Riik, ühiskond ning edumeelsed institutsioonid tõmbavad perekonnalt ja kodutundelt vaipa alt ära. Mismoodi elada nii et me jääks ellu, me oleks hoitud, rahul, armastatud ja teo- ning mõtlemismvõimelised ka 30 ja 40 aasta pärast, küsib ajakirjanik ning MTÜ Meedia Uurimise Keskuse juht Aldo Maksimov.
Pealkirja selgitavalt ütlen kohe ära, et juttu ei tule elektri- ega kütte hinnast, samuti mitte Kohtla-Järve Soojusest ega mõnest muust soojamaffiast.
Kodusoojus ehk kodutunne, rahumeelne idüll koduses ringis ühes afganistani hurda, langeva lume ja kaminaga. Saate ju aru küll, need on selle loo märksõnad.
Tahan rääkida avalikust ruumist, foonist, mis sageli soovib meis tekitada kaunist, kuid kunstlikuvõitu tunnet kodusoojusest. Kellele see ei meeldiks: maja, bengali kass sulnilt magamas tugitooli käsitoel, kaminas põlev tuli, armsad lapsed mängimas monopoli. Valged kampsunid, naeratav abikaasa, isa kallistab ema.
Kuid ma väidan, et samal ajal elu meie ümber – riik, ühiskond ning edumeelsed institutsioonid tõmbavad perekonnalt ja kodutundelt vaipa alt ära. Ühiskondlik surve on olla pigem kõva vend karjääri alal, start-uppide tegija, Äripäeva edetabelis, väärt portfelliga trikster, mitte tubli family guy.
Pürgimise kultuur
Ühiskondlik surve on ka edu loomine, töötamine, ning veelkord edu, läbilöök, enese tõestamine läbi edukas olemise.
Me muidugi ei peaks vastandama edukat tegijat ärialal ning töökat pereisa, kes rahulikult saeveskis leiba teenib ning ka eluga rahul on laias laastus. Kuid ma rägin sellest, mida ma näen ja mida ma tajun. Suheldes väga paljude inimestega (töö tõttu lausa tuhandetega), on selgelt tajuda vaimse surutise ja rahulolematuse kasvu. Pürgimise tung vaevab väga paljusid 20-50-aastaseid eestlasi, vanemate jaoks kas on rong läinud või on nad sellest koormast vabad.
Lisaks survele on veel üks oluline aspekt – nimelt Eesti väiksus. Kui sa siin riigis mingi töö- või karjäärialase käki kokku keerad, siis ega sul suurt tulevikku pole. Välja arvatud, kui sa oled kõrge poliitik või äriliider, kel on võim ja raha asju kinni mätsida, osta vaikust.
Nii puhastavadki paljud siin läbi kukkunud ettevõtjad oma kingad ja suunduvad Rootsi, Malaisiasse või Paraguaisse.
On isegi naljakas, kui palju mõtleb inimene edule näiteks meie progressiivses ühiskonnas ning kui vähe teeb seda farmer, kaupmees, karjus kusagil vaikses maakohas.
Kumb on edukas, kumb on õnnelik, mis on edu? Kumb on rohkem rahul oma eluga? Mida inimesel on vaja? Toredad, igavesed küsimused.
Ilmselt pole kellelegi võõras pilt avalikust ruumist, telekast, kus keskmine pere naudib väikekodanlikku ja siirast perekondlikku rõõmu koosolemisest, kingitustest, õhtusöömaajast või muust sellisest. Ema teeb tütrele pai, kass teeb mjäu ja isa tuleb kaugsõiduveokiga koju… Kena.
Millegipärast, huvitav küll miks, endiselt ei oota ema koju ema ega isa isa. Tõesti, miks ei võiks. Aga see selleks. Millegipärast luuakse meile ikkagi veel vanamoodsat idülli ja see ei paista feministe ega võrdõiguslikkuse eest võitlejaid häirivat. Küll aga tekitab küsimusi, et kuhu kisub meid peavool, aga kus me ikka veel tegelikult asume.
