Jüri Kotšinev. Foto: Markus Järvi

Mida rohkem eestlasi muutub rahvuskonservatiivideks või vähemalt nende toetajateks, seda kaitstum on eestlus ja eestlaste säilimine rahvana, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Viimastel aastatel on Eesti ühiskonnas üheks intrigeerivamaks poliitiliseks ideoloogiaks kujunenud ilmselgelt rahvuskonservatiivsus, mille poliitilise väljundi moodustab Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

On aeg vaadata lähemalt, mida kujutab endast ajalooliselt nii konservativism kui ka rahvuslus.

Konservatiivsuseks peetakse 19. sajandil tekkinud poliitilist ideoloogiat, mis vastukaaluks revolutsioonilisele ühiskonna arendamisele ja muutmisele eelistab evolutsioonilist ühiskonna arengut. Sellist arengut, mis toetub eelmiste põlvkondade traditsioonidele ja rahulikule ajaloolisele kulgemisele.

Sellise filosoofilise ja poliitilise arengusüsteemi üheks aluspanijaks peetakse iirlasest riigimeest ja mõtlejat, Suurbritannia parlamendi alamkoja liiget Edmund Burke'i (1729–1797). Tema poliitilisi seisukohti kujundas prantslaste 1789. aastal toimunud revolutsiooni kogemus, mida Burke pidas valeks ühiskonna arenemise suunaks. Revolutsioon ei olnud tema arvates eurooplastele sobiv.

Rahvuslus on iga rahvuse loomulik pürgimus kujundada oma kultuurikeskkonda, säilitades oma ainulaadsust ning ehitada oma rahvuslikke eripärasid arvestavaid sotsiaalseid institutsioone.

Kui vaadelda sellist poliitilist liikumist nagu on seda rahvuskonservatiivid, siis võib siin täheldada teatud vastuolu, kuna konservatiivid toetuvad traditsioonidele ja tavadele, mis on rahvuspiiride ülesed ja omased üldeuroopalikele traditsioonidele. Rahvuslased järgivad pigem oma rahvuseripärasid arvestava arenguga. Mõistagi on rahvuskonservatiividele omane rahvusliku ja üldeuroopaliku väärtussüsteemi sümbioosi tunnistamine ning see vastuolu, mida mainisin, võib eksisteerida vaid minu peas.

Maailma poliitiline skaala ja sellel skaalal asetsemine on täis vastuolusid ning paradokse. Siinkohal meenub mulle ühe USA-s elanud rikka ettevõtja pöördumine oma kolleegi poole mõttega, et kui viimane soovib, et tema lastest saaksid kommunistid, siis tuleb nad saata õppima Sorbonne'i Ülikooli Pariisis, kui ta aga soovib kasvatada oma järglastest kapitalistid, tuleb saata lapsed õppima Moskvasse Rahvusvahelise Sõpruse Ülikooli. See ülikool asutati 1960. aastal ja 1961. aastal sai ta Kongo Demokraatliku Vabariigi esimese peaministri Patrice Lumumba nime. Lumumba mõrvati 1961. aastal ja ülikool nimetati tema nime järgi.

Niisiis, kui keegi tahab saavutada mingit resultaati oma järglaste või oma rahva meelsuse ja hoiakute kujundamisel, peab ta hoolikalt järele mõtlema, kuhu ja kuidas suunata need, kellest oodatakse teatud ideoloogia ja maailmavaate kandmist. Oma maailmavaatelisi vastaseid on kasulik tundma õppida ja võib juhtuda, et tundmaõppimise käigus muudetakse kardinaalselt oma vaateid. Meie ettekujutus millestki, mida oleme näinud kaugelt, ei pruugi tuua lootuspärast resultaati, vaid olla risti vastupidine. Nähes aga süsteemi või riiki seestpoolt võib selles süsteemis kergesti pettuda, kuna oma silm on kuningas.

Kui soovida kellelegi, kelle poliitilised ja ideoloogilised seisukohad mulle meeldivad, midagi universaalset ja kasulikku, siis sooviksin ma kõigepealt neile adekvaatsust. Adekvaatsust ja mõistlikku pragmatismi. Mulle meenub üks jutuajamine ühe Inglismaa aristokraadiga, George krahv Carlisle'iga. Ma tundsin huvi, kelle poolel võitleid tema esivanemad Inglismaal toimunud kodusõja ajal 1642–1651. See oli aeg, kui tollane kuningas Charles I (1600–1661) sõdis oma mässulise parlamendiga. Kuningas kaotas nii kodusõja kui ka elu ning ta hukati parlamendi otsusel. Ma olin peaaegu kindel, et Carlisle'i krahvid sõdisid rojalistide armees kuninga Charles I ja tema õe Elisabeth Stuart'i (1596–1882) ja Pfaltz'i kuurvürsti ning Böömimaa kuninga Friedrich V (1596–1632) poja Pfaltz'i prints Rupert'i (1610–1682) poolel.

