Keegi poleks veel mõni aeg tagasi uskunud, et reformarid oma targa juhiga eesotsas suudavad seda, mida poleks suutnud ükski opositsioon. Nad nimelt hävitavad ise oma maine riismed ega suuda sellel teel enam peatuda, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Alles see oli, kui 2023. aasta aprillis „võitis" riigikogu valimistel süvariigi mahitusel ja e-hääletuse abil meie võitmatuna tunduv Reformierakond. Tulemuseks saadi siis koguni 31,2% häältest ja väidetavalt valis oravate parteid 190 632 valijat.

Valimistel sai teise häältesaagi EKRE ja see oli 16,1% häältest. Nende poolt hääletas siis väidetavalt 97 960 valijat. Õhtusel valimispeol oli reformarite endine peaideoloog ja erakonna kauaaegne tegelik vedaja, Siim Kallas nautimas täiel rinnal võidurõõmu. Oli selge, et tema tütar Kaja Kallas saab uuesti teha ultraliberaalse valitsuse ning hakkab seda juhtima.

Siimu silmis oli varjamatu uhkus oma tütre pärast, kes taaskord kroonitakse Eesti Vabariigi peaministriks ja kirjeldamatu rõõm veelkordse võimaluse pärast nautida reformaritele ja tema perekonnale isiklikult kätte langenud võimu. Intervjuu käigus, mis võeti Siimult tema viimase poliitilise triumfi järel, ei suutnud vana globalist ning liberaalse internatsionaali truu sõjaratsu varjata oma tundeid ja pigistas endast välja rõõmuöötsatuse.

Ta nurrus välja lause „Võim on magus!", mille intonatsiooni on võimatu edasi anda. Ta meenutas mulle sõna otseses mõttes kassi, kes on õnnelikult nahka pistnud kõik maailma kanaarilinnud ega ole seejuures vahele jäänud.

Kui mõelda, et sellest on möödas vaid kaks aastat ja neli kuud, tundub see uskumatu. Sellest ajast on muutunud Eestis nii mõndagi. Esiteks edutati Kaja Kallas Euroopa Liidu kõrgele ametikohale, mida ta püüdis juba siin peaministrina tegutsedes, olles Euroopa Liidu truu kannupoiss ja käsutäitja.

Reformierakonna juht ja Eesti valitsuse juht Kaja Kallas sai oma ihaldatud Euroopa Liidu välisesindaja kõrge koha ja sõitis Brüsselisse vallutama uusi kõrgusi rahvusvahelisel poliitilisel areenil. Tema asemele erakonda juhtima asunud uus peaminister Kristen Michal arvas, et võib riiki peaministrina juhtida samamoodi, nagu oma erakonda. Kõik tundus ju nii tsementeeritud ja kindel olevat.

Mängides valijate ja rahva närvidel, jätkas ta oma valitsuskoalitsiooni eesotsas katseid majanduse lämmatamise ja maksuralli pöörete tõstmise valdkonnas. Juhtus aga see, mida ei näinud ette ei reformarite rahandusminister Jürgen Ligi ega uus majandusminister Keldo ega Michal ise. Reformarite reiting hakkas aeglaselt, aga kindlalt langema.

Mehed ja naised oravate erakonnast otsustasid seda viga parandada ning kuulutasid välja valitsuse „remondi", mille käigus visati valitsuskoalitsioonist välja sotsiaaldemokraadid, ajades nende kaela kõik ühiselt kokku keeratud vead.

Peale seda, kui valitsema jäi reformarite liit Eesti 200-ga, ilmnes tõsiasi, et korvamatu kahju Eesti majandusele ja elanikkonnale, mille tekitas automaks ja muud maksuralli käigus tehtud maksumuudatused ning lisaks sellele ka rahandusministri ületamatu ülbus opositsiooniga ja pressiga suheldes, ei luba reffide reitingul tõusma hakata. Asjale lisas õli tulle Eesti 200 pealiku ja koalitsiooni haridusministri eestlastele kahjulik haridusreform.

Nagu sellest veel vähe oleks, lahvatas kohalikul võimu tasandil Tallinnas suur skandaal, mis võeti reformierakonna juhi Michali ja tema tagatoa poolt ette maine parandamise ja reitingu tõusu nimel. Tanki visatud noorpoliitik ja täielik tainapea, Brüsselist naasnud, Tallinna piirkonna reffide uus juht, Pärtel-Peeter Pere hakkas peale aastast ametisolekut, uues linnavalitsuses abilinnapea kohta täites, norima tüli linnapea Ossinovskiga.

Viimane kuulus riigitasandil võimuliidust eemaldatud sotsiaaldemokraatide ridadesse ja reffid otsustaid kõrvaldada sotsiaaldemokraadid ka linnavõimu juurest. See, mida sooritas selle kampaania käigus Peeter-Pärtel Pere oli aga nii klounilikult käpardlik, et kogu reffide kõrge poliitiline pilotaaž kahaliku võimu tasandil kukkus kolinaga läbi.

