Riigi praegused juhid on otsustanud põlistada oma võimu koroonakriisi lahenduste maski all. Peagi asendub suure osa kodanikkonna tasalülitamine ja nende riiklikeks kurjategijateks kuulutamine otsese vaba sõna suukorvistamisega ja vaba mõttearenduse ning avalikustamise keelamisega. Võimude leksika ja kehakeel meenutab üle kolmekümne aasta tagust poliitilist liikumist nimega Interrinne, kirjutab Jüri Kotšinev.
Suur ahvatlus oma kodanike tervisekaitse maski all ühiskonna kruvid lõplikult kinni keerata ja opositsiooniparteid muru sisse suruda on praeguseid võimukandjaid pannud meeleheitliku „vaktsiiniküsimuse lõpliku lahendemise" eest peetavas võitluses tegutsema nagu marutõbiseid koeri. Kui estraaditähed koos isehakanud „viroloogidega" ja klaasistunud silmadega aferistidega suruvad peale hirmutamise ja leppimatuse õhustikku, ähvardades järjest rohkem niigi paljukannatanud ja hirmul kodanikke, on selge, et ahvatlusele luua totalitaarne siseriiklik elukorraldus ei suutnud vastu panna ei seadusandliku ega täidesaatva võimu esindajad. Kõik kodanike tervise ja turvalisuse nimel tegutsevad võimuhoidjad ja ametnikud võitlevad justkui inimeste tervise ja turvalisuse nimel. Meie oleme need kodanikud, kelle nimel see võitlus käib.
Hirm ja ebakindlus homse päeva ees on surutud rahvale peale praeguste võimulolijate ja neid lipitsevalt teenindava massimeedia poolt. Piitsa ja prääniku taktika vaktsiinisõjas on üha enam kaldu piitsastrateegia poole. Rahvas, keda võimud peavad justkui alaarenenud tänamatute kaabakate karjaks, on selles võitluses jäetud idioodi rolli, kes peab uskuma kõike seda, mis talle pähe kallatakse.
Võimude leksika ja kehakeel meenutab üle kolmekümne aasta tagust poliitilist liikumist nimega Interrinne. Sama leppimatus teiste seisukohtade ja maailmavaadete suhtes, sama viha ja arrogants kõikide teistmoodi mõtlejate suhtes on tänastel vaktsiiniaktivistidel, nagu oli omal ajal üleliidulise alluvusega ettevõtete juhtidel, kes Eesti iseseisvumise vastu võitlesid. Praegune võim ja teda teeniv ametnikkond võitleb sama raugematu innuga oma kodanike vastu, kes julgevad kahelda vaktsiinide kõikevõitvas jõus.
Kõige kuuldu ja nähtu põhjal on mul võimuritele üks küsimus: kuidas represseerima hakkate? See küsimus on retooriline. Tegelikult ei ole see minu asi. Tuleb repressioon läbi vabatahtlike valitsusagentide, „riigipoega" ja „-tütarde" organisatsioonide või suisa jõustruktuuride ametnike poolt, ei oma sisulist tähtsust. Vanglaid ei saa täita kõigi allumatute teisitimõtlejatega ega riigist välja saata kõiki neid, kes vaktsiiniterrorile ei allu. Jääb üle jälgida toimuvat sofistliku, stoilise rahuga. Kõik sigadused, mida inimene on teise inimesega teha suutnud, on juba ammu tehtud ja praegune aeg vaid kordab selles valdkonnas ammu unustatud asju ja nähtusi.
Kummardage globalismi ideolooge, austage Euroopa liberalismi, kuulake poliitilisi valeprohveteid, muutuge „sallivusele" ja sundmigratsioonile alistunud lambakarjaks ning kõige tagatipuks laske ennast muudkui vaktsineerida – siis olete te riigitruud ning korralikud ühiskonnaliikmed ja teid ootab ees helge tulevik. Kui mõni seda uskuda tahab, ei ole midagi parata, kui ei taha, siis on juba teine jutt. Siis algavad sellistel kodanikel probleemid. Samal ajal on endine maailmakorraldus kadunud ja teda ei eksisteeri enam. Koroonaeelne elu tuleb unustada.
Vana elukorraldus ei tule iialgi tagasi ja parem on selle tegelikkusega leppida.
Riigi praegused juhid on otsustanud põlistada oma võimu koroonakriisi lahenduste maski all. Peagi asendub suure osa kodanikkonna tasalülitamine ja nende riiklikeks kurjategijateks kuulutamine otsese vaba sõna suukorvistamisega ja vaba mõttearenduse ning avalikustamise keelamisega. See aeg ei ole kaugel. See kõik on juba ukse ees ja koputab valjusti uksele juba täna.
Vastu saab sellisele uuele Interrindele (vaktsiini Interrindele) külmaverelise ja rahuliku isemõtlemisega ning mitteallumisega massihüsteeriat meenutavale riiklikule survele. Säilitada tuleb kainet meelt ja mõtlemisvõimet.
Agitaatorid tuleb saata sinna, kus on nende õige koht ja säilitada endas vaba kodanikuna õigus mõelda ja otsustada ise selle üle, mis on õige ja mis on väär. Interrindlaste jalgealune kõigub. Nende võitlus normaalse, ajaproovile vastupidanud elukorraldusega ei ole toonud neile edu ja nende närvid hakkavad üles ütlema. Selles piiramissõjas võidab see, kes on külmema närviga ja toetub oma maailmavaatele vankumatu rahu ja kindlusega.
Eesti on Põhjala kultuuriruumi kuuluv maa, siin oma sajandeid välja kujunenud tavad ja käitumismudelid. Neid ei suru välja mingi globalism-liberalism ega segunenud etnoste rohutirtsuparved. Eesti on kuuskede, mändide ja tammede maa, mitte palmide või oliivide kasvandus. Käbi ei ole banaan ja tammetõru pole viigimari.