Väga paljud endistest teekaaslastest on tänaseks meie hulgast lahkunud, aga nende jälg hakkab järjest selgemini paistma Eesti igavese Kangelastekoja pinnal. Nende nimed on kantud rahvusmälu marmortahvlile kuldsete tähtedega ja nende tähtede kuld ei tuhmu, kirjutab Jüri Kotšinev.
Oli aasta 2002. Ma istusin omaaegse kolleegi ja hea tuttava Jaak Roosiga tema Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallase territooriumi kõrval asuvas elamises. Jaak oli selle suhteliselt hiljuti enne meie Tartu kohtumist ostnud.
Tegemist oli osaga vanast, tsaariaegsest paekivist ehitatud ja krohviga kaetud hoonest. See hoone asus kohe Tartu Kõrgema Kunstikooli kõrval.
Me polnud Jaaguga ammu kohtunud ja rääkida omavahel oli meil üsna palju. Arvestades meie taaskohtumise aega – 2002. aastat, aega, kus Eesti taasiseseisvumisest oli möödunud juba üksteist aastat, oli, mida millega võrrelda ja uut elu ja olu analüüsida.
Mäletan, et meie eelmine kohtumine enne Tartu koosviibimist toimus Tallinnas 1988. aasta sügisel. Jaak elas siis Tallinnas Narva maanteel ja Eestis oli käimas kõikehaarav ja vilgas tegevus vabanemiseks NSVL kütkeist. Vabaduse taastulekuni ja Eesti iseseisvuse taastamiseni oli siis jäänud veel kolm aastat. Jaak oli lõpetanud ERKI disainiosakonna ja tegeles mööbliga. Restaureerimine ja uute vormide loomine valdkonnas nimega "mööbel" oli tema põhikutsumuseks, tööks ja harrastuseks. 1988. aasta sügisel olin ma just naasnud Lääne-Saksamaalt ja vahetasin Jaaguga oma muljed seal elatud ajast ja nendest põhjustest, miks Eestisse tagasi tulin.
Jutt keerles mitmete küsimuste ümber. Mäletan, et arutasime seda, kas on võimalik, et ka Eestisse tuleb selline kaubakülluse aeg, kus WC paber ei ole enam defitsiit ja Dunhilli sigarette võib osta igast ajalehekioskist jne. Jaak ütles mulle siis veendunult, et tuleb aeg, kus isegi konverteeritava rubla ja kopika sisseviimisel isemajandavasse Eestisse N. Liidu koosseisus hakkab kaupa lettidele sadama nagu lund hilissügisel või talve hakul meie armsas pealinnas Tallinnas.
Ma kahtlesin selles küll üsna sügavalt, aga Jaak tegi mulle selgeks, et kõik see tohutu kaubahulk, mis on toodetud Läänes, otsib uusi turge ja Lääne tootjad tahavad kõige rohkem oma toodangu müüki maailmas laiendada. Teatud tingimustel, isegi bartertehingute puhul – kaup toorme vastu, oleks võimalik täita kõik Eesti tollased kauplused ja poed James'i teksadega ja Cameli sigarettidega ning muude tarbekaupade ja teiste „ahvatlustega".
Need ajad olid 2002. aasta kohtumiseks Jaaguga ammu asendunud uute aegadega. Siis olid meil käsitlemisel juba uued teemad. Meenutades praegu neid kahte kohtumist kunagise kamraadiga mäletan seda, et mõlemal korral tundsin peale põhjalikke jutuajamisi temaga selgelt, et elu ei ole mööduvate väärtuste ja hääbuvate argipäeva tõdede jälgimiseks mõeldud, vaid nõuab tegelemist põhjalikumate ja sügavamate inimeseks olemise tõdedega. Olen Jaagule selliste kogemuste eest tänulik.
Hiljem meenusid mulle need vestlused Jaak Roosiga siis, kui oli saabumas igaaastane Vabariigi aastapäeva eelne aeg ja parasjagu ametis olev president jagas välja väärikatele kodanikele Eesti Vabariigi teenetemärgid.
Lumesadu oli see märksõna, mis ühendas kujundlikult teenetemärkide sadu nende saajate peale ja omaaegse kaubasajuga defitsiidis vaevelnud ostajate peale turumajanduse tingimustesse sisenenud Eestis.
Teenetemärkide sadu oli tõesti talvise lumesaju sarnane, Arnold Rüütli presidendiks olemise viimasel aastal 2006 oli see eriti tunda. Sel ajal oli Rüütel tahtnud jagada võrdse arvu ordeneid ja medaleid nii omaaegsete rahvarindelaste tiiva tegelastele, kes järgnesid oma suurele juhile Edgar Savisaarele viimase moodustatud Keskerakonda, kui ka nende poliitilistele vastastele, Eesti Komitee ja Eesti Kongressi tegijatele, kus mängis olulist rolli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Selle tiiva üheks liidriks võib mööndusteta pidada Tunne Kelamit. Rüütel palus Kelamit, kes 2006. aastal oli Euroopa Parlamendi liige, et too koostaks oma nimekirja väärilistest ordenisaajatest Eesti Kodanike Komitee ja Eesti Kongressi rahvusliku tiiva esindajatest. 2006. aastal said teenetemärgi 795 inimest. Tõeline lumesadu.
