Poliitika ei ole rahvasport. Paljud riigikogu triatlonistid võivad jätta endast vale mulje kui muhedatest ja rahvale ligi olevatest tegelastest. See kõik on vaid mask. Poliitik mõtleb 24 tundi ööpäevas sellest, kuidas olla oma erakonnale ehk endale kasulik, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
On asjatu loota, et praegune rohe-kollane (Keskerakonna ja Reformierakonna) koalitsioon kuulab opositsiooni asjalikke näpunäiteid ja kriitikat, mis tuleb valijate ehk rahva suust. Ei ta kuula midagi. Asi on selles, et valitsuse kriitikud üritavad valitusese liikmeid ja selle juhti kujutada endale ette lähtudes oma arusaamisest maailma asjadest ja elust Eestis. Valitsus ja selle liikmed omavad diametraalselt vastupidist seisukohta kõige toimuva suhtes ning on opositsiooni suhtes sama tõrjuval seisukohal nagu opositsioon valitsuse suhtes. Õiglustundega ei ole siin midagi pistmist.
Iga erakond, kaasa arvatud valitsusse kuuluv erakond, õigemini erakonnad on välja kujunenud ja kinnistunud seltskonnaga kooslused, keda seob pikaaegne ühine võitlus võimu nimel, erinevad toiduahelad ja muud „omaabi" skeemid. Tegemist on selles suhtes justkui era-armeega või vähemalt spordiala koondisega. Poliitika on hasartne ja särtsakas spordiala ja selge see, et seda kõrgliiga – riigikogu tasemel harrastavad võistkonnad (erakonnad) näevad oma poliitilistes oponentides vastasvõistkondi, keda tuleb igal juhul võita.
Kodanike arvamuse väljaütlejad (valijad) omavad selles mängus pealtvaatajate rolli. Spordihallides ja staadionitel on ju alati spordifännidest kaasaelajad, kes elavad innukalt kaasa oma lemmikmeeskondadele. Arvamuslood ning muud liiki kirjutised meenutavad kõige enam spordipubliku väljahõikeid staadioni- või spordihalli tribüünidel. Valitsuse moodustanud erakondade poolt neid hõikeid kuulatakse, kuid ei järgita iialgi. Parimal juhul saavad pealtvaatajad toetada kaasaelamisega omasid ja ergutada oma meeskondi aplausiga. See ärritab mõistagi vastasmeeskonna fänne, kes siis omakorda lööklauseid ja kõlavaid loosungeid välja hõikama hakkavad.
Poliitikat on võimalik nautida ja isegi armastada sama palju kui inimkonda. Inimkonda tervikuna armastada on märksa lihtsam kui armastada üksikindiviidi, ühte konkreetset inimest.
Eestis on välja kujunenud selline olukord, kus poliitikafännid on muutunud käremeelsemaks ja poliitikud ise osavamaks ja küpsenumaks. Tekkinud on elukutseliste poliitikute põlvkond, kes on ennast poliitikale pühendanud juba varajasest noorusest. Tekkinud on isegi mõned poliitilised dünastiad, kus poliitikuamet on üle antud isalt pojale või tütrele. Poliitika pealtvaatajate ja kaasaelajate kontingent ehk siis poliitpublik on ammu saavutanud elukutseliste spordifännide taseme.
Nõukogude ajal see nii ei olnud, pool 20. sajandit võõrvõimu all hoidis eestlased tegelikust poliitikast eemal. Kui taastati iseseisvus, siis usaldati poliitikaga tegelemine oma rahva seast valitud poliitikutele. Tänapäeval saavad sõna ja laialdast kajastamist meedias enamasti kahjuks ainult „õige" poliitilise poole fännid ja reporterid. Vastaspoole fännid summutatakse ära ja jääb mulje, et neid ei olegi olemas. Tegelikult see nii muidugi ei ole.
Praegu puudutab poliitika juba iga kodanikku otseselt ja see sunnib peaaegu kõiki poliitikast ja poliitikutest midagi arvama. Paljud on mõistagi poliitikast väsinud ja sooviksid sellest teemast üldse mitte midagi kuulda, kuid see on võimatu. Poliitika ja poliitikud saavad kodaniku kätte igal juhul ja peaaegu iga päev.
Elu ei ole meelakkumine. Elu on võitlus. Mäletan ühe kunagise Isamaaliidu rahvuslaste ühendusse kuuluva tegelase esinemisi koosolekutel. Ta tsiteeris vahet pidamata rahvalikku värssi: elu on võitlus, seda sa tea! Tegemist oli tõsise jobuga, aga meelde see deklamaator mulle siiski jäi. Nüüd ei tundugi enam see rahvatasuja mulle eriti hull olevat. Olen hiljem näinud palju hullemaid etlejaid.
Poliitika ei ole rahvasport. Paljud riigikogu triatlonistid võivad jätta endast vale mulje kui muhedatest ja rahvale ligi olevatest tegelastest. See kõik on vaid mask. Poliitik mõtleb 24 tundi ööpäevas sellest, kuidas olla oma erakonnale ja seeläbi endale kasulik.
Inimesed peaksid hoidma külma närvi ja käituma valimistel õigesti. See on ainuke kord, kui on võimalik midagi reaalselt poliitikavaldkonnas ära teha. Muidugi, siin on jälle võimalus hääletamise tulemusi võltsida ja oma kasuks vassida. Loomulikult saavad seda endale lubada valitsevad poliitilised jõud, kes on allutanud oma tahtele politsei, pressi ja kohtuvõimu. Eestis on olukord just selline.
See kõik näitab, et Eesti on jõudnud poliitiliselt „täisikka", on sisenenud lääneühiskonda, kus poliitikat juba ammu ei tehta puhaste kätega. Jääb üle vaid rõõmustada, et idas ei tehta üldse poliitikat, vaid seal vahetuvad diktatuurid. Mõni neist diktatuuridest on leebem, mõni verisem, kuid diktatuurid on ainsad poliitilised mudelid, mida tuntakse meist idapool.
Kokkuvõttes võib tõdeda, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde – poliitik las esitab köietantsu ja võitleb koha eest riigitüüri juures ja poliitikast huvitunud vaatleja ehk siis valija tehku õige valik riigikogu tulevaste valimiste ajal. Kodanikud – säästke oma närve ja vaadelge teile närvidele käivaid poliitikuid kui kloune ja valige järgmistel valimistel nii, et klounid asenduksid riigikogus tõeliste Eesti elu edendajatega.