Kui vaadata meie aja kangelaste tegemisi, siis oodatud kõrgete panustega mängimise ja suurte ideede juurutamise asemel tegeletakse väga pisikeste ja niruste asjadega. Vahele jäädakse mingi kohviaparaadi omastamise või mingite kahtlase väärtusega fotode tegemisega, mõtiskleb sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Elu on lühike, nagu ütlevad filosoofid. Seda lihtsat tõtt mõistab inimene alles siis, kui tal enamus elust juba seljataga on. Ellu astub inimene oma nooruses julgelt ja reipalt. Ta on tulvil elujõudu ja energiat, ta ei karda eksida ega vaata üle õla tagasi. Inimesel tema elutee alguses on Jumala poolt antud kallis aare nimega tervis.
Aastad lähevad ja inimene ei märka oma eluvõitlusi pidades, kuidas temale mõõdetud aeg mööda voolab, voolab muuseas väga kiiresti. Siis järsku on käes eluõhtu. Inimene vaatab peeglisse ja näeb, et elu on teda närinud nagu närimiskummi ja nüüd välja sülitanud. Närimiskumm on kaotanud maitse ja tema koht on prügikastis. Inimene astub ellu suurte lootustega ja saab välja sülitatud ilma hammaste ja juusteta ning sageli ka ilma mõne jäsemeta. Selline on kord igaviku ja kaduviku seadus.
Seda asjade kulgu ei muuda miski. Inimese määratlus on olla ajutine nähtus planeedil Maa. Samal ajal on inimene igavene, seni kuni ta elab. Vähemalt nii talle tundub. Inimese igavikutunnetus lõpeb koos tema maise eluga ja seda, kuidas ta edasi kulgeb peale kaduviku ja igaviku piiri ületamist, ei saa ta veel kaduvikus püsivatele kuidagi moodi öelda. Selle piiri ületanud vaikivad. Selline on meie kõigi saatus.
Olen pannud tähele, et inimesed väga tihti tahaksid vita nostra asendada dolce vita'ga. „meie elu" soovitakse asenduma „magusa eluga". Ilmselgelt on selline soov väga inimlik ja selles ei ole midagi ootamatut. Inimene on laisk ja maias ning soovib kauem ja rohkem magada ning paremini süüa ja juua.
Magusat elu taotleb enamus inimkonnast ja vaid väikene osa huvitub oma eluaja jooksul sellest, et saata korda midagi kreatiivset, midagi, mis elu edasi viiks. Teadlased, antropoloogid ja sotsioloogid on välja rehkendanud, et inimkonnast on aktiivsed elu edasi arendajad moodustamas 20 protsenti oma kaasaegsetest ning 80 protsenti inimestest tegelevad lihtsalt vegeteerimise ja magusa elu otsingutega. Selles ei ole keegi süüdi, et kangelaste ning õilishingede protsent on läbi aegade inimühiskonna ajaloos konstantne, nagu ka kaabakate ja lurjuste protsent.
Huvitav on see asjaolu, et kui vaadata meie aja kangelaste ja selle maailma vägevate tegemisi ning toimetamisi, siis oodatud kõrgete panustega mängimise ja suurte ideede juurutamise asemel tegeletakse väga pisikeste ja niruste asjadega. Vahele jäädakse mingi kohviaparaadi omastamise või mingite kahtlase väärtusega fotode tegemisega. Kuidagi madal lend on sellistel ühiskonna moraalivalvuritele vahele jäänud riigimeestel ja naistel. Neilt oleks oodanud midagi enamat, midagi eepilisemat ja võimsamat. Igaüks on oma õnne sepp ja oma saatuse valaja. Valik on igaühe oma teha.
Inimestele, kes käituvad ühiskonnas nagu lambad, keda käsutatakse ja kamandatakse ühiskonnaelu tippu tõusnud „juhtide" poolt, meeldib tegelikult väga, et neid kamandatakse ja juhitakse. Teisisõnu, meeldib väga olla lammas.
Keegi peab oma jalad lühikeseks jooksma ja oma naha turule viima selleks, et enamus rahvast saaks ise pead vaevamata ja otsuseid langetamata muretult oma igapäevast elu elada ja võimalikult mugavalt ja magusalt oma elupäevad ära vegeteerida.
Ei maksa seega olla pahane poliitikute ja riigitüüri juures seisjate peale. Nemad vähemalt üritavad ühiskonda edasi arendada. Teine küsimus on siinkohal see, mis suunas nad seda ühiskonda juhivad. Kui riigimehed ei taha kuulda ja näha, et paljudele ühiskonnaliikmetele nendele pealesurutud kurss ei meeldi ega sobi, siis on aeg need tüüri juures seisjad välja vahetada.
Kui inimene on laisk ja maias, siis rahvas (inimeste kooslus) on omakorda loll ja alatu.
Selle viimase tähelepanekuga tuli lagedale kardinal Armand Jean du Plessis hertsog de Richelieu (1585–1642). Tema oli alates 1624. aastast tegelik Royaume de France'i riigitüüri hoidja, kuigi ametlikult valitses Prantsusmaa kuningriiki kuningas Louis XIII (1601–1643). Kuningriigi esimene minister kardinal Richelieu oli rahvast sellisel arvamusel, nagu kirjutasin, ning selle rahva harimise nimel asutas ta 1635. aastal asutuse nimega Académie Française (Prantsuse Akadeemia). Akadeemia liikmeid oli 40 ja neid nimetati kardinal Richelieu koostatud põhikirja alusel „les immorteis", surematud.
Selline oli siis XVII sajandi Prantsusmaal ühe riigimehe ettekujutus surematuse ja igavikulisuse suhtest inimühiskonnas. Prantsusmaa esimene minister oli tuntud ka selle poolest, et määras oma kaasaegsetele väljapaistvatele kirjanikele ja muusikutele riiklikud pensionid. See oli tollases Euroopas midagi ennekuulmatut. Kardinal oli niisiis kultuuri ja loomingulisuse tippude toetaja.
Mida võib kokkuvõttes öelda inimese ja ühiskonna suhestumise kohta? Seda, et ei maksa võtta üksikisiku rolli ühiskonna arengul liiga tõsiselt. Elu on alati suurem kui ükskõik kui andekas ja võimekas ühiskonna üksikliige ja lõpuks muutub noor ja energiast pakatav indiviid oma maise teekonna lõpus kõigest vanaks närimiskummiks.
Inimene säästku ennast üleliigse aktiivsuse eest ja elagu oma elu võimalikult muretult ning õnnelikult, niipalju kui see võimalik on. Kodanikud – jätke eluraskused poliitikute ja riigimeeste kanda. Las riigimehed ja poliitikud kannavad oma kukil ka dolce vita (magusa elu) ränka koormat ja las nad tarbivad kõike, mis seotud magusa eluga, meie kõigi eest.