Teenetemärkide saajate nimekirju lugedes on igal aastal huvitav jälgida, kes on seekord saanud maitsta õnne kerget silitust õlale ning tundnud ennast jalust ja käsist tõstetuna. „Elu pole elatud asjata," mõtleb kodanik hetkel, kui talle on teatatud ühel või teisel viisil, et ta on pälvinud sel aastal koos väheste valitutega auraha Vabariigi presidendilt. Kui see teadmine on kodanikule, kes on ordeni saanud, pärale jõudnud, on tema rõõm piiritu.
See on ainuõige emotsioon ja sellega on alati kõik väga korras.
Minu enda tutvuskonnas oli neid äramärgituid ja auraha saanuid palju. Toredad ja igati väärikad inimesed. Sõbrad ja võitluskaaslased, kellega erinevatel eluperioodidel ühiseid võitlusi peetud sai, on kõik aurahadeta. Mõtlesin selle üle ja jõudsin järeldusele, et ei läinud me omal ajal võitluskaaslastega hommikumaa teed ega ka õhtumaa teed, aga mõlemal teel ettenähtud vitsad saime täiega kätte.
Need kamraadid ja võitluskaaslased on tuntud ja veelgi tuntumad nimed Eesti kultuuripõllul, kes on kündnud seda põldu ja sinna külvanud mehemoodi. Paljud, väga paljud neist teekaaslastest on tänaseks meie hulgast lahkunud, aga nende jälg hakkab järjest selgemini paistma Eesti igavese Kangelastekoja pinnal. Nende nimed on kantud rahvusmälu marmortahvlile kuldsete tähtedega ja nende tähtede kuld ei tuhmu.
Suur au oli hingata nendega sama õhku ja elada nendega samal ajal. Suur rõõm oli nendega vahetada mõtteid ja arvamusi ja tunda, et me oleme pärit ühel malelaualt ja moodustame ühe malendite komplekti selles igaveses mängus nimega elu.
Kas seda tehtut, mille on korda saatnud Eesti vaimukangelased, on võimalik mõõta teenetemärkidega? Muidugi on. Rõõm, kui keegi sellistest igal aastal saab oma ordeni kätte, on siiras ja suur. Siin ei saa olla kohta väiklasel kadedusel ja alatul parastamisel siis, kui mõni väärikas seekord miskipärast ilma jäi. Sadu on sadu ja kui ordenite saju käigus langeb mõni orden lumehelbe kombel sinna, kuhu nagu ei peaks, siis ei kahanda see õigustatult saajate tunnustust mitte üks raas. Pigem toonitab hoopis kontrastainena nende väärikust ja teeneid ühiskonna ees.
Peaasi, et kodanikud ei elaks selles küsimuses välja oma kibedust ja viha ning pettumust ega käituks nagu koer raamatukogus. Raamatukogu lugemissaali sattunud koer käitub nagu koer ikka. Koer närib mõnda köidet, jookseb raamaturiiulite vahel ringi ning tõstab jalga lugemissaali nurka, kui häda kätte tuleb. Koer haugatab ja uriseb ja lõpuks jääb lugemissaali magama. Koer võib teha raamatukogus olles mida iganes, aga ühte asja ta kindlasti kohe ei tee. Koer ei loe mitte ühte rida ega vaata ühtegi sisukorda mitte üheski raamatukogus olevas raamatus.
Koera puhul on see loomulik käitumine, inimese puhul aga mitte. Olen kahjuks liiga tihti näinud inimesi, kes vaatamata inimese moodi välja nägemisele käituvad nagu nad oleksid raamatukogusse juhuslikult sattunud koerad. See on kurb, aga ilmselt paratamatu. Sellised tüübid ei tohiks tegeleda endale loomuvastase tegevusega ja mitte külastama neid kohti, kus käivad inimesed, kes oskavad seal käituda.
Me kõik tegeleme igavuse peletamiseks oma kasina fantaasia piirides erinevate ajaviitmisviisidega. Kes kogub jalutuskeppe ja kes kogub suhteid. Kellele meeldib seakoot ja kellele granaatõun. Mõni armastab inimkonda ja mõni oma vanemaid. Igaüks jäägu oma liistude juurde ja ärgu võtku ette lendkala hullumeelseid katseid tungida stratosfääri.
Siis, kui ahv on puu otsas ja loobib sealt all olevaid möödujaid kookospähklitega, tuleb ta sealt alla meelitada talle banaani näidates. Muidu, ilma sellise söödata, ahv alla ei tule.
Täpselt sama tuleb teha mõne kahejalgsega, kes on roninud kuhugi kõrgele kohale ja laseb sealt teistele, kes all on, ülevalt pähe. Tema allatoomiseks talle ilmselt mittesobivast kõrgusest tuleb teda meelitada millegi temale väga ahvatlevaga. Talle tuleb peibutust näidata ja alla tuleb ta juba ise.
Kui mõista lihtsat tõsiasja, et inimene on sotsiaalne olend ja ei muutu sajandite jooksul kuigi palju, saab ka ühiskonnas elades jääda suhteliselt puutumatuks selle ühiskonna mõjudest või isegi mõjutustest. Inimesi ei tohi endale liiga lähedale lasta ja samas ei maksa nendest liiga kaugele eemalduda – muidu kaob liigikaaslaste suhtes immuunsus.
Kõige parem on olla just piiri peal, et iga hetk, kui vaja, eemalduda kaugusele, kus keegi teid enam ei näe. See on kõige ohutum positsioneerumine kaaskodanike või ühiskonna suhtes.
Head ordenisaju nautimist, head kodanikud. Ordenid või lumi, midagi sealt ikka alla sajab.