Malle Pärn 26. novembril 2019 Tallinnas, Õpetajate Majas toimunud Konservatiivsel Konverentsil. Foto: Objektiiv

Liberaalsesse demokraatiasse ei kuulu konservatiivide ärakuulamine, nendega arvestamine. Konservatiiv on liberaali verivaenlane. Ka rahvas peab liberaalses demokraatias vait olema ja liberaalide sõna kuulama. Konservatiivsel rahval ei ole inimõigusi, sest nad on ülepea valed inimesed, kirjutab Malle Pärn.

Huvitav, et polegi nagu erilist vahet, missugused erakonnad meid valitsevad. Paari muudatuse pärast käib tohutu avalik sõda ja kisklemine, aga üldiselt voolab elu niisama nagu enne "suurt pööret". 

Meil jätkub hoogne hävitustöö, ametnikearmee töötab endiselt eelmiste valitsuste taktikepi järgi, ehkki orkestri ees seisab juba uus dirigent. 

Justnagu inertsist, nagu oleks hallitusseen pandud kasvama, kui me sellele otsustavat tõrjet ei tee, siis upume peagi üleni sellesse hallitusse ära. Nagu poole mäe peale oleks regi peatuma jäänud, nüüd veereb inertsist ikka allapoole, ehkki uued hobused püüavad seda üles vedada. 

Ikka oleme nagu luik, haug ja vähk, kes oma koormat paigast ei saa, sest igaüks sikutab seda oma suunas. 

Valitsus vajab tugevat ja kainet opositsiooni, mitte kibestunud vanamehi, kes oma võimu käest ära mängisid ja nüüd valitsuse pihta nurga tagant mudapalle pilluvad. Valitsus oleks nagu vanker, mis mööda teed sõita püüab, aga opositsioon loobib kaikaid kodaraisse ja takistab sellega edasiliikumist. 

Leppimist ei ole loota. Ossinovski ütles ju otse eetris selle opositsiooni kreedo välja: "oleme nõus koostööd tegema kõigiga, kes liberaalse demokraatia põhimõtteid järgivad".

Ühesõnaga, ainult nendega, kes mõtlevad samamoodi nagu liberaalid, mingid dialoogid teistsugustega ei tule kõne allagi, sest "tõe monopol" on igaveseks ajaks liberaalide käes, ehkki nad ise ütlevad, et keegi ei tohi mõelda, et tõe monopol on tema käes. Konservatiivid ei tohi. Nemad tohivad. Nemad mõtlevadki. Tõe monopol on nende käes. Vastalised tuleb areenilt maha tõugata. Iga hinnaga. 

Liberaalsesse demokraatiasse ei kuulu konservatiivide ärakuulamine, nendega arvestamine. Konservatiiv on liberaali verivaenlane. Ka rahvas peab liberaalses demokraatias vait olema ja liberaalide sõna kuulama. Konservatiivsel rahval ei ole inimõigusi, sest nad on ülepea valed inimesed. 

Liberaalne demokraatia tähendab tegelikult ju liberaalide diktatuuri. Sõna "demokraatia" on sinna lisatud naiivsetele silmapetteks. 

Vabadused ja õigused kuuluvad liberaalide eelisgruppidele. Nemad tohivad isegi seadusi rikkuda, see olevat tõlgendamise küsimus. Kui projekti rahastamine osutub seadusevastaseks, siis muudame pealkirja! 

Peaministri nimi on meil Ratas, aga ratas on ümmargune. Kui ta õiges suunas veereb, siis on kõik hästi, aga teatud teemades libiseb ta paraku kraavi. Tunnistan, mu meelest on ta siiani parim peaminister. On lausa nauding vaadata, kui andekalt ta opositsiooni mudapalle pareerida oskab. Aga kui ette tuleb Rail Baltic või LGBT agitbrigaadi lõbusa seltsielu rahastamine, siis kaotab ta korraga suuna ja selgroo. Nagu oleks välja vahetatud. 