Krahv Carlisle teatas mulle üllatuseks aga seda, et osa tema esivanemaid sõdis kuninga poolt ja teine osa teenis hoopis parlamendi vägedes lord Thomas Fairfax'i (1612–1671), parlamendi vägede ülemjuhataja ja Inglismaa sõjalise valitseja vägedes. Ka see, et sir Fairfax ise oli Cameroni lord, oli tegelikult näitaja. Paljud aristokraadid võitlesid kuninga vastu parlamendi vägedes. Kui ma tundsin huvi, miks ometi osa Carlisle'i krahvide suguvõsast võitles kuninga vastu parlamendi vägedes, teatas Georges Carlisle mängleva kergusega, et see oli selleks, et säiliks osa suguvõsale kuuluvatest maaomanditest ja lossidest. Sõltumata sellest, kumb pool kodusõjas võidab, säilitab osa Carlisle'i krahvide suguvõsast oma valdused.

See jutt pani mind mõtlema ja oli suurepärane näide sellest, et feodaalühiskonnas ehk siis seisuslikus ühiskonnas ei lugenud rahvuslik kuuluvus midagi, luges vaid truudus sellele suveräänile, kellele oli antud truudusvanne. Vannet anti, kuid see võeti teinekord tagasi ja vannuti truudust uuele suveräänile. See oli lubatud. Lubatud ei olnud vande kehtimise ajal isandat vahetada.

Kõik öeldu kehtis ühiskonna seisusliku ülesehituse tingimustes. Vana ülesehitus hävis 1789. aasta prantslaste revolutsioonitules. Uues Euroopas hakkas valitsema aristokraatide ja teise seisuse ehk vaimulike asemel uus ühiskonna formatsioon. See ei olnud enam mitte seisus, vaid klass. Klassiteooria oli teatavasti välja töötatud uue ühiskonnateaduse raamides peamiselt marksistide poolt. Kaupmeeskonnast ja poodnikest ning manufaktuuride omanikest võrsunud uus valitsejate klikk hakkas kandma selle uue ühiskonnamudeli terminoloogia kohaselt kapitalistide nime.

Saabus uus aeg uue esteetikaga. Kes tellib muusika, see mõistagi maksab. Kes maksab, see dikteerib nii repertuaari kui ka esitusviisi. Uus aeg seadis kõige kõrgemaks sihiks rikastumise ja kapitali omamise ning suurendamise kui omaette sihi. Kes omas kapitali, see valitses kõike. Nii arvasid kapitalistid. See oli ja on eksiarvamus. Raha täis topitud suud vaikivad. Rahaahnusest hullunud vaim näeb maailma vildakalt. Kes viltu näeb, see viltu ka mõtleb. Hingetu ja kalk mammona tagaajamine ei tee kedagi lõppkokkuvõttes õnnelikuks.

Kõike eelpoolöeldut arvestades tundub mulle, et rahvuskonservatiivse maailmavaate kandjad on paraku ainsad, keda saab usaldada, kuna nende tegevus toetub maailmavaatele, mille keskmes ei ole mammona tagaajamine, vaid on toetumine teatud aadetele. Aadetele, mis baseeruvad eelmiste põlvede kogemustele ning mis ei taha muuta kogu elu revolutsioonidega. Revolutsioon ei ole ju miskit muud kui regressiivne evolutsioon ehk taandareng. 

Mõelge sellele, head kodanikud, siis, kui on käes kevadiste valimiste aeg riigikogusse. Neomarksistlik reformierakondlaste seltskond ei vii Eestit kuhugi mujale kui suurde sulatusahju Euroliidu Paabelis. Kaob omariiklus, kaob ka eesti rahvas ja siinkohal hakkab rahvuskonservatiivide liikumine mängima vaat et ainsat eestlaste kui rahvuse säilimise kaitsja rolli.

Mida rohkem eestlasi muutub rahvuskonservatiivideks või vähemalt nende toetajateks, seda kaitstum on eestlus ja eestlaste säilimine rahvana.