Kolumn: liberaalne demokraatia on suurim sõnavabaduse piiraja

Sõnavabaduse piiramine. Illustratsioon: Bigstockphoto

Miks ultraliberaal tohib konservatiivi kohta öelda absoluutselt mida iganes, aga konservatiiv liberaali kohta ei tohi mitte midagi öelda? Kus meil see paljuigatsetud võrdne kohtlemine on, küsib kolumnist Malle Pärn.

Ma olen Eesti Vabariigi kodanik, ma ei ole rikkunud seadust, ei ole isegi autoga kiirust ületanud, ma maksan makse oma kasinatelt sissetulekutelt – järelikult on mul ka õigus, nagu igal demokraatliku riigi kodanikul, avaldada oma mõtteid, isegi siis, kui need kellelegi tunduvad liiga kriitilistena. 

Aga: võta näpust. Saadan ajalehele oma mureliku artikli, aga seda ei avaldata. Sageli isegi ei vastata. Olen seda kogenud juba palju aastaid. 

Sõna ei ole meie riigis mitte kõigi jaoks vaba. 

Minu arvamusartikleid on ajakirjanduses avaldatud juba 22 aastat, ma ei ole kirjaoskamatu, mul on kaks ja pool kõrgemat haridust. Ma ei kirjuta kunagi ainult oma mõtteid, ma esindan üht väga suurt hulka eesti inimesi, ma kirjutan mõtteid, mida mõtlevad kümned, võimalik, et sajad tuhanded eestlased.

Kas meil on mingid seadusega keelatud mõtted? Miks ei ole nende keelatud mõtete nimekirja kuskil avaldatud? Ei saa öelda, et kõik konservatiivsed mõtted on keelatud, miks just minu mõtted meie sõnavabaduse värava taha jäävad? 

Miks ei tohi liberaalide uitmõtteid kritiseerida, liberaalide valesid ja rumalusi paljastada? Miks konservatiivide kohta kirjutatud rumal laim ja sõim pääseb päevalehtedesse ilma tsensuurita? 

Kas põhjuseks on see, et konservatiivide mõtted on liiga valusad, liiga tõesed, liiga ohtlikud, sest nad võivad avada “rumala” rahva silmad? 

Saatsin katseks “uuele” Postimehele ühe arvamusartikli, kus ma isegi ei püüdnud ennast väga tagasi hoida, ei lasknud artiklit läbi rangest enesetsensuurist, kirjutasin vabalt, sest konservatiivne “alternatiivmeedia” on mind ära hellitanud: meie seal võime asjadest rääkida nii, nagu me päriselt mõtleme. Ja Postimehe kaks viimast peatoimetajat on lubanud võrdset kohtlemist erinevatele ideedele. Eks ole, lubaja kah hea, mees, nagu vanasti öeldi. 

Jah, enesetsensuur on teatavasti tänapäeval väga vajalik tööriist igale konservatiivile, kui ta tahab midagi avaldada meie ideoloogilises meedias. Tunnistagem ometi, et meie avalik meedia on üleni ja üdini ideoloogiline. Ainult väga rumalad inimesed ei näe seda ja usuvad siiani kõiki liberaalide valesid. 

Postimees vastas mu uurivale kirjale, sest artikli saatmise peale mulle ei vastatud:

“Ütleme tõepoolest ära. Postimehe jaoks on tegemist stiililt liiga vägne looga.

Näide:

«Just nii käituvad sallivuslased, liberaalsed propagandistid, migrantidega kaubitsejad, valelikud poliitikud, kinnimakstud meediategelased ja igasugu ideoloogiate verbaalsed löömamehed. Nende sildid on: “ksenofoob”, “homofoob”, “äärmuslane”, “kremlimeelne”, “rassist”, “fašist”, “populist”, “lõhestaja”, “vihakõne”.»

Sildistamises süüdistades ei maksa ise samal ajal sildistada. Lugu on ka laiemalt liiga laetud epiteetidega vürtsistatud.”

Näete siis, ei taha see Postimees mitte päris-ajaleheks hakata. Liberaaliat kritiseeriv artikkel on “liiga VÄNGE lugu”, “liiga laetud vürtsitatud epiteetidega”.

Aga kuidas on näiteks Vilja Kiisleriga? Miks tema tohib olla vänge ja vürtsikas, aga konservatiiv ei tohi? Miks tema tohib alusetuid silte kleepida ja aina lapsikuid süüdistusi korrata, aga konservatiiv ei tohi isegi mitte mõistuslikult analüüsida? Miks näiteks Rein Raud tohib valitsust nimetada “natsivalitsuseks”? Kus meil need natsid on?? 

Miks ainult liberaal tohib olla “vänge” ja “liiga laetud vürtsitatud epiteetidega”? Vaadake ometi oma ajalehte, milliseid vürtse te olete tulistanud konservatiivide pihta? Vaadake, mida te olete kirjutanud Ungari kohta? 

Huvitav on see viimane lause: “sildistamises süüdistades ei maksa ise samal ajal sildistada”. 

Palun, võrrelge neid silte, mille ma jutumärkidesse panin, minu epiteetidega. Migrantidega kaubitseja, sallivuslane, liberaalne propagandist, valelik poliitik, kinnimakstud meediategelane, ideoloogia verbaalne löömamees EI OLE sildid, vaid nende inimeste tegevuse mõistuslikust analüüsist sündinud identiteedi kirjeldused. Tõestage mulle, et nad seda ei ole? Kas tõde on liiga valus kuulda? 

Tuletame meelde, missuguseid silte on Postimees lasknud liberaalidel meie vaimsesse keskkonda paisata. 

Kui paljusid inimesi olete te alusetult, hüsteeriliselt laimanud? Kõik on internetis alles, otsige, keda huvitab. 

Miks ultraliberaal tohib konservatiivi kohta öelda absoluutselt mida iganes, aga konservatiiv liberaali kohta ei tohi mitte midagi öelda? Kus meil see paljuigatsetud võrdne kohtlemine on? 

See on minu peamine küsimus kogu meie meediale. Kas te olete päriselt kaotanud realiteeditunde? Olete unustanud absoluutselt KÕIK reeglid, elementaarse eetika ja moraali, jooksete amokki mingi teisse sissesüstitud ideoloogia käsul? 

Saatsin Postimehele prooviks ka ühe täiesti poliitikavälise artikli, usust ja ateismist. Pealkirjaga: “Ära sülita vanasse kaevu enne, kui uus on valmis kaevatud”. 

See lubati avaldada, aga mitte kohe, sest järjekorras olla olnud palju päevateemalisi lugusid. Pikka aega ootasin ja ootasin. Kui viimaks küsisin, kuhu see artikkel jäi, siis vastati, et  ”oh, unustasin teid täitsa ära, aga me ikka ei avalda seda.”

Kas selline ongi siis professionaalne ajakirjandus? 

Just see on tegelikult alternatiivajakirjandus, vastand objektiivsele, eetilisele ja erapooletule professionaalsele ajakirjandusele. 

See on tõejärgse ajastu kallutatud ja tsenseeritud häälekandja. 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!