Money talks. Kui Selver või Statoil käituks nii (minnes vikerkaarelipust logol kaugemale), et hakkaks oma tooteid promoma läbi sallivuse, BIBOQ skaala, siis võiks nende kasum ju ohtu sattuda. Riskihaldus hoiab selle ära.
Kodutunde maffia
Aga isegi päris sellest ei tahtnud ma rääkida.
Pigem sellest, et avalik eeter, eriti aastavahetusel, on täis seda kodusoojuse, teineteise jaoks olemise, teistele mõtlemise narratiivi. Ja võibolla see tulebki Eestis sellest, et see on defitsiit, see ei ole igapäevaselt kättesaadav paljudele meie seas. Et see on mingi asi, mida nagu muidu päriselt ei ole.
Et meil on nagu kampaania: hooli teisest inimesest ja lemmikloomast. Külasta oma lähisugulast, kui sul Covid-pass on tõhustusdoosiga uuendatud. Ära jää võõraks, on ka lendlause.
Moodsad väljendid – kodusoojus, kodutunne, "aeg olla perega", kõik koos. Mis selles siis nii erilist on, hakkame mõtlema? Pooled meist ju teevadki seda, kogu aeg, iga päev.
Jah, aga pooled ei tee seda, ei saa teha. Sest neil pole peret, nad on kas üksi või neid ei huvita selline asi.
Osa inimestest on õnnetult üksi, üksi jäänud, matnud oma kõige kallima või muul moel räsitud saatuse poolt. Nende jaoks on see kodutunde jutt häiriv ja valus kuulata. Me ka teame, et näiteks jõulude ajal on enesetappude hulk tavalisest suurem.
Kuid aina kasvav hulk ühiskonnast propageerib ka individualismi, mõistagi karjääri, naiste puhul ka lastetust. Lastetu naine, lasteta pered ka ei käi kokku selle kodutunde klantspildiga seltskonnakroonikast ja telekast, telemängudest, Anu saatest.
Kuid meie ühiskond aina kasvavas tempos kibeleb ses suunas – teeme tööd ja näeme vaeva, muidu äkki tuleb armastus. Me räägime kodutundest (kopiraiterite meelisteema), aga samal ajal me räägime üha enam finantsvabadusest ja sellest, kuidas ühekuuse lapse kõrvalt tööle minna.
Eestlase jaoks on mudelinimene see minister, kantsler või tippjuht, kes käib beebiga tööl. Või värbab vastsündinule hoidja, amme – sisuliselt enda asendaja.
Ma ei hakka üldse kirjeldama seda, mida arvab taolisest olukorrast Adik Levin. Ma meelega ei ütle Karmen Joller, sest Joller räägib seda, mida vaja.
Kodusoojuse kopiraiterite maffia aga elab edasi ja hästi elab. Sest kui sa teed meeletult tööd ja teenid hästi, siis saad sa seda illusiooni endale lubada.
Läbipõlemise näited
Hiljaaegu sattus meie loomekodusse terveks talveks üks riigiametnik, kes on töötanud suurtes riigiasutustes, töötab praegugi. Ta kirjeldas hoiakuid ja töössesuhtumist neis ametites.
Ametnik kirjeldas oma ülemust, kes samuti saabus tööle järgmisel nädalal pärast sünnitust. Ta kirjeldas koolitust, kus 40-aastased meeslektorid rääkisid karjäärist ning töölepühendumisest.
Koolitaja, mees, ütles noortele, et 20-ndates eluaastates ongi normaalne lõhkuda 80 tundi nädalas tööd, et sedaviisi ennast kehtestada, laduda põhja ning panna karjäärile alus. Kõik teised olijad toetasid seda seisukohta, aplodeerisid, ka ametkonna ülemus.
Kui siis kõnealune noor naine küsis, aga et mis kasu võiks olla 30-aastasest läbipõlenud töötajast riigiametile (või ükskõik mis ametile), kui me paneme noored vahemikus 20-30 ainult tööle keskenduma. Paneme nad ühes uunas tööle – läbipõlemise rööbastele?
Sellele ammendavat vastust ei tulnud. Nagu me ei saa vastust paljudele tõsistele küsimustele tänapäeval.
