Venemaa president Vladimir Putin. Foto: Scanpix

Venemaa tulevikku ei oska täpselt ette aimata ka praegune Putini administratsioon ega tema juhitud võimustruktuurid. Võib prognoosida vaid seda, et võim jääb seal FSB klanni kätte ja Putini võimult kõrvaldamisega ei muutu midagi, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Nagu küllusesarvest on viimase aasta vältel tulnud arvamusi nii Venemaa oleviku ja tuleviku kui ka Venemaa poolt peetava Ukraina sõja suhtes. Nagu lund langeb taevast tuhandeid lumehelbeid, mis katavad paksu kihiga maad igat masti arvamustega, üks „asjatundlikum" kui teine sellest, mis ja kuidas hakkab Venemaaga juhtuma juba „homme kell pool viis õhtul" ja kui mitte homme, siis ülehomme kindlasti. Nii perioodilistes väljaannetes kui telekanalites, erakanalites ja rahvusringhäälingus jääb Venemaa asjatundjaid ja eksperte ülegi. 

Tõsiasi on see, et mitte keegi neist, kes tegelevad Vene teema sünteesiga, ei tea sellest kaugest tsivilisatsioonist tegelikult mitte midagi. 

Venemaa tulevikku ei oska täpselt ette aimata ka praegune Putini administratsioon ega tema juhitud võimustruktuurid. Veel kunagi ei ole Venemaal olnud kõrgeim riigivõim eriteenistuse käes. Putini 22 aastat kestnud valitsemisest alates on see aga nii. Kuhu viib selline poliitiline olukord nende riigi, ei ole prognoositav. Selge on see, et Putini võimult kõrvaldamisega ei muutu seal midagi. 

Eriteenistuse mehed Kremli võimuladvikus ei loobu sellest võimust ega jaga seda isegi teiste jõustruktuuridega nagu armee või siseministeerium. Venemaal jääb ka lähitulevikus valitsema FSB (Föderaalne Julgeolekuteenistus).

Mitte asjata ei räägita Kremlis, et Putini mantlipärijaks saab Venemaa Julgeolekunõukogu sekretäri ja presidendi administratsiooni juhi esimese asetäitja Nikolai Patruševi (sündinud 1951) poeg Dmitri Patrušev (sündinud 1977). Nikolai Patrušev oli aastatel 1999–2008 FSB peadirektor. Tema poeg Dmitri lõpetas 2018. aastal Moskvas Vene Föderatsiooni Julgeolekuteenistuse Akadeemia. Puhas FSB rida.

Putin usaldab „omasid" KGBs teenimise ajast. Olles ümber nimetatud FSBks ei muuda see nimevahetus sisuliselt midagi. KGB või FSB, kõik see on riikliku julgeoleku struktuur, mille juured ulatuvad loomulikult NSVLi aegadesse. 

Putin ise on sellest võimuvahetusest teadlik ja pärandab oma presidendikoha omadele ehk siis FSB klanni kuuluvatele endistele teenistuskaaslastele. Õigemini nende järeltuleva põlve esindajale.

See on vast ainuke asi, mida Venemaa tuleviku suhtes prognoosida võib – võim jääb seal FSB klanni kätte.

Mis saab Ukraina sõjast? Kui kaua see kestab ja kuidas lõpeb, seda ei saa ennustada kasvõi sellepärast, et kõik, eelkõige mõistagi ukrainlased, on aru saanud kollektiivse lääne hirmust sõja ees – et Ukraina üheselt sõja võidaks ja Venemaa praegune riik kokku variseb. Lääs lihtsalt kardab Venemaa killustumist ja sellega seotud uut poliitilist olukorda Euraasias. Puhas hirm uue tuleviku ees, kus Ukrainal oleks keskne koht Ida-Euroopa geopoliitilisel kaardil ja sõjaliselt keskne koht Kesk-Euroopa riikide hulgas. Seepärast ei varustagi kollektiivne Lääs Ukrainat relvadega, mis rünnakuoperatsioonideks mõeldud ja mille abil lõpetaks Ukraina selle sõja paari-kolme nädalaga. Lääs kardab – ja Ukraina ning ka Venemaa teavad seda argpükslikku ja küünilist lääne hoiakut, mida Ukraina oma elanike ja sõdurite verega iga päev kinni peab maksma.

Mis käike Venemaa lähiaastatel ka ette ei võtaks, on see hetkel täiesti ennustamatu. Eesti naaberriigiks jääb Venemaa igal juhul ega kao selles rollis mitte kuhugi. Seda soovitan ma tungivalt arvestada Eesti praegusel valitsusel.

Vanema põlvkonna „asjatundjad", kelle poliitvaatlejate ja kommentaatoriteks kujunemise aeg toetus nõukogude propagandale ja nõukogude filmikunstile tollases NSVLis, ei tea praegusest Venemaast eriti midagi, arvates samal ajal, et nad teavad sellest riigist kõike. Ka punavõimudele kõige ustavamaid Baltikumist pärit punaseid poliitkommentaatoreid ei lastud Moskva ja Leningradi arhiividele, enamusele olulistele andmebaasidele ja dokumentidele ning partei pleenumite ja büroode stenogrammidele ligi.

NATO vihmavari on väga hea, aga kui ta avaneb Eesti kohal siis, kui „vihm" on jõudnud sadama hakata, siis on NATO küll võidukas, kuid Eestit kui eesliini riiki pole võib-olla enam olemas. Seda mõstagi juhul, kui läheb konventsionaalseks sõjaks NATO ja Venemaa vahel.

Samas, parem on langeda oma vabaduse eest võideldes, kui alistuda nagu eelmise sajandil – vaikides ja vastupanuta.

Teisalt on hea, et väga paljud ennast Venemaa välis- ja sisepoliitika asjatundjateks peavad. Saab nalja neid lugedes ja kuulates meie raskel ja naljavaesel ajal. Tähtis on see, et Eesti kuulub kollektiivse lääne hulka ja on selles suhtes kõige idapiiri taga toimuva suhtes vaatleja, mitte osaleja rollis. Loodan siiralt, et see roll ei muutu. 

Loomulikult tahan ma jätkuvalt näha Hermanni tornis sini-must-valget lippu. Ma ei ole Kreeka ega Hiina luuraja ning Kremli karvane käsi ei ole kunagi mulle ulatanud rahast pungil kohvreid. Mulle meeldib tõsiselt verivorst ja seapraad hapukapsastega. Ma tean Eesti hümni sõnu. Ma olen patrioot, Eesti patrioot, ja kui ükskord laskmiseks läheb, siis lastakse mind maha koos eestlastega, aga kõiketeadev Venemaa ekspert ei ole ma siiski mitte.

Venemaa eksperdid on need, keda me iialgi ei näe ega kuule. Need on need mehed, kellele makstakse vaikimise eest.

Need, kellele makstakse rääkimise ja kirjutamise eest, ei ole eksperdid, vaid kõigest arvamuste avaldajad.