Kaja Kallas. Foto: Scanpix

Kallase valitsus on sunnitud hakkama kasutama repressiivseid sisepoliitilisi meetmeid, et istuda edasi peaministri sadulas. Rodeo selles sadulas püsimiseks saab olema karm ja Stenbocki majast hakkab tulema ühiskonda ja kodanike vabadusi kärpivaid meetmeid üsna pea, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Vanasti, see tähendab pool sajandit tagasi, tavatseti öelda, et nõukogude kolhoosnikul või töölisel oli enamasti kolm seisundit – loll, purjus või magav. 

Arvata, et selline asjade seis on normaalne ainult nõukogude inimesele on ekslik. Asi ei ole ainult selles, et nõukogude kord oli ise täiesti ebaloomulik normaalsuse seisukohalt võttes, vaid selles, et tuleb välja – inimene on viimase poole ja enamgi sajandi jooksul mandunud selliseks olendiks, kellele on loomuvastaseks tegevuseks muutunud ka mõtlemine.

Kui asjad ei oleks nii, siis kuidas seletada asjaolu, et enamus kohalikest valijatest valis enda esindusorganisse sellised vassijad ja valetajad, keda on praegu häbi kuulata ja vaadata. Kui Kallas, Kaja Kallas, teatas ERR-is esinedes, et kui tema erakond oleks rääkinud tõtt riigi finantsilisest olukorrast enne valimisi ja vajadusest tõsta makse, poleks reformarid ju valimisi võitnud. Jultumus ja pirtsakus peegeldusid seda öeldes tema näost.

Veel peegeldus seal piiratus ja halvasti varjatud pahameel küsija ja vaat et kogu maailma suhtes. Ainult ühte tema ilmest ei peegeldunud – ei peegeldunud mitte vähimatki piinlikkust ega häbi. Kui olla õiglane, siis ega Kaja üksinda ei ole selline häbitu tegelane uues valitsuses. Samamoodi ei peegeldu mitte midagi head ka sotside ninameeste nägudest ja Eesti 200 juhtide omadest, kellest üks on nüüd siis riigikogu spiiker. Valitsuserakondade juhtfiguurid on sellise, endaga rahuloleva olemisega nagu kassid, kellel õnnestus nahka pista kõik hapukoor ja kõik kanaarilinnud sinna otsa.

Omaaegne nõukogude kolhoosnik või sovhoosnik on oma tuimuselt täiesti võrreldavad tänapäeva poliitbroileritega, kes alustasid oma karjääri tänavatel parteiagitaatoritena, plakatikleepijatena ja lõpetasid ministritena.

Kui omal ajal oli räägiti sellist lollust, et igast köögitüdrukust võib saada minister, siis nüüd kipub iga minister rohkem köögitüdruku moodi olema. Vanasti teadis iga majandi maaparandaja, et traktorit juhtides võib ühe tööhooaja jooksul kokku ajada nii palju pappi, et ülejäänud aja saab juua kaua ja segamatult.

Iga proletaarlane teadis, et partei on nõukogude riigis üks ja nii on see välja kujunenud ajalooliselt. Parteiga ei vaielda ja siis tuleb õnn proletaarlase õuele ja tema sahvrisse ka. Partei ja rahvas on ühtne, öeldi siis ja keegi ei julgenud selle vastu vaielda.

Partei pidi olema lisaks kõigele muule möödunud sajandi au, mõistus ja südametunnistus. Kelle au täpsemalt, seda ei täpsustatud. Koeral on oma au ja inimesel oma, aga milline oli kommunistliku partei au eelmise sajandi keskel ja selle lõpus, ei õnnestunudki mul teada saada.

Praegusel ajal, kui uskuda reformierakonna loosungeid, on nende juhitud Eesti kindlates kätes. Kord siin maal võimu oma kätesse haaranuna tegelevad reformarid, nagu bolševikud omal ajal, selle võimu enda käes hoidmisega ja ei millegi muuga. Selles mõttes on nende kätes võim Eestimaa üle. See on vast ainuke kord, kus reformierakond ei valeta. Samas antakse justkui mõista, et see reformarite võim rahva üle on rahva enda huvides.

Kohalikud skulptorid peaksid juba praegu hakkama tegelema eskiiside ja kavanditega monumentaalskulptuuride tarvis, et jäädvustada vääriliselt ja üleelusuuruselt Kaja Kallase ja tema võitluskaaslaste elu ja tegevust Eesti riigitüüri hoidmisel. Siis saaks juba praegu hakata kujundama „Kuulsuse alleed" ja uut rahvusparki meie aja kangelastele. Need skulptuurkompositsioonid näitaksid, kuidas reformierakond ennastsalgavalt annab kogu oma energia ja sisemise jõu rahva teenimisele. 

Tõsi on see, et mulle ei meeldi proletariaat. Ka mina ei meeldi proletariaadile ja see on asjade loomulik seis ega saagi teistmoodi olla. Asi on selles, et ei reformarid ega sotsid, rääkimata Eesti 200 liikmeskonnast, kellel õnnestus ennast riigikogusse pressida, ei pea ennast proletariaadiks ning formaal-juriidiliselt on neil õigus. Ilmselgelt ei ole nende ridadest võrsunud riigikogulased kunagi töötanud Narva Kreenholmi manufaktuuris ega Volta tehases Tallinnas. Ka J. Lauristini nimelises Tallinna Masinatehases pole nad alustanud oma töömehe põlve. Kuidas siis neid liigitada? Väga lihtsalt – tegemist on plebeidega.