Aga ega me pimedad ei ole. Meedia üha rohkem kõneleb viimasel ajal (osaliselt viirusega seoses) inimeste ja eriti noorte inimeste vaimsetest vaevadest. Üllatus-üllatus. Aga me ei peaks nüüd arvama, et see tuleb kodus istumisest, kodus töötamisest või viirusega seotud stressist.
Jälle hea pseudopõhjus.
Finantsvabadus – ülim vabadus?
Meie ühiskond väärtustab edu, karjääri, indivudualismi, finantsvabadust (ükskõik mis vahenditega ja soovitatavalt ruttu). Ning see on väga suur vaimsete probleemide allikas, nagu seda näitab Põhjala ja lääne kogemus.
Kliinilisi psühholooge, nagu me hiljuti kuulsime, napib kõikjal ning näiteks Ants Rootslane enam ammu ei pane oma seanssidele inimesi kirja, sest kõik ajad kahe aasta peale on täis. See on ajastu märk ning päris kurb märk.
Kui kasvõi 75% ühiskonnast soovib saavutada finantsvabadust, siis te ju teate, see pole võimalik. Nii nagu üheksal juhul kümnest pole põimalik bitcoiniga rikastuda neil, kes praegu alustavad. Näiteks.
See finantsvabaduse jutt on praegu kasulik neile ettevõtetele, kes inimeste värbamisega raha teenivad, peamiselt. Hilja, inimesed. Töötage edasi…
Seega, ühiskond lükkab ühelt pool inimesi kogu aeg edu ja finantsilise priiuse suunas – sa pead keegi olema ja sa pead midagi saavutama, pürgima. Teistpidi aga kuuleme me regulaarse hooga pereväärtustest, kodusoojusest ja ajast teineteise jaoks.
Kustkohast see aeg teistele siis tuleb, kui kõige tähtsamaks meie ühiskonnas on seatud üksikisiku heaolu ja edu? Mis autoga sa sõidad? on endiselt üsna otsustav küsimus.
Kui palju sina palka saad?
Võib olla üsna kindel, et kui noorel on valida tulusa otsa vahel Iirimaal või Singapuris (ütleme, projekt pooleks aastaks) või teha oma asja Põlvas, Haapsalus, siis ta ju valib selle esimese. "Alati saab ju tagasi tulla," öeldakse seda, mida demograafia numbrid hiljem paraku ei kinnita.
Töö Soomes, Inglismaal, Hollandis ja mujal lõhub perekondi. Riik ei ole olnud suuteline looma väärt töökohti, teatud tööpuudus valitseb ainult väga valitud elualadel, pluss lihttöödel, kuhu eestlasel enam ei sobi minna. Selle jaoks on odavtöölised mujalt. Kõik noored eestlased ilmselt ei saa hakata tööle it-sektoris.
Eestlane endiselt saab palka ida-eurooplase tasemel, aga kulutab põhjamaalase tasemel. Eluasemekulud on meeletud, näiteks neli korda kõrgemad kui Kreekas, kus ma elan. Samas maksab piim ja mitmed piimatooted Kreekas kaks korda rohkem kui Eestis.
Reformierakond lubas meil 20 aastat tagasi midagi muud? Meil on aina rikkamaks ja ülbemaks muutuv väike osa ühiskonnast ning aina kasvav palgavaeste osakaal.
Meil on exceli-põhine riik. Kui riigil raha jälle sektoris napib, pannakse mõnes linnas, alevis või külas keskkool või algkool kinni ning tõdetakse nagu Kersti Kaljulaid, et sic transit gloria mundi. Mitte ei käituta vastupidi (nagu mõnel pool Lõuna-Euroopas), et kui külas on 3-4 algkooliealist last, siis avatakse kool. Riik on otsustanud, et see peab nii olema.
Tõmbame kokku, optimeerime. Ning seda täiesti valest kohast. Kulutades samal ajal miljoneid mõttetute MTÜ-de toitmiseks. Valitsusvälistele NGO-dele, mille peamine eesmärk on enda masinavärki ja inimesi palgal hoida. Mille skeemid on sellised, et kahest allikast saabuvale 300 000 eurole on aplikatsioon umbes 40 000-le, ülejäänud jääb organisatsiooni sisse.
