Eesti vabaduse eest võidelnute mälestamine Vabaduse väljakul. Foto: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Sekulaarne ehk ilmalik riik (mida Eesti praeguse põhiseaduse järgi õnneks ei ole) kujutab endast otsest kultuurilist katkestust, revolutsioonilist institutsiooni. Vaid kristlikule vundamendile rajanev rahvusriik täidab kõige paremini seda ülesannet, mida põhiseadus ette näeb – tagada rahvuse, kultuuri ja keele säilimine läbi aegade, kirjutab Veiko Vihuri.

Kuidas saab öelda, et jõulud ja kirik ei käi kokku? Tänavused jõulupühad möödusid vähemalt netis – nii meediaportaalide kommentaariumides kui Näoraamatu lõimedes – ägedate usuteemaliste vaidluste saatel. Konkreetsemalt erutas kommentaatoreid usu ja kiriku roll väidetavalt ilmalikus ühiskonnas, nagu seda on Eesti.

Kui jätta kõrvale sildistavad ja üldistavad etteheited, et usklikud on silmakirjatsejad, rumalad, pahatahtlikud, omakasupüüdlikud jne, siis võib nimetada kahte põhiväidet, mida tasuks lähemalt vaadelda: 1) kirik ja kristlased suruvad oma usku peale ja 2) Eesti on ilmalik riik.

Loeme kõigepealt veidi põhiseadust. Usuvabaduse kohta on seal öeldud järgmist:

§ 40. Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.

§ 41. Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma. [—]

Usuteemalistes vaidlustes kõlab sageli väide, et Eestis on riik ja kirik lahutatud. Nende kahe paragrahvi põhjal võime veenduda, et see ei ole nii. Riigi ja kiriku (ning kiriku ja kooli) lahutamisest rääkis nõukogude võim. Eesti põhiseadus ei võimalda riigikirikut – aga see on hoopis midagi muud.

Usuteemalistes vaidlustes kõlab sageli väide, et Eestis on riik ja kirik lahutatud. Nende kahe paragrahvi põhjal võime veenduda, et see ei ole nii.

Riigi ja kiriku lahutamise all mõeldakse tavavestluses pigem seda, et elame ilmalikus riigis, kus “usku ei tohi peale suruda”. Usu pealesurumine on paljude arvates näiteks see, kui kirik soovib koolidesse kohustuslikku religiooniõpetust, kui kaplan võtab paraadil sõna, kui rahvusringhääling teeb ülekande jumalateenistuselt või kui kristlastele ei meeldi, et president ei taha kirikusse tulla. Mainitud ja teised taolised etteheited võib taandada arusaamale, et üksikisikule – olgu selleks kooliõpilane, kaitseväelane, tavakodanik või isegi president – ei tohi peale sundida midagi, mis on tema maailmavaatega vastuolus.

End agnostikuks nimetav ERRi ajakirjanik Rain Kooli püüab usuvabaduse teema üle arutledes meie inimeste hoiakuid kokku võtta: “Eriti tundlik teema on sammud, mis on tõlgendatavad püüdlusena kehtestada üldist normi.” Ja jätkab: “Nii kujundabki siinset avalikku ruumi vaikimisi nn negatiivne lähenemine usuvabadusele – uskugu, kes tahab ja mida tahab, aga selle eeldus on, et nad teevad seda omaette, ilma et kaaskodanikud sellest teadma peaks.”

Küllap tabab Kooli märki ning võib mõista nende inimeste muret, kes hindavad kõrgelt üksikisiku vabadust valida ja otsustada ise, mis talle meeldib. Aga lähtudes sellestsamast üksikisiku vabaduse printsiibist – kas ilmalikkust võib siis riigi poolt peale suruda? Lähiminevikust mäletame, et nõukogude ajal suruti tervele ühiskonnale riiklikul tasemel uskmatust, suisa ateismi peale. Kas vabas ühiskonnas tohib usklikke sundida elama ja käituma ilmalikult? Ja kas ei kujuta riiklikud tseremooniad (nt riigi- või rahvuslipu austamine, paraadid, võidutule jagamine jne) endast ilmaliku (tsiviil-) religiooni ilminguid?

Õnneks Eesti ei ole ilmalik riik. Jah, põhiseadus sätestab (vt ülal), et riigikirikut ei ole ja kedagi ei kohustata ühessegi usuühingusse kuuluma. Kuid samas on öeldud, et igaühel on õigus avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi ja truuks jääda oma veendumustele. Ei riik ega keegi teine ei tohi näiteks kristlasi sundida oma usust loobuma. Samuti on kristlastel ühes teistega põhiseaduse kohaselt õigus avalikult – nii üksinda kui koos teistega – oma religiooni järgida ja tunnistada.

Rain Kooli ülal viidatud artikkel lõpeb mõttega, et vabadusega uskuda või olla uskumata kaasneb olemuslikult kohustus austada ka teiste vastavat vabadust, sealhulgas näiteks moslemite usuvabadust. Tal on paraku õigus. Kui Eestisse peaks tekkima arvukas moslemikogukond ja nad otsustavad hakata avalikult (näiteks linnatänavatel või väljakutel) palvusi pidama, ei saa keegi neid takistada (tingimusel, et nad ei riku avalikku korda ja täidavad avalikule koosolekule esitatud nõudeid). Selleni viib paratamatult usuliselt neutraalse riigi kontseptsioon – kõigil peab olema samasugune õigus.

Eesti riiki tuleks mõista mitte usuliselt neutraalse, vaid kristlikule vundamendile rajatud rahvusriigina. Põhiseaduse preambul annab selleks suunise.

Mina olen veendunud, et Eesti riiki tuleks mõista mitte usuliselt neutraalse, vaid kristlikule vundamendile rajatud rahvusriigina. Põhiseaduse preambul annab selleks suunise. Igaühe usuvabadust (sh vabadust mitte uskuda) tuleb austada ja mitte kedagi ei tohi sundida mõnd religiooni järgima, kuid teisalt ei saa me öelda, et kõik religioonid on meie jaoks võrdsed või samaväärsed. Meie rahvus on kasvanud kristluse rüpes, kristlus on mõjutanud meie kultuuri, meie väärtushoiakuid, ideaale jne. Kristlus on lahutamatu osa meie rahvuskultuurist. Kuidas saaksime öelda, et seda pole vaja tunda, väärtustada ja sellega ka ühiskondlikus elus arvestada?

Sekulaarne ehk ilmalik riik (mida Eesti praeguse põhiseaduse järgi õnneks ei ole) kujutab endast otsest kultuurilist katkestust – revolutsioonilist institutsiooni, kui soovite. Ta põhineb eitusel ega suuda täita üht olulist põhiseaduslikku ülesannet, milleks Eesti Vabariik on ellu kutsutud. Vaid kristlikule vundamendile rajanev rahvusriik täidab kõige paremini seda ülesannet, mida põhiseadus ette näeb – tagada rahvuse, kultuuri ja keele säilimine läbi aegade.