Ühiskonna lõhenemine. Foto: Bigstockphoto

Me elame kuidagi väga selgelt kahestunud maailmas. Neil kahel maailmal ei ole puutepunkti, need maailmad ei saa üksteise keelest aru. Pealtnäha sarnastel sõnadel on nende keeltes erinevad tähendused. Justkui olekski käes aeg, kus sikud eraldatakse lammastest, põlluviljad lustest, kirjutab Malle Pärn.

Igas kogukonnas on tarku inimesi. Tänapäeval on neid ometi nii lihtne üles leida. Inimesed levitavad oma mõtteid suhtlusvõrgustikes, blogides, ajakirjanduse kommentaariumides.

Aga – jah, siin on üks aga: ka tarkuse äratundmiseks on tarkust vaja… Küllap meiegi valitsejad on endale võtnud nõuandjad, keda nemad tarkadeks peavad. Nagu selgub, on paljud neist alles noorukesed. 

Tarkust on muidugi mitmesugust. Loll inimene ju ühiskonnas edu ei saavuta. Ja rikkaks ka ei saa. Selleks on vaja teatud liiki tarkust. Inimene, kes suudab oma isikliku elu hästi ära korraldada, ükskõik millises ühiskonnas, on ju tark, mitte rumal. 

Aga riiki valitsema peaksid inimesed, kellel lisaks sellisele isekale tarkusele oleks veel ka südametunnistus ja missioonitunne. Kes oleksid valmis vastutama oma tegude ja sõnade eest. Kes saaksid aru, et nende tegevusest oleneb kogu rahva heaolu ja käekäik. Kes oskaksid mingil määral ette näha või ette ära arvata oma tegutsemise tagajärgi. 

Me elame kuidagi väga selgelt kahestunud maailmas. Neil kahel maailmal ei ole puutepunkti, need maailmad ei saa üksteise keelest aru. Pealtnäha sarnastel sõnadel on nende keeltes erinevad tähendused. Justkui olekski käes aeg, kus sikud eraldatakse lammastest, põlluviljad lustest. 

Eks selliseid vastuolusid ole alati olnud, ja on nende pärast sõdasid peetud. Inimlik ahnus ja rumalus on ikka püüdnud võimu haarata ja panna teisi oma tahtmist tegema. Ikka on ühel pool võimu- ja kasuahnus, õukonnaintriigid, petmine, vägivald. Teine pool aga püüab nende julmade mängude keerises oma elu, oma hinge ja inimlikud väärtused alles hoida, sest miskipärast peavad selle teise poole inimesed hetke omakasust olulisemaks ausust ja väärikust. Neid väärtusi, mida võiks nimetada igavesteks inimlikeks väärtusteks. 

Mingis mõttes käib ju sõda alati tegeliku maailma ja mingi kamba konstrueeritud mudelmaailma vahel. Elusate inimeste ja justkui programmeeritud robotite vahel. 

Kõik meie “debatid” ja arutelud on tegelikult isekate monoloogide kompilatsioonid. Koguni erinevates keeltes. 

Ikka räägib üks pool oma väljamõeldud mudelist, teine pool püüab rääkida päris-maailmast ja manitseb neid mudeliste maa peale tulema. Võimalik, et need mudelistid usuvadki siiralt, et nemad on tõe ja ühiskondliku kasu poolel. Et nad isegi ei tea neid jubedaid plaane, mille elluviimises nad lihtsameelselt osalevad. 

Ja mudeli piirides toimiv teadvus registreerib viirusena iga väljastpoolt tuleva mõtte, mis selle mudeliga kokku ei sobi. Ja robotlik viirusetõrje hakkab automaatselt tööle. Talle tehakse selgeks, mitmekordselt, lausa puust ja punaseks, et konservatiiv ei ole rassist ega natsionaalsotsialist ega äärmuslane, aga tema teeb suu lahti ja nimetab konservatiivi ikka rassistiks ja natsionaalsotsialistiks ja äärmuslaseks. ILMA ühegi tõendita, ilma ühegi argumendita! Sest tema programmis on konservatiivile sellised sildid külge kleebitud. Tema maailm on siltide maailm. 

Kuidas saab selliselt programmeeritud inimesele usaldada seadusloomet või riikliku eelarve koostamist? Oluliste ja ohtlike rahvusvaheliste lepete allkirjastamist? 

Ühe sõnaga kokkuvõetult on meie kõige valusamaks probleemiks tõesti rumalus, nii paljud tähtsatel kohtadel inimesed ei tea üldse, mida nad teevad. 

Nad täidavad käske, ettekirjutusi – pange tähele: mitte seadusi, vaid kuskilt ülevalt poolt tulevaid käske ja ettekirjutusi. Seadusi rikutakse ja väänatakse, seadusi ei austata, seaduste täitmist nõutakse teistelt, mitte endalt, ja Põhiseadus on mõttetu paber kuskil arhiivis. Aga Brüsseli iga väike käsk on püha, selles ei tohi keegi kahelda. 

See on ju rumalus, kui inimene ei saa aru, mida kujutab endast päris-maailm tema ümber, kui ta on nõus elama mingis väljamõeldud mudelis, kus inimestele kleebitakse peale sildid, ja suheldakse nende siltidega, mitte päris-inimestega. 

See on ju rumalus, sest lihtne, aga kindel seadus on: kõik, mis sa teed, tuleb sulle endale kätte tagasi. Suuremalt, valusamalt. Sest mida inimene külvab, seda ta ka lõikab.

Kui inimene teeb teisele ülekohut, siis on tema reaalsusetaju ju häiritud. Ta ei saa aru, et selle ülekohtu kõige suurem ohver on tema ise. Mõõka ei saa süüdistada inimese tapmises, aga inimene, kes mõõka hoiab, on ka siis süüdi, kui ta teeb seda kellegi käsul. 

Kui poleks kuulekaid käsutäitjaid, siis poleks ka vägivallavalitsejaid.