid juhte ma küll hästi tunnen, puudub vähimgi puutumus Riigikontrolli sedastusega, et hasartmängumaksust laekunud raha on pikemat aega Sotsiaalministeeriumi kaudu ideoloogilistele ühingutele laiali jagatud ilma seadusliku aluseta ehk seadust rikkudes.
Tõsiasi, mille Põim vaikib maha, seisneb selles, et aastate jooksul, mil hasartmängumaksust on võlts-kodanikuühendusi võrdsuse edendamise loosungi all rahastatud, on puuetega inimesed, vanurid, tervise- ja hoolekandetöötajad, lapsed ja pered ehk need, kellele oleks see raha pidanud seaduse kohaselt minema, jäetud ilma rohkem kui miljonist eurost. Küüniline on süüdistada neid, kes Riigikontrolli poolt kinnitust leidnud seaduserikkumisele tähelepanu juhivad, sellest jultunud ülekohtust rahalist kasu saavate ühingute tasalülitamises.
Muidugi ei meeldi konservatiividele, et vasakliberaalset ideoloogilist programmi surutakse Eesti ühiskonnale sotsialistlikus vaimus peale maksumaksjate kulul, mitte sellesse programmi uskuvate inimeste annetustest. Aga antud juhul ei ole küsimus mitte ainult selles, kas niisugune olukord konservatiividele meeldib või ei meeldi – küsimus on selles, et kõnealune olukord on selgelt seadusevastane, nagu alles möödunud nädalal Riigikontroll uuesti üle kordas.
Asjaolu, et mitte ainult need ideoloogilised võltskodanikuühendused, vaid ka peaminister, opositsiooniparteid ja liberaalsed meediaväljaanded pigistavad niisuguse teadliku, tahtliku, pikka aega väldanud ja jätkuva õiguserikkumise suhtes silmad kinni või koguni õigustavad seda, näitab kui kasin ja valikuline on tegelikult meie ühiskonnas austus õigusriigi põhimõtte vastu. Ei taha mõeldagi, milline hädakisa oleks juba ammu vallandatud, kui nii rikuks seadust nt Siseministeerium selleks, et kühveldada raha SAPTK-le.
Õigustatud ootus seaduserikkumise jätkamiseks?
Üleüldse seisab väide, nagu oleks Eesti LGBT Ühingul, Eesti Inimõiguste Keskusel ja MTÜ-l Oma Tuba õiguslik ootus saada jätkuvalt seadusevastaselt riiklikku rahastust, pehmelt öeldes savijalgadel. Pigem on õigustatud ühiskonna ootus – millele vastab Sotsiaalministeeriumi asjakohane kohustus – seaduserikkumine viivitamatult lõpetada ning ebaseaduslikult antud toetused tagasi nõuda.
Feministeeriumil ja teistel vasakliberaalsetel ideoloogilistel ühingutel tuleks lõpuks leppida tõsiasjaga, et neil pole mingit õigust jäädagi maksumaksjate rahast elatuma ning et varem või hiljem jäädakse sellest rahast nii ehk naa ilma.
Ühtlasi peaks nõudma vastust küsimusele sellest, kes hüvitab riigile seadusevastaste lepingute sõlmimisega tekitatud varalise kahju või võtab vastutuse muul moel. On see minister Tanel Kiik? Või kantsler Marika Priske? Või keegi kolmas? Õigusriigis ei saa ju nii olla, et sõlmitakse ebaseaduslikud lepingud ja räägitakse nende täitmise kohustusest, aga sedasi sadade tuhandete eurode ulatuses riigile tekitatud kahju eest ei vastuta absoluutselt mitte keegi.
Tõsiasi, et avaliku teenistuse seadus (§ 80) näeb ette ametnike kohustuse hüvitada teenistuskohustuse süülise rikkumisega ametiasutusele tekitatud kahju, on Sotsiaalministeeriumis mugavalt "ära unustatud". Just nagu on peaminister hoolimata SAPTK korduvatest meeldetuletustest "unustanud ära" vabariigi valitsuse seadusest (§ 94) valitsusele tuleneva kohustuse tagada, et ministeeriumides teostataks võimu kooskõlas seadustega.
Õigust maksumaksjate rahale ei ole
Kokkuvõttes on kõnealune probleemidering toonud ilmekalt esile väga tõsised probleemid mitte ainult seonduvalt sellega, milline miraaž on poliitilise suunitlusega kodanikuühiskond Eestis, vaid ka selle, kui kasin on võimukandjate ja meedia austus ausa riigivalitsemise põhimõtete vastu.
Just sellepärast soovib SAPTK rajada Eestis poolakate Ordo Iurisele sarnaneva õiguskeskus, mis seisaks ilma kasumit taotlemata selle eest, et riigivõimu teostataks päriselt põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ideoloogiliste vastaste laim üksnes kinnitab niisuguse tegevuse vajalikkust. See on ühtlasi põhjus, miks jätkame tööd oma õiguskeskuse käivitamiseks, otsides selleks toetajaid.
Feministeeriumil, Eesti Inimõiguste Keskusel ja Eesti LGBT Ühingul tuleks aga lõpuks leppida tõsiasjaga, et just nagu SAPTK-l, ei ole ka neil mingit õigust jäädagi (ebaseaduslikult) maksumaksjate rahast elatuma ning et varem või hiljem jäädakse sellest rahast ilma nii ehk naa, kuna valdav enamik maksumaksjaid ei ole oma raha sellise kasutamisega nõus.
Minu sõbralik soovitus on hakata aegsasti tegema ettevalmistusi, toimimaks päris kodanikuühendustena – st toetudes mitte riigivõimu toetusele, vaid oma toetajate annetustele. SAPTK kogemusele tuginedes võin kinnitada, et selleks tuleb küll tõsiselt tööd teha, aga samas ei ole see võimatu. Muidugi üksnes eeldusel, et aetakse asja, mida kodanikud reaalselt soovivad toetada.
Artikkel avaldati algselt Postimehes vastulausena Maari Põimi artiklile.