Andres Herkel on mures, et Eesti poliitikas on jõud, kes paneb „jagatud väärtuste miinimumi" välistades inimesed Reformierakonda taga igatsema. Kuid ekrestumine on ühiskonna kui organismi loomulik kaitsereaktsioon, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Vabaerakonna endine juht Andres Herkel siunab Postimehes järjekordselt EKREt, kuid oma osa saavad ka SAPTK eestvedajad Varro Vooglaid ja Markus Järvi. Herkel muretseb selle pärast, et Eesti poliitikas on jõud, kes välistab „jagatud väärtuste miinimumi", mistõttu inimesed võivad tema arvates hakata hoopis Reformierakonna mõõdukat poliitilist korruptsiooni taga igatsema. See olevat küll halb, aga mitte halvem kui (Herkeli sõnu kasutades) üdini destruktiivne ja Kremli propaganda-aabitsat järgiv koolkond.
Oma artiklis teeb Herkel juttu ka Vooglaiu ja Järvi vestlussaatest „Tõelise riikliku iseseisvuse poole tuleb meil alles püüelda", heites ette, et selles seatakse Viktor Kingissepa eeskujul kahtluse alla „kõik meie saavutused" ja peetakse orjalikkuseks mis tahes rahvusvahelisel või Euroopa koostööl põhinevaid lahendusi.
Kahjuks ei selgita Herkel lähemalt, mis on tema hinnangul see „jagatud väärtuste miinimum", mille EKRE ja seda toetavad jõud olevat välistanud. EKRE on küll peavoolust euroskeptilisem, ent siiski mitte Euroopa Liidu vastane erakond. Nad rõhutavad rahvusriikide Euroopat, kuid minu teada on ka Eesti ametlik seisukoht, et ELi föderaliseerumist ei toetata. EKRE juhtpoliitikud on vägagi NATO ja USA-meelsed ning samas Kremli-kriitilised – ka selles osas nad siinsest poliitilisest peavoolust ei erine.
Milles läheb siis EKRE „jagatud väärtuste miinimumi" vastu? Millised väärtused on löögi all? Demokraatlik riigivalitsemine? Ent EKRE on erinevalt enamikust vanadest kartelliparteidest propageerinud otsedemokraatia laiendamist, soovides presidendi otsevalimist ning rahvale referendumite ja seaduseelnõude algatamise õiguse andmist.
Või õigusriik? Aga EKRE kriitika nn süvariigi ja kohtusüsteemi aadressil lähtub tunnetusest, et need üsna suletud süsteemid toimivad pahatihti meelevaldselt, ületades oma pädevuse piire. Inimeste õiglustunnet kahjustanud näiteid ülekohtust ja omavolist on paraku küllaga.
Aga millega EKRE siis teistest jõuliselt eristub? See ei ole retoorika või poliitikategemise stiil – kuigi otsekohene ja jõuline stiil on tõesti EKREt iseloomustanud –, vaid mittenõustumine viimastel aastakümnetel läänes kehtestatud ideoloogilise ortodoksiaga.
EKRE on olnud jõuliselt kohalikku kultuuri ja heaolu ohustava massilise sisserände vastu ning on samuti kritiseerinud teatud „progressiivsete väärtuste" pealesurumist ühiskonnale. Üldisemalt rääkides ei taha nad kaasa laulda „progressiivse avangardi" laululehelt, ja see on mõistagi nende surmapatt. Just see, et nad kalduvad kõrvale õigest usutunnistusest ja toovad kuuldavale õõnestavat ketserlust, teeb neist vihatavad hereetikud, kes tuleks ohtliku nakkuse levimise vältimiseks isoleerida.
Herkel kurdab, et ekrelik uuskeelsus on toonud lavale „globalistid, tolerastid ja liberastid". Selles küll Herkel eksib. Kõiksugused „globalistid, tolerastid ja liberastid" on ise, ilma kutsumata lavale roninud, hakates tervetest ühiskondadest üle sõites oma nägemusi ja ideoloogilisi unelmaid küll kavaluse, küll jõuga läbi suruma. Lihtsalt osa selle seltskonna teerulli alla jäänud inimestest on pahaseks saanud ning kuna nad palju muud teha ei saa, siis vähemalt kasutavad nad toimuva kohta nimetusi ja sõnu, mis tunduvad neile õigete ja tabavatena.
Aga kui ühele poolele on jäetud vaid sõnad, siis juba püütakse nende suupruukimistki vaigistada. Ühiste väärtuste miinimumist rääkides – kuidas sobivad euroopaliku arusaamaga sõna- ja veendumusvabadusest kokku vihakõneseadused ja tsensuur, mille eesmärgiks on maha suruda teatud veendumuste väljendamist, mis mingi isehakanud seltskonna arvates on ideoloogiliselt ebasobivad?
Praegu on moodne rääkida „ekrestumisest". Ekrestub kõik – erakonnad ekrestuvad, poliitiline kultuur ekrestub, kogu ühiskond ekrestub. Aga mida te siis ootasite, seltsimehed liberalistid-globalistid-multikulturalistid? Teie olete ju meile vale ja pettusega, aga samuti jõu ja sunniga oma agendat peale surunud.
„Populism", nagu te seda üleolevalt ja halvustavalt nimetate, õigemini rahvuslik-patriootlik ja osaliselt konservatiivne vastureaktsioon ei ole tekkinud tühjalt kohalt. See on teie püüdluste ja poliitika vili. See on vastus silmakirjalikule etendusele, mida te ühiskonna ees annate, rääkides demokraatiast, sallivusest, hoolivusest jne, kuid tegelikult tallates kõike seda jalge alla.
Mitte EKRE või teised taolised liikumised ja erakonnad Euroopas ei ole välistanud jagatud väärtuste miinimumi. Seda on teinud vasakliberaalne poliitiline peavool, kes on kaaperdanud meie demokraatia ja vabadused, kehtestanud eemaletõukava ja valeliku ideoloogilise diktatuuri ning õõnestab oma perverssete ja õõvastavate utoopiate elluviimisega ühiskonna aluseid.
Lõputu õudus ei ole praegune suhteliselt mõõdukas valitsuskoalitsioon, vaid see poliitika, mida unisoonis muu Euroopa peavooluga on üritatud ajada. Ekrestumine on ühiskonna kui organismi loomulik kaitsereaktsioon.
Fookuses: tõelise riikliku iseseisvuse poole tuleb meil alles püüelda