Kui me tahaksime käituda nii, nagu meie põhiseaduse esimesed leheküljed ütlevad, siis oleks vaja hoida eestikeelset haridust, maakoole, inimesi Eestimaal. Suunata raha rohkem kultuuri, haridusse, õpetajatele ja loodushoidu, sest midagi muud meil Eestis ju eriti ei ole.
Lapsed ja kodu on karjääri piduriks
Selge on see, et kui noored otsustaksid 20-ndates – abielupaar või ükskõik mis paar, saada paar-kolm last, siis nende karjäärivõimalused kahanevad. Eriti kui mees ei taha, et naine seda raskust valdavalt üksi kannab.
Riik, kui riik tahaks olla suur ka südamelt ja sisult, siis riik toetaks noori peresid nende karjääris ja kindlasti ka õpingutes (sic!).
Sest siin on riik suur ainult sõnades: meil on tasuta kõrgharidus! Aga kui 20-aastane tuleb Tallinna või Tartusse õppima, palgavaesest perest (milliseid on Eestis üha rohkem), siis tal on vaja ka kuskil elada, süüa ja midagi selga panna. See ei ole väike kulu. Kui sul on kaks last kõrgkoolis, siis sa võid arvestada juba vähemalt 1500-eurose kuluga kuus.
Ning siis on tööandja. Tema ei pea mõtlema ju sellele, et noor käib samal ajal ülikoolis. Nii nagu ülikool ei mõtle loengute ja sessi kavasid koostades noorte töögraafikule. Tööandja omakorda leiab sageli, et "õppimine on kitsalt eralõbu".
Küsisin meie riigiametnikust külaliselt, et kas Eesti riik siis ei toeta üliõpilaste tööandjaid, ei motiveeri neid kuidagi? Vastus oli, et kas ma teen nalja või. "See on ju Eesti, mitte Soome või Norra!".
Seega, kui vahest ikkagi süüdistatakse eriti just konservatiive selles, et me tahame olla Ida-Euroopa, siis antud näidete varal me näeme, et riik ise väga tahab meid käsitleda vaese ida-eurooplasena. Küll õppijad kuidagi hakkama saavad, alati on saanud.
Terve mõistuse eest peaks seisma iga inimene
Riik, mille inimesi emotsionaalselt mõjutatakse läbi eduelamuse ja edukaks saamise, ei saa olla edukas kõiges korraga. Perekond, kodu, rahulolu iseendast ja oma lähedastest ei pruugi esimese mudeliga korrelatsioonis olla. Ning enamasti ei olegi.
Nii ongi, et märksõnad, mis avalikust ruumist, meediast kõrvu jõuavad, on kodusoojus, finantsvabadus, vaimsed probleemid, stress, kodutunne, aeg lähedastele, sidusus, unehäired, retriit ja hüpnoos.
Midagi on valesti sellel pildil. Ning me saame väga hästi aru sellest, mis see on. Aga kas me suudame selle sõnadesse panna ja sellele vastu seista?
Inimesed ei taha esitada endale suuri küsimusi (riigilt me seda ju ometi oodata ei saa).
Hiljaaegu kutsus professor Kalle Kasemaa üles inimesi tervele mõistusele. Meie ühiskonnas toimuva suhtes – sookvootide, ülikoolides toimuva vasakrevolutsiooni, piirangute ning muude lollusele sarnaste mehhanismide suhtes.
"Selle asemel, et halbade olude ja absurdi üle kõrtsis viriseda, kuid ikkagi kõigega pisikese tasu eest kaasa minna kõiki oma tõekspidamisi reetes – ära osale sellest, tee ise miskit mõistlikku hoopis ja mõista absurd hukka," ütles professor Kasemaa.
Mismoodi elada nii, et me jääks ellu, me oleks hoitud, rahul, armastatud ja teo- ning mõtlemisvõimelised ka 30 ja 40 aasta pärast. Ning millise maailma me oma lastele jätame.
Autor on Kreekas elav ajakirjanik ning MTÜ Meedia Uurimise Keskuse juht, kes peab Samose saarel loomekodu ja puhkemajasid.