Korrastamata ja korrastatud ideed. Illustratsioon: Bigstockphoto

Rumal rahvas ei kuula tarku, ta laseb ennast valitseda rumalatel, sest ta usub, et need, kes ise esile kipuvad, teevad seda mingistki missioonitundest, märgib Malle Pärn.

Lolluse ajastul on mõnus elada ainult neil, kes kuuluvad kõige lollimasse inimkihti. Kõik teised tunnevad end, kes vähem, kes rohkem, ebamugavalt. Aina on piinlik teiste lolluse pärast. Ja mida kõrgemal inimene on oma vaimses arengus, mida selgemad on ta silmad ja mida puhtam süda, seda piinlikum tal on, sest ta ju tajub temast vaimselt ja moraalselt allpool olevate edvikute lollust.

Aga agar loll pürgib alati võimu juurde, ikka avalikkuse ette kõva häälega rääkima, niisiis, sellistega on raske maid jagada, sest nad on kindlustanud endale kõrged positsioonid ühiskonnas.

Tark ei ihalda võimu, sest tema võim on tarkuses. Ta ei kuuluta seda, ta ei tee endale kampaaniaid ega vingerda ennast kuskile kõrgele toolile. Tema teab, et ta elab päris-maailmas, et ta peab vastutama oma mõtete, sõnade ja tegude eest. Lollile ei tule see isegi mitte pähe. Tema elab oma äraõpitud narratiivis nagu isiklikus õhulossis.

Rumal rahvas ei kuula tarku, ta laseb ennast valitseda rumalatel, sest ta usub, et need, kes ise esile kipuvad, teevad seda mingistki missioonitundest – aga lollidel ei ole missioonitunnet, neil on ainult alaväärsuskompleks, mis neid edasi tõukab, sest alateadlikult tajuvad nad ise ka oma puudulikkust, ning püüavad seda korvata ülemäärase aktiivsusega.

Ja ärge nüüd öelge, et ma solvasin sellega lolle, sest loll on ju uhkusega loll, ta võiks ju targaks saada, aga ta ei taha, sest kui ta oleks tark, siis oleks tal vastutus ja siis ta ei trügiks kuhugi ilma tagajärgedele mõtlemata.

Ikka ja jälle näen, et Jumal tõesti laseb prohvetlikult kõnelda mitte ainult neil, kes teda austavad ja usuvad, vaid ka tema otsestel vastastel. Ta on ju öelnud, et ta võib ka kividest endale teenreid teha. Nii see näibki olevat. On lausa tähelepanuväärne, kuidas jumalavastased aina iseennast avavad ja tutvustavad, kritiseerivad ja lausa hukka mõistavad.

Urmo Soonvald on öelnud välja tähelepanuväärsed sõnad: „Asi pole selles, mida keegi tahab näidata. Loeb see, mismoodi avalikkus seda mõistab."

Eksju? Oluline pole see, mida sa ütled (isegi kui sa ka nii mõtled, ja kui see ka puhas tõde on), oluline on see, kuidas MINA seda mõista tahan ja kavatsen. Ja kuidas MINA seda hakkan tõlgitsema, missuguse meediamulli või tormi veeklaasis puhuvad sellest üles meie ideoloogiateenritest ajakirjanikud.

Tema, Soonvald, on ju üks meediamoguleid. Ideoloogiainsener. Tema otsustab, mis ja kuidas mingist uudisest jõuab meie punameediasse. Tema jüngrid tõstavad vajalikud teemad üles ja pumpavad selle õhus hõljuvaks skandaalikeseks. Tüli tuleb pidevalt soojas hoida.

Ja kes on "avalikkus"? Avalikkuses on mitu erinevat tahku. On targad, ja on rumalad, on ausad inimesed ja on omakasupüüdlikud petised.

On reaalses maailmas elavad inimesed ja on need, kes elavad oma valitud narratiivis.

Ja kõik need omas mullis elajad "mõistavad" kellegi avaldatud mõtteid erinevalt, vastavalt oma arenguastmele ja vastavalt oma suhtumisele nende mõtete väljaütlejasse.

Sest oma valitud narratiivis elavad inimesed urisevad ja hauguvad kõigi peale, kes ei taha nende narratiivi tõeliseks eluks ja nende eluviisi ainsaks õigeks eluviisiks tunnistada.