Vabadused ja õigused peavad kehtima võrdselt kõikidele, sest kõik on seaduse ees võrdsed. Meelsusvabadus, usuvabadus, sõnavabadus. Inimene tohib uskuda ka seda, et konservatiiv ja rahvuslane on ainsad, kes eesti rahva alles hoiavad. Keegi pole suutnud vastupidist tõestada. 

Inimene tohib uskuda ka seda, et abielu on mehe ja naise liit. Ja ta tohib seda ilma karistusehirmuta avalikult välja öelda. Ja ta tohib avalikult välja öelda, mis tema meelest meie ühiskondlikes "arengutes" on vale ja kahjulik. See on demokraatia, mitte see, kui konservatiivsete mõtete levitamist takistatakse ja nende levitajatele inetud sildid peale kleebitakse. 

Liberaalse demokraatia viljad on meil juba võrsunud. Koolid pannakse kinni, apteegid, postkontorid samuti. Inimesed küüditatakse väikestest küladest ära "tõmbekeskustesse", lapsed küüditatakse maakoolidest linnakoolidesse. Jah, see on karm sõna, aga mis see muud on kui küüditamine? Ootan hirmuga, millal minnakse raamatukogude kallale. 

Inimesed on pettunud, normaalset ühistegevust on peaaegu võimatu ellu äratada. Ka konservatiive vaadatakse kahtlustava pilguga: küll nemadki "ära pööravad", kui võimu kätte saavad.

Haldusreform lükkas tuhanded ja tuhanded inimesed ääremaadele. Ühiskondlik harmoonia on ära hävitatud, valitsusevastane seltskond külvab rahvasse hüsteeriat ja vaenu. Kaine arutelu on asendunud hüsteerilise kaklemisega. 

Me elame hääbumise tähe all, sõbrad! Ja selles ei ole süüdi konservatiivid! See ongi justnimelt see liberaalne progress, mida meile valede varjus tahetakse peale suruda. See ongi see liberaalne demokraatia, mille nimel tuleb kõik inimlik ja loomulik ära hävitada!

Mis needus või viirus küll meile sisse toodi selle kooseluseadusega? Sest just sealt, selle vägivaldsest läbipressimisest riigikogus algas meie kiire allakäik. Selle läbisurujatel ei jätkunud kannatust seda "uuendust" viisakalt ja normaalses tempos rahvale esitleda. Kõike seda oleks võimalik olnud ka arukalt korraldada, oleks võinud ausalt teha eraldi seaduse samasooliste agitbrigaadide omavaheliste mängude jaoks. Niikuinii ei lepi enamik eestlasi iial sellega, et mees-mees paarike on ka perekond. Enamik eestlasi jääb igavesti kindlalt teadma, et perekond on mees, naine ja nende ühised lapsed. Nii nagu siia elama asunud nigeerlasest ei saa iial eestlast. 

Avatud rahvuslus on niisama absurdne mõiste nagu avatud abielu. 

Agressiooniga ei võideta rahvast, võidakse vaid allutada, aga sellega teeb agressor ta ju endale vaenlaseks. Ja alati algab vastupanuliikumine. Kuni veel midagigi rahvusest järel on. 

Sõimuga ei ole võimalik kedagi veenda, sõimuga kasvatatakse endale vaenlasi. Suurendatakse vastupanu. Vaimselt alistuvad agresssioonile ja sõimule ainult arad ja rumalad. Ja muidugi need, kellele agressori eluviisid ja põhimõtted on moraalselt vastuvõetavad.

Tark tõmbub eemale, kel vähegi trotsi ja julgust jätkub, see hakkab vastu. Ja vastupanu on alati kraadi võrra kangem kui agressioon, sest vastupanu poolel on terve mõistus. Ja Jumala õnnistus. 

Muidugi ütlevad liberaalid, et konservatiivide nägemus nende demokraatiast ei ole õige, aga sellisena see mõtlemisvõimelisele kõrvaltvaatajale paistab. Kui liberaal oleks suuteline oma käitumist analüüsima, siis ta käituks teisiti. Ta püüaks oma teod oma sõnadega kooskõlla viia. Ja siis võiks temast asjagi saada.