Plebs kui mõiste on pärit Vana-Rooma kuningriigi ajast ja tähendas vabade kodanike seisust. Patriitsid ehk kõrgeim seisus sinna ei kuulunud. Kuningate ajastul ei olnud plebeide seisus esindatud kuninga juures olevate nõuandjatega ja senatis saadikutega. Plebeide sagedased mässud sellise asjade seisu pärast viisid selleni, et nende jaoks viidi sisse rahvatribuunide ja ediilide nime kandvad ametnikud, kes pidid olema plebeide kui seisuse esindajad riigis.

Vabariigi ajaks (VI sajandi algus eKr.) olid patriitsid saanud monopoli riigi poliitilise ja sotsiaalse elu sfääris. Plebeid ei saanud olla magistraadid ehk riigiametnikud ega omanud õigust õppida tundma juriidikat. Samal ajal moodustasid plebeid enamiku Vana-Rooma elanikkonnast ja tootsid kõike patriitsidele elutarviliku, toiduainetest muude kaupadeni välja. Ilma nendeta oli elu Rooma linnriigis täiesti võimatu.

Mõistagi keskendusid plebeid oma tegemistele ja jätsid riigi juhtimise patriitside kaela. Riigikaitses pidid nad küll osalema, kuid väepealikeks jõudsid nende hulgast pärit mehed väga harva.

Seega võib julgelt kinnitada, et tänapäeva plebeid on plebeid ülekantud tähenduses vaid tinglikult seisusliku ühiskonna prisma läbi vaadatuna. Selles suhtes ei erine Eesti Vabariik millegi poolest teistest maadest. Seisuste aeg on ammu läbi saanud ja klassiühiskond on jõudnud ka lõpusirgele. Püramiid on ühiskonna ülesehituse mudelina ammu asendunud pannkoogi mudeliga. Püramiid on ajalooliste protsesside teerullide poolt sõidetud üheks suureks ja tasapinnaliseks pannkoogiks. Pannkook ei ole küll ülespoole suunatud ja on ilma tiputa, kuid katab selle eest palju suurema pinna kui püramiid.

Eestis valitseb hetkel poliitiline süsteem, mida nimetatakse plutokraatiaks. See tähendab võimu tsentraliseerumist jõukate otsustajate kätte. Oligarhia puhul on see võimu omavate isikute kooslus väikesearvulisem kui plutokraatia puhul.

Võimalik, et reformierakond püüab oma praegust võimu tsementeerida ja muuta ta püsivaks, nagu on muutnud oma võimu Venemaal püsivaks president Putin. Ta tegi seda muutes oma äranägemise järgi Venemaa põhiseadust ja kõik on juriidiliselt korrektne. Juriidiliselt, aga mitte tegelikult, sest selles absolutismile lähenevas võimutäiuses ei ole tilkagi õiglustundele rajanevat.

Diktaator ei kuula kedagi ega arvesta millegagi peale isikliku tahte. Rahva huvid on talle üks väiksemaid asju, millega ta arvestada kavatseks. Eestis võib reformarite kestev võimulolek viia samuti rahva huvide täieliku jalge alla tallamiseni ja juhindumiseni riigijuhtimise juures vaid oma erakonna võimul püsimise huvidest.

Pika aja jooksul tekitab selline kestev võimulolek kõikelubatavuse ja karistamatuse tunde. Reformierakonna enda arvates peab rahvas lihtsalt aru saama, et see on parim valik kõigile, kui nemad ja just nemad Eesti Vabariigis lõpmatult valitseda saavad. Need, kes nii ei arva, on kas rumalad või Vene agendid – ühesõnaga rahvavaenlased. Tegelikult reformierakonna vaenlased, aga reformarid ise ei tee enda ja rahva huvidel enam ammu vahet. „Rahva huvid" on siin teadagi jutumärkides.

Väga mugav on tembeldada kõiki endale mittesobivad jõudusid venelaste agentideks ja rahvavaenlasteks ning õigustada kõiki oma erakonna otsuseid valitsuses olles „kollektiivse lääne" huvide eest eesliinil võitlemise rolliga. Teha „kollektiivsest läänest" oma kaasvastutaja on väga mugav võte, aga samas ka väga labane ja läbipaistev oma küünilisuses.

Uue valitsuse tegevus on juba praegu selgelt näidanud kõrbemise märke. Uute maksude sisseviimine ja kehtivate peretoetuste revideerimine ei ole kodanikele meeltmööda tegevus. Et säilitada võimu peagi algavas poliitilises turbulentsis, ei ole muud teed kui „kruvide kinnikeeramise" poliitika. Selleks peavad kodanikud valmis olema.

Kallase valitsus on sunnitud hakkama kasutama repressiivseid sisepoliitilisi meetmeid, et istuda edasi peaministri sadulas. Rodeo selles sadulas püsimiseks saab olema karm ja Stenbocki majast hakkab tulema ühiskonda ja kodanike vabadusi kärpivaid meetmeid üsna pea.

Peeglita kasvanud uue poliitilise „eliidi" põlvkonna esindajad on kurdid igasugusele kriitikale. Kriitika mõjub neile nagu vesi hane selga. Kuidas nendega läbirääkimisi pidada? Tuleb valmistuda oma kodanikeõiguste kaitseks selles ühiskonnaks ja avaldada oma arvamust ja eriti oma suhtumist riigis toimuvasse raugematu innuga.

Praegu on see veel võimalik. Hetkel on see veel vaba sõna levimise tingimustes võimalik, kuid juba homme võib see olla möödunud aja privileeg. 

Selline on asjade seis praegu ja homne päev oma seisude ja nendest tingitud seisunditega saabub peagi.