Ei aidanud ka nende poolt kavandatud „organiseeritud kaose" tekitamise taktika ja Urmas Sõõrumaa toomine üllatustegelasena mängu reffide linnapea kandidaadi rollis, kellega sooviti asendada Ossinovski, muutus juba selliseks palaganiks, et peale vastastikuseid ultimaatumeid ja kohalt tagandamisi lahkus mölkis kastirattaga Pere linnapoliitikast ja Sõõrumaa koristati samuti „laualt" ära.

Reffide lollused sellega aga ei lõppenud ning üsna pea tuldi turule uue linnapea kandidaadiga, seekord oma partei ridadest. Selleks karismaatiliseks ja sügavaks poliitiliseks figuuriks osutus „uinunud kaunitar" Maris Lauri.

See kunagine rahandusministrit etendav tegelane äratati uinunud olekust üles, disainiti pisut tema patja meenutavat välimust ja pandi rahva ette reformierakonna linnapeakandidaadina.

Peale kõike juhtunut, suutis reformarite seenioride klubisse kuuluv Ivi Eenmaa tulla lagedale enesekriitilise ambrasuurile viskumisega ja palus avalikult vabandust Reformierakonna valijate käest selle eest, et Reformierakonna fraktsioon ei suutnud täita Tallinnas ühtki oma lubadust. Õnneks ei suutnud, sest vastasel juhul oleks elu pealinnas veel hullem.

Ivi väidetav vastasseis Pere ja tema sama saamatute käsilastega pealinna võimu tüüri juures ei olnud aga veenev ja Michal jätkas oma mainepäästmise kampaaniat, kutsudes 30 000 euro eest Tallinnasse ühe värvilise blogija, kes tuli, külastas Stenbocki maja rõdu ja maja ennast ning lebas pisut mingil lamatsil Vabaduse väljakul, mille järel lendas edasi Riiga.

Maine Reformierakonnal ei tõusnud aga ikka veel ja nüüd lõpuks teatas viimases hädas olev Michal, et tema juhitud valitsus suutis oma võitluse tulemusel rahva heaolu eest seistes kokku hoida nii palju rahalisi vahendeid, et on kaalumisel maksude tõstmise peatamine ja võib-olla loobumine automaksustki.

Üks lollus ajas selles mainetõstmise kampaanias taga teist ning on näha, et see amokijooks enam ei peatu. Keegi poleks veel mõni aeg tagasi uskunud, et reformarid oma lõpmatult targa juhiga eesotsas suudavad seda, mida poleks suutnud mingi opositsioon. Nad nimelt hävitasid ise ja hiilgavalt oma maine riismed ega suuda sellel teel enam peatuda.

Jääb üle soovida neile edu ja jõudu enesehävitamise raskel teel. Olgu kerge ja hästi jahvatav Jürgen Ligi keel. „Liigu, liigu, keelekene, laula, linnumeelekene!" Jürgen, ära ainult vait jää. Räägi ikka kiiresti ja valjusti nii palju kui jaksad.

Michalile soovin ma uusi ideesid ja nende kohest teostamist meile kõigile rõõmuks ja reffide lõplikuks hävinguks. Reffide ripatsile, Eesti 200 ja nende valitsuse liikmetest poliitikutele soovin kergeid jalgu uuteks tantsunumbriteks ja Kristinale sõnaosavust uute väljahõigete tarvis. Teele, teele, kurekesed. Lennake kaugele ja jäägegi kaugele. Tuult teile tiibadesse, tantsulõvid.

Kõik kirjeldatu näitab reformarite ja nende liitlaste täielikku krahhi ja sellest tingitud peataolekut ning paanikat. Jürgen haarab peagi oma triatloniratta ja kihutab mööda Harku järve põhja kuhugile Klooga poole, et sealt juba paati hüpata ja Rootsist asüüli palude.

Kristina maandub tagasi oma Kiviõli või Narva sünnikohta ja hakkab õpetama kohalikele lastele Kalamaja murret koos Lasnamäe dialektiga. Michal kleebib ette valehabeme ja laenab mõnelt allakukkunud helikopterilt propelleri ning lendab ära kellegagi hüvasti jätmata.

See kõik on juba juhtumas ja selleks, et astuda viimane samm parasiitidest pääsemise teel, tuleb soovida reffidele jõudu nende enesehävitamise teel.

Loodetavasti saavutab reffide partei oma 2%-se toetuse ja Michal isiklikult oma 1,5% poolehoiu. Hästi hoitud Eesti on kindlates kätes.

Hoidke seda kurssi kindlalt oma kätes, armsad oravad. Õnn ei ole kaugel ja ka Karmen oma süstaldega läheb põhja nagu laev, millele on oravad augud põhja närinud.